Kas Eesti on San Francisco või Colorado Springs?

Kõne Riigikogu istungil 17.02.2016 “Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020”. 2015. aasta täitmise aruande arutelul

Me kõik armastame — eriti just viimasel ajal — kasutada sõna “kultuuriruum”, tihti omavahel kokku leppimata, mida me selle sõna all täpselt mõtleme. Kas meie kultuuriruum on mingitele ülemöödunud sajandist pärit dogmadele toetuv kogum piiranguid? Või on kultuuriruum koht, mis meid piirangutest ja kammitsatest vabanema inspireerib?

Ehk teisisõnu — kas meie kultuuriruum tuleb meile appi siis, kui me tahame teiste inimeste õigusi piirata, näiteks religiooni praktiseerida; või mõtleme me kultuuriruumist kõneldes ühiskondlikku situatsiooni, mille tingimustes sünnivad Eestis need kunstiteosed, mis siin parajasti sünnivad? Kas Eesti kultuuriruum on 19. sajandil ehitatud madala lae ning aastate jooksul eemaletõukavaks puuksutatud õhuga onn või on Eesti kultuuriruumi võmalik ja vajalik meil TÄNA kujundada?

End muljetavaldava e-unelma najal tulevikku projetseeriv Eesti peab mõistma, et nii tema majandus kui ka toosama kultuur, mille põhiseadusliku kaitse nõue meil lasub, saab areneda vaid ruumis, kus on värske õhk. Ruumis, kus kõik mõtted pole mitte üksnes lubatud, vaid ka oodatud. Ruumis, kus mõistetakse, et head ideed sünnivad kohas, kus targad inimesed elada tahavad.

Todasama e-unelmat korraks appi võttes — Silicon Valley tekkis USA kõige liberaalsema ning mitmekesisusele avatuma linna külje alla. Ta tekkis San Francsiscosse, mitte Colorado Springsi. Maailma hilisajaloo üks suuremaid edulugusid sündis keskkonnas, kus mõistetakse vastuoluliste ja esmapilgul veidratena näivate ideede olulisust. Sest uued ideed on need, mis meid edasi viivad. Vanad hoiavad meid seal, kus olime üleeile.

Täna käib otsustav lahing meie kultuuriruumi defineerimise üle. Täna otsustatakse Eesti kultuuri saatus mitte ainult aastani 2020, vaid tähelepanuväärselt pikemaks ajaks. Täna tehakse valikut, kas me oleme San Francisco või oleme me Colorado Springs. Kas meie kultuuriruum on selline, kus talendid — olgu kunstnikud, kirjanikud, näitlejad või insenerid ja teadlased — olla tahavad. Kas Eesti on aastal 2020 selline koht, kus tuleviku Arvo Pärdid oma suurteoseid luua soovivad. Või on meil mõne aasta pärast selline Eesti, kust Arvo Pärt aastal 1980 põgenes.

Annaks Anna Haava meile tarkust õigeid valikuid teha.

Show your support

Clapping shows how much you appreciated Mihkel Raud’s story.