NBA Vaadatavuse Edetabel: alustame esikümnega.

Mõnikord kohe juhtub nii, et just siis kui valmib hea plaan, hakkab elu sulle vaseliinita ära panema. Nii läks ka NBA Vaadatavuse Edetabeli esikümnega — enamik tundub loogiline, järeldatav…Ja siis teatavad uudised, et Detroit Pistonsi esimängujuht Reggie Jackson peab platsilt eemal viibima 6–8 nädalat põlvede kõõlusepõletiku ja luumõra tõttu. Kurjad keeled sahistavad, et Jacksoni põletik võib teda segada terve hooaja. Nii palju siis Pistonsi põnevusest — Jackson oli üks uue hooaja võtmemängijaid minu vaimupildis.

Kus tõrva kallab, tuleb juurde. Esikümnesse pääsenud Utah Jazz kaotas hooaja esimeseks 11–15 mänguks enda parima mehe, ääremängija Gordon Haywardi. Jazzil on sügavust ja häid varuvariante rohkem kui viimasel neljal aastal, aga hooaja algus saab kahtlemata kannatada, mis võib tähendada ka unelmate stsenaariumi — Lääne 4. koht põhihooajal — purunemist. Jazzi 11-st esimesest kohtumisest on koguni 8 võõrsil. Kui alustatakse 4–7 või 3–8, maksab see hooaja lõpus valusalt kätte.

Ei tohi salata, et hooaja alguses on Rockets, Bulls, Knicks ja muu Co. nüüd hoopis põnevam vaateelamus kui Jacksonita Pistons-Haywardita Jazz. Tõenäoline on isegi, et Knicks võib olla hooaja lõpuni ägedam kui Pistons, kes peab võib-olla toetuma kaootiliselt kiire ja palliga hoolimatu Ishmael Smithi mängujuhitalendile. Aga ma ei muuda edetabelit. Ärge ainult tulge ütlema, et “You didn’t tell me so”.

Igaks juhuks kopeerin siia Vaadatavuse Edetabeli eelmised kohad:

30. Brooklyn Nets
 29. Phoenix Suns
 28. Denver Nuggets
 27. Washington Wizards
 26. Charlotte Hornets
 25. Philadelphia 76ers
 24. Dallas Mavericks
 23. Orlando Magic
 22. Atlanta Hawks
 21. Sacramento Kings
 20. Milwaukee Bucks
 19. Memphis Grizzlies
 18. New Orleans Pelicans
 17. Miami Heat
 16. Indiana Pacers
 15. Los Angeles Lakers
 14. Toronto Raptors
 13. Chicago Bulls
 12. New York Knicks
 11. Houston Rockets

Kes on kohtadel 10.-8.?

10. Detroit Pistons

Kui küsisin Vaadatavuse Edetabelile esialgset tagasisidet NBA-ga hästi kursis olevatelt inimestelt ja sõpradelt, ütlesid paar neist umbes nõnda: “Pistons nii kõrgel? Ei jaksa elu sees vaadata Drummondi hakkimist kogu hooaja. Teada ka, mis sealt tuleb: enam-vähem Dwight Howardi-aegne Magic, kus neli viskajat toetuvad ühe kolli lauavõitlusele.”

Võtsin sõnu arvesse, aga kehitasin õlgu ekraani ees. Olen nähtavasti anusääritsalikult optimistlikum Pistonsi võimete suhtes ja usun neisse kui potentsiaalsesse Idakonverentsi põhitegijasse. Eelmise hooaja mängupilt, aina sujuvamalt kokkumängiv tuumik ning Stan van Gundy taktikaline kossufilosoofia sisendavad usku.

Usku, mis mõranes Jacksoni vigastuste teadetega. Oklahoma City Thunderist lahkunud andekas ameeriklane täidab võtmerolli hääbunud Mootorite Linna plaanis. Tema käivitab mootori, mis annab jõudu NBA parimale lauavõitlejale Andre Drummondile. Jacksoni söödud vihisesid sobival ajal kohale ka äärtele, keda kiibitsevad Pistonsi konkurendid — “pahapoisi” mainet kummutavale Marcus Morrisele ja 3-and-D rolli täitvale Kentavious Caldwell-Pope’ile.

Jackson omab suurepärast floater’it keskpositsioonilt, ta kiire esimene samm võimaldab hõlpsalt korvi suunas rühkida, pick-and-roll liikumise dünaamika Drummondiga näitas edenemist. Kaitses häirib Jackson vastaseid oma slendermanilike kätega (siruulatus on müstilisena näivad 213 sentimeetrit), tagamängijate arvestuses ei jää ta muude kaitseelementidega hätta ja kui jääbki, siis Caldwell-Pope hoiab silma peal. Asendusmängija Ish Smith jääb igas elemendis Jacksonile alla, välja arvatud nobedus.

Räpistaarid või NBA mängijad? On sel vahet?

Kui Jackson näitab NBA vaatajatele, et suvel kulutatud arvukad tunnid kaugviske arenduse peale kandsid vilja, siis sõidab Pistons hoobilt Idakonverentsi eliidi hulka. Tingimusel, et Drummond püsib tervena ja algrivistuse ääred Caldwell-Pope, Morris ja Orlandost üle tulnud Tobias Harris hoiavad kõrget taset.

Kui üks äärtest peakski vaevlema vormi või ärritava põletikuga, on pingilt varmas Stanley Johnson kohe võtta. Arrogantne Johnson intrigeeris meediat 2016. aasta play-off’i ütlustega, stiilis: “Ma pääsesin LeBron Jamesi naha alla. Ma suudan teda mõjutada.” Bitch, please. Johnsoni kaitse jäi silma, aga kui ta Jamesi mõjutas, siis ainult Pistonsile äraspidises suunas — Kuningas turtsus, pani neljanda käigu sisse ja puistas Pistonsi vähesed šansid tolmurullidesse. Liiga vara provotseeris kollanokk Johnson tol korral.

Teise mänguaastaga NBA-s ootan Johnsonilt nähtavat läbimurret. Ta minutite koguarv ei ulatu küll sarnase profiiliga ääre Justise Winslowi sfääri, aga keskmised numbrid 13 pts — 5 lp — 3 res. söötu — 1.5 vl — 1 blk võiksid püsida latina ületamiseks. Johnsoni atleetlikkus, ambitsioonid ja töövõime ei tohi vähemat lubada.

Mõned read ka USA koondisega MM-tiitli võitnud 23-aastasest Andre Drummondist, kes teenis suvel 130 miljonit dollarit maksva töölepingu. Drummi punktide ja lauapallide keskmised numbrid on siiani tõusnud igal hooajal, küündides eelmise hooaja lõpus vastavalt 16.2-ni ja hämmastava 14.8-ni. Analüütikud viitasid, et Drummondi kvalitatiivne hüpe viis Pistonsi keskmängija NBA läbi aegade parima lauavõitleja Dennis Rodmani taseme lähedale, kes mängis ka mitu aastat Detroitis. Drummondi edu valem põhineb täna pigem füüsisele — ta esimene hüpe ulatub kõrgele, aga järgneva teise hüppe kiirus teeb silmad ette kogu NBA-le. Van Gundy on aidanud Drummondit ka kohavaliku arenenud mõistmisel.

Pistonsi eristuva keskmängija Achilleuse kõõlus on igavam kui laavalamp — vabavisked. Kui läheb sisse vaid iga kolmas vabavise, ei kõhkle keegi Drummondi hakkimisest kui ta üritab pealt panna või muud laadi viset sooritada. Hakkimine muutus nii groteskseks, et 20. jaanuaril sundis Houston Rockets Drummondit vabaviskele koguni 36-l korral, mis tähistas uut NBA rekordit. Drummond teenis 36-st vabaviskest 13 punkti. 23 möödavisatud vabaviset tähistaid omakorda järjekordset NBA rekordit (eelmine rekord pärines 60-date lõpust kui legendaarne Wilt Chamberlain ehitas 22 tellisega väikest Hiina müüri vabaviskejoonel).

NBA tegi väikese reeglite vangerduse Drummondi, DeAndre Jordani, Andrew Boguti ja teiste kivikäega tsentrite aitamiseks — nüüd päädib iga sihilik pallita mängija hakkimine iga veerandi viimasel kahel minutil vilega, mis annab vea teeninud meeskonnale ühe vabaviske ja õiguse rünnakut jätkata. Lisaks antakse nüüd automaatselt ebasportlik viga kui keegi hüppab vastasele selga sihiliku vea tegemiseks või kui tehakse üldse liiga tugev sihilik viga.

See tilluke muudatus sunnib NBA meeskondi targemalt vigu tegema veerandite keskel ja alguses, aga vähemalt mängu lõpus ei pea Drummond enam pingil viibima ja saab meeskonnakaaslasi aidata lauavõitlusega (kui on näha, et palli saamisel ja viske tekkimisel tehakse talle poole sekundi jooksul viga). Abiks ikka. Lisaks levivad sahinad, et Drummond veetis vaat kogu suve kossusaalis, harjutades erinevaid vabavisketehnikaid, sealhulgas altkätt viskamist. Vaatame, kuhu see välja viib. Dwight Howardi ja DeAndre Jordani arengud vabaviskejoonel on jäänud minimaalseks, aga võib-olla Drummond suudab 50% venitada lõpuks välja.

Läheme indiviididepõhisest maailmast välja. Suures pildis kehastab Pistons sügavat tiimi, kus igale positsioonile — v.a. muidugi mängujuht… — on rahuldav asendus pingil olemas. Suvel polsterdas Van Gundy korvialust 2.21 pika serblase Boban Marjanovici, 2.08 pika viskava “nelja” Jon Leueriga ja 2.11 pika draftivaliku Henry Ellensoniga, kellest tõotab tulla kehvem hübriid Leuerist-Draymond Greenist-Ryan Andersonist. Boban ja teine varutsenter Aron Baynes maitsesid enne Spursi kossunektarit, ehk jagavad nad saadust Pistonsi teiste kollidega. Äärtele on toeks noored kaitsespetsid Darrun Hilliard ja Clippersi Doc Riversi-nimelisest noortevanglast jalga lasknud Reggie Bullock.

Peatreener Stan van Gundy laos vundamendi eduks eelmisel hooajal, küps aeg on sirutada käed kõrgemate ladvaõunte poole. Ilma Jacksonita ulatutakse kahjuks vaid madalamate oksteni. Loodan, et Stanley Johnsoni abiga hoitakse redelist kinni ja tehakse kasvõi pool sammu tipu suunas ära. Mina ostan Pistonsi aktsiaid, olgugi nad odavad.

Mängupilt: tugevalt kaitsest lähtuv, teenivad palju vigu, kolmesetega julgelt katsetav, Drummondi ründelaudadest sõltuv, NBA keskmisest sammu võrra aeglasema tempoga.

Huvitavamad mängijad: Drummond, Jackson, Marcus Morris, Stan Johnson, Marjanovic, Tuulispea Ish Smith

Missioon: teha ära lõplik samm Idakonverentsi 2.-4. kohal paiknevate meeskondade hulka, pääseda PO-s vähemalt 2. vooru.

Publik: ei kiidaks taevani — The Palace of Auburn Hills asub Detroidi eeslinnas ja majandussurutisest siiani räsitud Detroit kütkestab laialivalguvat auditooriumi. Kui alustavad võimsalt, võib tekkida värske vaib.

9. koht — Utah Jazz

Reaalsuses ma jälestan ütlust “Kas nüüd või mitte kunagi.” Keegi ei saa väita, et “su võimalus on kas nüüd või mitte kunagi” kui inimkond suudab ebamääraselt ennustada ette kuni paariaastast lähitulevikku.

Tunnen, et Jazzi “nüüd või mitte kunagi”-moment pole ka päris täpne väljend mormooniosariigi ainsa tippmeeskonna olukorra kirjeldamiseks. Nende algviisiku keskmine vanus ei ületa 27-t eluaastat ja ükski hiromant ei tea, millise trajektoori läbib 21-aastase Austraalia mängujuhi Dante Exumi karjäärikõver. Põlvevigastuseta Shaun Livingstoni-sarnase? Ron Harperi? Või äkki kasvab ta passiivsemaks Penny Hardawayks?

Sinu õlul lasub Jazzi lähitulevik. Ära tunne survet.

Exumist sõltub, mis Jazzist saab, sest isegi kõige optimistlikum Rodney Hoodi talendi andunud fänn (jah, see olen mina) kardab, et ükski teine džässist ei suuda Utahi 90-date teise poole kunagist sära taastada. Glamuuri pole Jazzis kunagi olnud, säravust hooajati küll.

Kahemeetrine Exum vaatas terve eelmise hooaja pealt, kuidas klubi velled kangutasid, libisesid ja higistasid, aga play-off’ist jäid ikka Läänekonverentsis esimestena välja. Kobe Bryantil lasid ka viimases mängus 60 punkti loopida. No milleks? Kõige valusam oli mõistagi näha klubisiseseid konkurente Trey Burke’i ja Raul Netot algrivistuses Dante asemel. Mõlemad mehed vahetas hooaja lõpuks välja Atlantast üle toodud Shelvin Mack ja pall püsis ka rohkem Haywardi käes kui mängujuhtide, aga 2015/2016 pidanuks olema Dante Paradiis, mitte Põrgu.

Aeg on küps Dante Purgatooriumiks. Exumi üle-eelmine hooaeg veeres üle kivide ja kändude, aga NBA maailm nägi, et kaitset jagab kängurumaa volask hästi. Pikkusega saab ta pinda käia ka äärtemängijatele ja small-ball tsentritele, olles sentimeetri-kahe võrra üle Draymond Greenistki. Jazz vajab Exumilt rohkem — ta peab olema otsustavam ja aktiivsem teisel pool platsi, tekitama ruumi Hoodile-Haywardile liikumiseks. Treenerite abiga tuleb nõuda Exumilt ka teravat söötmist korvi alla, kus paikneb NBA top-3 korvialune Derrick Favors-Rudy Gobert. Goberti-Exumiga märkasin juba eelhooajal ilusat pick-and-roll’i.

Exumi keha säästmiseks tõi peamänedžer Dennis Lindsey kohale staažika George Hilli, kes peaks Austraalia noorukile olema nii mentoriks kui eeskujuks. Hill õppis NBA aluseid San Antonio Spursi elukoolis ja teenis põhimängujuhi ristsed välja Indianas. Sealne superstaar Paul George on korduvalt kiitnud Hilli nutikust ta vabaks mängimisel. Lisaks ei nõua Hill ohtralt palli, ta teab pallita liikumise vajadust ja lepib team-first tagamängijana palli loovutamisega dominantsele ääremängijale.

Üks paremaid NBA kirjutajaid Zach Lowe arvab, et Hill saab olema peamine vahe, miks Jazz võistleb uuel hooajal Lääne 4. koha eest, mitte play-off’i ääremaade preerias. Hilli tulekuga on telesaate “Ameerika Otsib Järgmist Mõrvarit” potentsiaalsel favoriidil Quin Snyderil (Jazzi peatreener) lai valik tagamängijate hulgas. Mängujuhti oskavad kehastada Exum, Hill, õlavigastust ravinud Alec Burks, Hayward, Mack, Neto, isegi noor varumees/D-liiga uus staar Marcus Paige. “Kahele” saab paigutada Hoodi, Exumi, Hilli, Burksi, Haywardi, Joe Johnsoni kui kitsas käes, hädavariandina ka värdjaliku eesnimega Christapher Johnsoni. Roteeru, kuis tahad. Isegi ilma Haywardita. Haywardi puudumisel hooaja alguses näeme küll rivistusi, kus Hood, Johnsonid, Burks ja kodutu välimusega austraallane Joe Ingles söövad rohkem minuteid.

Exumi-Hilli tandemi kõrval muutub senisest põnevamast eesliin, kus lõviosa minutitest läheb eelmainitud Favors-Gobert duole. Neist esimene püüab Haywardi puudumisel Jazzile tuua üle pika aja NBA Tähtede Mängu nominatsiooni. Mõlemad hiiglased võiksid olla pidevad kaksikduubli-ohud, aga reaalsem on Goberti areng 13 pts-12 lp-meistriks. Favorsi puhul on küsimusi rohkem õhus, mis saavad ühtlasi saatuslikuks Jazzi hooajale: kui kaugele ta suudab oma viskeraadiuse viia (iga aastaga poole- või meetri võrra pikenenud)? Kas ta suudab anda Jazzile ühe 76-mängulise hooaja? Kuidas ta kohaneks muutusega kui Snyder otsustaks katsetada hoopis teist aastat NBA-s mängivale Trey Lyles’ile vahepeal algrivistuse koha? Favors võib end leida kummalisest rollist, kus ta peab olema nii suur äär Goberti kõrval, olema platsil raudtala pingirivistuste jaoks kui leidma mooduse, et olla small-ball tsenter enda stabiilse viskega keskpositsioonilt. Ole Arya Stark, Derrick. Ole kõik ja eikeegi.

Pean Jazzi poolehoidjana märkima ära ka 23-aastase Rodney Hoodi kui potentsiaalse “musta hobusena” Kõige Arenenuma Mängija kandidatuuris. Hood omab NBA-s eelisseisu viivaid pikki käsi ning annet aeglustada mängu enda poolt valitud tempole. Ta meenutab natuke James Hardenit noorena: käte liigutuste ja võime poolest sopsata korvi mitu-mitu kristosaagelikku järjestikust viset kui käsi on kuum. Kuna Hayward jätab alguse vahele, ootan Hoodilt tormist algust ja juhtiva skoorija staatuse ajutist omastamist. Tagamängijatest saab sotti üldiselt kolme-nelja aastaga, jaanuaris isaks saanud Hoodil algabki kolmas.

Mis teeb veel Jazzi põnevaks uuel hoojal, lisaks minu poolt haibitud tuumikule? Esiteks, pink. Burks tegi vajalikud operatsioonid ära ning tema pealtpanekud abistavad ründes loivavat Jazzi. Spursi 2014. aasta tiitlivõitu tublisti panustanud Boris Diaw toodi Gobertile seltsi Prantsuse etiketti ameeriklastele tutvustama. Miamist üle tulnud Joe Johnson annab neid müütilisi “veterani kogemusi”. Kanadast pärit suur äär Trey Lyles oli NBA suveliiga üks lahedamaid kunne ja on eelhooajalgi positiivselt esile tõusnud. Pingi lõpus on Ukraina kodakondsusega üliplahvatuslik 2.06 pikk Joel Bolomboy.

Treeneripingil jätkab uue lepinguga karismaatiline Snyder, kelle abiliseks on serblane Igor Kokoškov — kauaaegne Gruusia koondise peatreener, kes oli esimene abitreenerist eurooplane NCAA I divisjonis, NBA-s ja Tähtede Mängus. Täna teenib ta elatist veel Sloveenia koondise peatreenerina. Kuulsin oma allikate käest Utah’is, et Kokoškov oli Kenny Atkinsoni kõrval üks põhikandidaate Brooklyn Netsi peatreeneri kohale.

“Okei, sümpaatsed isiksused, aga — so what? MIKS ma peaksin aeglast Jazzi ikkagi vaatama, ütle uuesti?”. Hea küll, kui Sulle ei piisa NBA Parima Valge Mängija (Kevin Love, andesta) vaatamisest ja Snyderi näomiimika üle irvitamisest, siis kuidas kõlbab see — 2016/2017 võib olla viimane hooaeg, kus me näeme Utah Jazzi kui tundmatut tiimi metsikus Läänes. Kui just Exumist-Lylesist-Hoodist ei kasva välja imetrio, mis on tervislikult kaheldav. Sest siit edasi on laias laastus kaks võimalust:

  1. Exumist ei tule loodetud tähtmängijat ja Jazzi ootab ees Memphis Grizzliesi saatus: olla “ebamugav, füüsiline vastane play-offis, aga mitte reaalne tiitlinõudleja” 
    või
  2. Kogu kupatus lööb õitsele ja Jazz kerkib Clippersi-Spursi-võib-olla Blazersi kõrvale Läänekonverentsi ohtlikumaks konkurendiks suurfavoriit Golden State Warriorsile.

Ma tahan loota, et see on piisav argument. Seda enam, et mitut Jazzi põhitegijat ootab 2017. aasta suvel kas lepingupikendus (Gobert, Hood?) või vabaagendi staatus (G. Hill, Hayward) ja Jazz peab võib-olla tegema raske valiku Haywardi-Favorsi vahel, et hoida enda palgalimiiti mõistliku piiri peal.

Mängupilt: aeglane, natuke euroopalik, kaitses aktiivne, “Kaksiktorne” kasutav, mõõduka tempoga

Huvitavamad mängijad: Exum, Hood, eelhooajal vabavisete tabavusega hiilgav Gobert, Lyles, Diaw, Burks, Hayward.

Missioon: saavutada Läänekonverentsis põhihooaja 3.-6. koht, arendada Exumist tippmängujuht ja Lylesist hea viskav äär, leida harmoonia Favors-Gobert koostöös, jõuda PO-s esimesest ringist edasi.

Publik: üks NBA paremaid, sest Utahil puudub jäähokitiim NHL-is, ameerika jalgpalli tiim NFL-is ja pesapallitiim MLB-s. Real Salt Lake meeskond MLS-is (Major League Soccer) huvitab väheseid. Jazzi viisakas ajalugu ja lojaalne fännibaas annavad mängudele kaasaelava atmosfääri.

8. Boston Celtics

Palju õnne, Boston. Olete NBA Vaadatavuse Edetabelis teisel kohal Idakonverentsi meeskondadest. Ehk siis nõndanimetatud “parim lihtsurelike seas”. 2016. aasta tšempion Cleveland Cavaliers kõrgub minu silmis veel natuke püüdmatus kauguses, ka siis kui Finaalis suuri viskeid kotti pannud JR Smith ei jõua uue lepingu osas kokkuleppele Cavsiga.

Miks just Boston on teine koht? Duh, neid on äge vaadata ja veel ägedam on neile kaasa elada. NBA-s enim tiitleid võitnud meeskond omab kultuslikku spordihalli, põlvkondi kestvat fännibaasi ja tarka juhtkonda, kes naudib mänedžer Danny Ainge’i kurikuulsat vahetustehingut Brooklyn Netsiga 2018. aastani välja. Netsi poolehoidjad, ainult kolm aastat on jäänud võimaluseni, mil saate valida tipptalente esimeses draftivoorus! Aeg läheb linnulennul. Ajateenistuses ka, just sayin’.

Boston ei saa Netsi loorberitel pikalt puhata, sest nõudlikud fännad ootavad sel hooajal kõrgemat tulemust kui play-off’i pääsemine. Ainge tõi ju korvi alla 4-kordse All-Stari PF/C Al Horfordi, kes on umbes kolm korda targem mängija kui üle Kanada piiri reisinud Jared Sullinger. Ehkki lauas on Horford õhema kehaga, peab tunnistama. Horfordiga pidi Ainge’i suures plaanis liituma ka Bullsi tähtmängija Jimmy Butler või Oklahoma City Thunderi superstaar Kevin Durant, aga Durant ei vaimustunud meelitusgrupist, mida ehtis NFL-i ebajumal Tom Brady ja Butlerist ei soostunud Bulls loobuma.

Kui mäed ei tule Muhammedi juurde, peab Muhammed valima uue künka. 2016. aasta draftist valis Boston enda ridadesse kolmandana toore, aga ülitalendika ääremängija Jaylen Browni. Atleetlikkuse musternäidist kehastava Browni visketehnika kõigub sõltuvalt viske iseloomust ja tempost, aga seda annab ehitada usaldusväärsemaks ja vabaviskejooneni pääseb Brown tänu oma põrkele-väledusele alati. Browni eetikas ei maksa kahelda, sest keskkoolis ei kasvanud ta sentimeetreid eriti juurde, aga aastast-aastasse panid skaudid teda rohkem tähele ja abituriendina hinnati teda oma vanuseklassi top-5 mängijaks. Üks keskpärane aasta kolledžis tõstis ta aktsiaid 3. valiku vääriliseks. Vana rebase Ainge’i vaistus kahtlevad üksikud.

Browni ootab imelik aasta, sest algrivistusse ta tänavu ei jõua kui põhimehed väldivad suuremal jaol vigastusi. Põhiviisiku peaksid moodustama 1.75 pikk mängujuht ja eelmisel hooajal NBA Tähtede Mängu jõudnud Isaiah Thomas, mitmekordne Aasta Kaitsetiimi laureaat Avery Bradley, multifunktsionaalne äär Jae Crowder, veteranid Amir Johnson ja Horford. Ühtlane ja tugev viisik, kes toetub küll Thomase geniaalsusele ründes liiga palju. Minu maitse jaoks.

Pink ootab, seega. Mitte küll artist ega värv. Laulja Pinkiga tahaks ameleda, samas. Igatahes, 16–20 minutit leiab minutite jaotust šveitsilikult kalkuleeriv peatreener Brad Stevens oma uue talendi jaoks üles. Ma usun, et Stevens katsetab julgelt ka small-ball rivistusi, sest ühtlane ja sügav rivi võimaldab laia eksperimenteerimisruumi. See on järjekordne põhjus, miks Celticsit vaadata — kunagi ei tea, mida Stevens kavatseb üritada ja kellega. Minuteid suudavad anda 13 meest, pakuks. Vigastuste korral kõik eeldatavad 15. Tuumiku hulka loekski tervelt 13 meest — algviisik, Brown ja Kuldse Vaarika iga-aastane nominent Marcus Smart, Jonas Jerebko, Kelly Olynyk, Terry Rozier, lendur Gerald Green, Tyler Zeller, R.J. Hunter. Ei välista, et D-liigas skaute pahviks löönud Jordan Mickey ja draftist võetud Demetrius Jackson nullstatistideks jäävad.

Muuseas: Bostonil on oma Margus Hunt, kes kannab mikimaal nime Marcus-Georges Hunt ja ei ole üldse nii pikk ega hirmuäratav kui meie vägilane. Eesti võidab jälle!

Minu sümpaatiat Bostoni vastu võimendavad kolm asja. Esiteks, Celticsi lämmatav kaitse sunnib oponente tegema roppu moodi pallikaotusi, mille resultaadid on välkkiirrünnakud ja lihtsad 20–30 punkti. Teiseks — Thomasest leiduv Piibli-Taavetilik inspiratsioon. Kolmandaks — too Kuldse Vaarikat vääriv näitleja, Marcus Smart. Kogu oma kukkumise taustal võidab Smart mu enda leeri tohutult sitke kaitse (“Mis asja? Keegi ei suuda kaitsta Hawksi suurt äärt Paul Millsapi? Hold my beer, I’ve got this.”), volüümika kere ja seletamatu x-faktoriga. Ma vaatan Smarti ja arvan tihti, et olen idioot, aga isegi kui Smarti numbrid jäävad mõttetuteks, paistab ta mulle superstaarina, kes mõjutab kohtumiste kulgu rohkem kui teised Bostoni liikmed, Thomas välja arvata. On see enesekindlalt õel naeratus või Kardashianilik peps, ei tea. Smart võiks koledad kaugvisked korda saada, siis ei vaataks teised mind vist lollina.

Then again, las vaatavad. Tark (loe — Smart) naerab viimasena. Või ei naera üldse, sest rumalus lokkab maakeral.

Mängupilt: lühidalt öeldes — kui korra magama jääd, siis varastavad Bradley-Smart-Crowder kohe palli. Thomase loovus ründes jahmatab umbes iga teine mäng. Horford peaks andma Celticsile mõõtme, mis muudab ründe söötvamaks-sujuvamaks.

Huvitavamad mängijad: Smart, Thomas, Horford kui intelligentne šabloon eeskujuna, Brown, Gerald Green juukseid halliks tegeva palsamina.

Missioon: Idakonverentsi teine koht, baby. Jep, teine koht. Raptors-Pacers, ärge uinuge.

Publik: Bostoni, Lakersi ja Warriorsi areen on kolm kohta, kuhu tahaks järgmise kahe aasta sees pileti osta. Arvan, et ütleb piisavalt.