Miks ma pean filmi tegema

Pelgalt enda heaks olles olen kasutu.

Kolmteist aastat tagasi sattus poiss elama filmimehega. Nende elutoa nurka oli laotud kast kasti otsa filmitehnikat; aga kõik — võimas sõna — sai alguse lihtsalt ühest värskest peegelkaamerast, mille omavoliliseks valdajaks poiss end ka otsustas. See kaamera oli poisil üheksa aastat. Kaamerast sai poisil komme, siis harjumus, ning seejärel õpitud maitse. Õpitud maitsest lahutamatu osa, — nauding.

Missugust kunsti ma siis teha tahan?

Filmi/foto väljenduslikud suunad, mida kaalunud olen, langevad langevad kahte leeri: meil on (näiteks) EKA — nö personaalse väljenduskunsti eestvedajaid, kus filmikunstis tunnistan iseära, mis on suuresti publiku heaks ja jaoks.

EKA fotograafia osakonna “Keda ootame õppima” ühelauseline hõige “rahulolematutest inimestest, kes tunnevad vajadust kunstikuks saada” annab hästi aimu sellest, mis on modernne kunst. See on valdkond, millel on küll väljenduslik ja emotsionaalne kvaliteet, aga ometi on tegu moodsa kunstiga, millele ei saa oma olemusest tulenevalt ette heita objektiivset tõlgendamatust, kus autor võib süüdimatult väita, et loodu on kunsti vääriline. Tihti ka on. Selline esteetiline relativism pakub pigem loojale endale emotsionaalset ja hingelist kogemust, kui suudab midagi muud — see ei kanna endas erilist muud potentsiaali teiste jaoks.

“Osta kunsti, luuser.”

Kunst, mis kõnetab laiemat publikut ja on positiivne oma tulemuses ning tunnustuses, toetub suuresti traditsioonilisele korrapärale, kandvusele — siinkohal liikuvale pildile ja seda loovale ühtsele raamistikule. Film on ülim vahend suure hulga inimeste mõjutamiseks — püsitada hüpoteesi näol moraal ja saavutada publikus just taotuslik reaktsioon ning vastureatsioon. Luua muutus. Filmi võim on mässiv võim. Film võib hävitada. Film paneb fakti ette, et elu ei ole elamist väärt. Film võib sind sellest päästa. Film võib ajada sulle näpu per*e ja visata üle ukseläve. Film aitab nutta, kui muidu ei tule. Film on hea ettekääne seksida. Film võtab publiku ja keerab teda niiviisi, ning sellistes poosides, mida ta varem võimalikuks ei pidanud. See on mõjuma-loodud-kunsti omadus — minule justkui selle Suure Venna eest, kes päriselt olema peab — muud me ei tee, kui vaatame filmi. Teeks siis hästi ja kasulikult.

Peab tuim olema, kui sa ei taha olla osa maailma muutvast jõust.

Režii ja operaatoritöö

Nii ma end sisse mässisin, raputades rutiinset reaalsust, adumata, missugune ropp töö ja mina-muutus tegelikult ees ootab. Neli aastat filmikooli, üks kolmekümne kuuest, üks kuuest. Räägime kohale jõudes.

Like what you read? Give hedgehog a round of applause.

From a quick cheer to a standing ovation, clap to show how much you enjoyed this story.