Väljas on taas 34 kraadi, mis tundub kui 43 ehk Myitkyina paneb mind korralikult proovile. Eelmine nädal võitlesin hommikuste vihmavalangutega, kui enda silmis kangelaslikult keebi lehvides läbi linna hostelist rattaga kontorisse vurasin. Viimased päevad üritan harjuda lämmatava palavusega, mis paneb organismi korralikult proovile, eriti kui selles umbsuses veel rattaga liigelda. Mõistan aina enam, miks kohalikud ei kõnni ja jalgrattagi seljas olen seni näinud vaid üksikuid kulgejaid.

Võiks arvata, et poolteist kuud Birmas elamist annab justkui aluse end juba mugavalt tunda, ent nädal Myitkyinas on selle tärkava enesekindluse pea peale pööranud ja alustan pea kõike taas nullist. Uus osariik, uus keel, uus kultuur ja tavad, uus keskkond ja uued kolleegid.

Pühapäeva hommikuga sai läbi minu meeldejääv Namlani-periood. Olen kulgenud bussiga tunde läbi Shani lummava maastiku, puhanud päevakese Mandalays hotellibasseini ääres ja jõudnud nüüd Birma põhjaossa, Katšini pealinna Myitkyinasse. Neid ridugi kirjutan juba oma uues „kodus“ ehk YMCA hostelis.

Enne uue peatüki alustamist on põhjust kokku võtta minu Namlani lugu. Poolteist kuud möödus pea märkamatult, elu selles Šani külas kulgeb oma reeglite ja teinekord ka nende puudumise järgi. Isiklikus plaanis õppisin tundma elu võimalikkust maal ja elu võimalikkust kriisipiirkonnas. Aeglust ja rahu, minnalaskmist ja olemist. Olen lühikese aja jooksul söönud ära rohkem riisi, kui oma senise elu jooksul kokku ja kõndinud…

Õnn on elada riigis, kus võib vabalt rääkida ja õppida omas keeles. Kus lapsed ei pea uinudes kuulma püssilaske. Ja kus oma keel ja kultuur on nii kõrges hinnas, et kord aastas võivad tuhanded kokku tulla ja näiteks laulupeo korraldada. Selle tänutundega Eesti vastu võtan kokku oma viimase nädala kohtumised erinevate külades, kus olen saanud kuulda munkade, külaelanike ja kohalike aktivistide mõtteid Šani keele ja kultuuri ning rahu osas.

Siia tulles piirdusid mu teadmised ülevaatega, et šanid on Birma suurim etniline grupp, kelle sugulus nii keele kui kultuuri osas on lähedasem pigem Taile kui Birmale. Siin olles olen adunud, kui…

Neli nädalat Namlanis on tänasega täis saanud (kas tõesti nii vähe?). Elu on täpselt nii palju rütmis, et igal argihommikul põrkan naeratuste saatel tänava peal kokku õpilaskodu noortega, kohtan hommikusel ringkäigul kaubamüüjannat ja noogutame vastastikku sõbralikult kloostrist jalgratastel kohale vuravate munkadega. Nüüd võin lõpuks ütelda, et olen siinsest elust aru hakanud saama. Või vähemalt enam-vähem. Kuigi elan kommuunielu ja küla peale satun harva, siis avastan siiski iga päev ka midagi uut. Suuresti tänu sellele, et veedan kõik oma päevad Naw Khami ja noortega vesteldes.

Elekter siin Namlanis on taaskord otsustanud korraks lahkuda ja vihma kallab ojadena. Ei ole see esimene, ega tõenäoliselt ka viimane päev, kui istun taskulambi- või küünlavalgel. Vihmaga on sama lugu, see tuleb ja läheb. Lõunapool on üleujutused hävitanud inimeste kodusid, siinset elurütmi mõjutab vihm hetkel õnneks vähe. Kuigi ka Namlan on oma osa saanud, kui suve alguses voolasid tulvaveed mööda linna peatänavat ja jälgi sellest isetekkelisest jõest võib veel tänagi näha.

Üks meeldejääv nädal on see nädal olnud, millele töö ja muidu-elu kõrval on tooni andnud suurpüha. Nimelt algas reedese Waso täiskuuga budistlik paastuaeg. Munkadele ja tõsistele budismi praktiseerivatele kohalikele tähendavad järgmised kolm kuud pühendunud mediteerimist ja rangemat elukorraldust. Meie (pean end juba CREDi liikmeks) igapäevast rütmi see suurt ei mõjuta, kuid reede hommiku veetsime sellegi poolest kohalikus templis kahetunnisel tseremoonial. Tähtsa päeva puhul olin ennastki kenasti pidurüüsse pannud, seda tänu kohaliku õmbleja abile.

Siin ma olen, oma Namlani kodu pühapäevases vaikuses (kui tänavalt kostuv rollerimüra kõrvale jätta). Šani osariigi linnakeses, mis välismaalastele elamiseks avatud vaid eriloa alusel ja see on mul pärast ametkondlikke protseduure olemas. Namlan ei ole kindlasti koht, kuhu seljakotiturist satuks, luksuspuhkajast rääkimata. Küll jõuab siia aegajalt välismaalasi kohaliku organisatsiooni CRED (Centre for Rural Education and Development) tõttu, kes on olnud ka Mondo partneriks juba aastaid.

CRED ja selle juht Naw Kham töötavad igapäevaselt sellega, et šani keelt emakeelena rääkivad lapsed ja noored saaksid võimaluse haridusele. …