veel kloordioksiidist
Eelmise kirjutise kommentaariumisse on postitatud kiri, mis saadeti Eesti meediaväljaannetele. Viimastel päevadel olen saanud inimestelt mitmeid kirju küsimustega MMSi kohta, erinevaid väiteid, palveid eelnevalt mainitud kirja kommenteerimiseks jne. Ega’s midagi, lahkame mõned küsimused läbi, kommenteerime MMS ja DMSO Eesti eestvedajate kirja teatud lõike ning ‘’teaduslikke allikaid’’ (kahjuks kõikidele küsimustele vastusi ja saadetud materjalidele kommentaare ajaliste ressursside piiratuse tõttu ei jõua anda).
Mulle kirjutati väide, et kehas ei tegele mitte kloordioksiid, vaid selle iooniline vorm (kloordioksiidi anioon) ehk kloritioon. Tekib küsimus, miks siis üldse niigi ioonideks jaotunud naatriumkloritile (st kloritioonid on lahuses juba olemas) hapet lisatakse, kui eelpool toodud reaktsiooni ei soovita saada? Seega jääb loogiliselt järgi kaks võimalust: kas tegelikult manustatakse siiski kloordioksiidi või lisatakse hapet ilmaasjata. Mis ained sissejoodavas segus ikkagi esindatud on?
Üritame selle küsimuse teooria abiga ära lahendada (kes keemiast eriti huvitatud pole, võivad italicus kirjutatud osa vahele jätta). Arvutused reaktsioonide summaarsete standardpotentsiaalide jaoks, mille teine produkt on kloriidioon (nii juhul kui reageerimine toimub kloritioonist kui ka selle protoneeritud vormist ehk kloorishappest):
Kaalume ka teisi lõpp-produkte peale kloriidiooni, mõned võimalused on näiteks kloraatioon ja lihtaineline kloor. Reaktsioonide 3 ja 4 näol vaatleme lihtainelise kloori ehk Cl2 tekke võimalust. Reaktsioon 5 kujutab endast kloorishappe HClO2 disproportsioneerumist hüpokloorishappeks (HOCl) ja kloraatiooniks (ClO3-).
Tegelikult on probleemile (lahuse täpse koostise leidmisele) vastust arvutuslikult keeruline leida, arvestada tuleks seda, et lahuses on teataval määral kloritioone, kloorishapet, hüpokloorishapet, hüpokloriti ioone, kloraatioone, puhast kloori jne. Eeldusel, et lahuses leidub vaid kloritioone, kloorishapet, vesinikkloriidhapet, kloriidioone, kloordioksiidi, kloori ning vesinikioone (hüdrooniumioone), siis tuleb täpse koostise leidmiseks lahendada 7 muutujaga süsteem seitsmest võrrandist. Kui keegi kätt tahab proovida, siis võrrandid leiab siit (punasega on mahatõmmatud liige). Üritame aga teha mõned lihtsad järeldused saadud summaarsetest standardpotentsiaalidest. Kui lahuses on ülekaalus kloritioonid, siis ei toimu termodünaamiliselt eelistatult ühtki reaktsiooni, kuid kahest võimalikust on eelistatud reaktsioon, mille produktid on kloordioksiid ja vesinikkloriidhape (reaktsiooni E=-0.18V). Kusjuures happe lisamine lahusele lükkab Le Chatelier’ printsiibi kohaselt tasakaalu antud reaktsioonide puhul saaduste suunas, mis tähendab, et jutt sellest, et lahuses on kloritioonid ning üleliigne kloordioksiid eemaldatakse/vabastatakse (või mis iganes imeterminoloogia) happe abil, ei saa tõele vastata (tegelikult tekitakse selle abil ikkagi rohkem kloordioksiidi ning vesinikkloriidhapet ja teataval määral ka lihtainelist kloori). Kui lahuses on ülekaalus kloorishape (mida madalam pH ja happelisem on keskkond ehk mida rohkem on lisatud hapet, seda rohkem on kloorishapet), siis toimuvad paralleelselt mitu reaktsiooni. Gibbsi energia poolest on eelistatuim küll kloordioksiidi teke nii, et kõrvalsaadus on kloriidioon (ja vesinikkloriidhape), kuid nii puhast kloori tekitav reaktsioon kui hüpokloorishapet ja kloraatioone tekitav reaktsioon toimuvad märgataval määral (Cl- ja Cl2 tekitavate reaktsioonide Gibbsi energia erinevus on vaid ca 4%).
Seega võib järeldada, et nende arvutuste põhjal on sissejoodavas lahuses kindlasti kloordioksiidi ning kloriidioone, aga mingil määral ka puhast kloori, hüpokloorishapet, kloraatioone (ka nt perkloraatioone on kindlasti lahuses) jne. Teooria järgi tundub, et tegu on paraja seguga erinevatest klooriühenditest (igaüks võib ise uurida, mis efekte omavad kehale näiteks ühendid Cl2 ja HOCl). Täpse koostise leidmiseks ning selleks, et hinnata, kas vastavaid ühendeid on lahuses inimesele ohtlikus koguses, peaks aga läbi viima eksperimentaalsed mõõtmised; ma ei väida, et mu lihtsatel arvutustel ja loogikal baseeruvad hinnangud kajastavad absoluutset tõde. Ootan kindlasti teiste mõtteid (või lausa lahendeid eelnevalt toodud võrrandisüsteemile) selles osas postituse alla.
Jätame nüüd aga lihtainelise kloori jm kõrvale ning vaatame edasi kloordioksiidi (seda lahuses selgelt tekib). Kuna arutluse raames tuleb mitmes kohas juttu doosi suurusest, siis hindame alustuseks instruktsioonidest, kui palju kloordioksiidi inimesed ühe annusena tarbivad:
Täis doos selleks, et saada jagu haigustest on 15–18 tilka rohelisest pudelist valge korgiga. Haiguse puhul antakse tavaliselt terve doos kaks korda kahe tunni jooksul, iga päeva vältel, kuni haigus on kadunud.
Kasutades teadmisi, et MMS on 28% lahus naatriumkloritist (NaClO2-st, mille molaarmass on 90,5g/mol), kloordioksiidi molaarmass on 67,5g/mol, ühe tilga ruumala on umbes 0.05ml, lahuse tihedus on ca 1,3g/ml:
Seega üldiste juhendite järgi küündib üks doos kuni umbes 0,2 grammini, mida antakse kaks korda kahe tunni jooksul.
Edasi analüüsime mõningaid 24.09.2015 laiali saadetud FB grupi MMS ja DMSO Eesti eestvedajate vastuskirjas olevaid väiteid ja viiteid.
Kuigi kloordioksiid (ClO2) on tugev oksüdant ja eriti kiire desinfektsioonivahend, ei leidu teaduslikus kirjanduses ühtegi kinnitust selle kohta, et see aine nahaga kokkupuutel või suukaudsel manustamisel toksiline, veel vähem mutageenne oleks (viited 2, 3, 4, 5, 6).
Viide 2 kinnitab, et tegu on tugeva oksüdeerija ja desinfektsioonivahendiga. Ühtlasi analüüsib ta põhjalikult ClO2 kasutamist vee puhastamisel, toob välja plusspooled ja miinuspooled, kusjuures ühe järeldusena öeldakse, et algse lihtainelise kloori olemasolu (mis tundub hetkel võimalik olevat) puhul võivad tekkida halogeeniga asendatud DBPd (halogen-substitute desinfection byproducts), mis on organismidele mürgised. Üldiselt pole viites sõnakestki aine oraalsest manustamisest, veel vähem vastavast mürgisusest. Viide 3 on leht nimega MMSNEWS, kuhu on üles pandud kirjad, mis on saadud vastusteks eri ametitelt/firmadelt päringutele MMSi toksilisuse kohta. On tõsi, et ükski neist ei kinnita otseselt madalate dooside mürgisust (ning tõdevad, et inimestel ei ole läbi viidud kõrgete doosidega süstemaatilisi uuringuid), üks kiri aga ütleb konkreetselt, et nende poole on pöördunud inimesi oksendamise, kõhulahtisuse, suupõletustega. Sellest on aga tehtud otseselt järeldus, et MMS ei ole mürgine ning toetavaks on lisatud link uuringule, mis ühtib viitega 5. Selles uurimuses käsitletakse aga doose maksimaalselt kuni 0.024 grammi päevas ning sedagi alles peale tolerantsi välja kujunemist. Alustati doosidega 0.0001 grammi päevas. Vahe 0.2 grammiga on igaljuhul tohutu — neljast pitsist kangest napsist ära ei sure, kuid kolm pudelit haljast kõlab juba päris ohtlikult. Viide 4 uurib kloordioksiidi sissehingamisega seotud pikaajalist toksilisust rottide peal väga madala kontsentratsiooni juures. Tegu tundub olevat täiesti tõsiselt võetava uuringuga, mis jõuab ka positiivsete tulemusteni. Paraku on kloordioksiidi sissehingamine õhust, kus selle sisaldus on 0.1 osakest miljoni kohta, pisut teine asi kui 0.2 grammi sisse joomine. Huvitav on veel viite 4 juures see, et uurimuse on läbi viinud Jaapani ravimifirma Taiko Pharmaceutical Company teadlased. Firma kodulehel on mitmed produktid seotud just kloordioksiidiga. Viite 6 osa, mis räägib ClO2 oraalse tarbimise toksilisusest, viitab andmetega just ennist arutatud uurimusele 5, kus kasutatud kloordioksiidi annused on liialt madalad, et antud arutelus usaldusväärsed olla. Küll aga on selles toksikoloogia raportis (viide 6) välja toodud mitmed uurimused, mis on tegelenud kloordioksiidi toksilisusega erinevates loomades koguste juures, mida inimesed hetkel tarvitamas on. Tulemustes on päris suurel hulgal negatiivseid efekte (leheküljed 10–16, kui keegi huvitatud on), mõned üksikud siia ka näiteks: surmade arvu märgatav kasv, maksa kaalu vähenemine, erüteem, osade hormoonide tasemete kõikumised, kroonilisel tarbimisel kehakaalu vähenemine (kellel tekkis küsimus, siis ei, see ei ole mõistlik meetod), doosi suurusest sõltumatu erütrotsüütide hulga vähenemine, hemoglobiini taseme vähenemine jne. Kloordioksiidi mutageensuse kohta on andmeid siin (Owusu-Jaw, Wheeler, Wei, 1991) ja siin (Tan, Wheeler, Wei, 1987). Ühe huvitava kloordioksiidi ja kloritiooni toksikoloogilise analüüsi leiab siit (US Department of Health and Human Services, 2004). Lühikokkuvõte mõjudest tervisele on tehtud lehekülgedel 9–11. Väljavõte ühest varasemalt mainimata efektist:
Viiekümne kasutusaasta jooksul ei ole täheldatud ühtegi negatiivset kõrvalmõju tervisele (7). Samas on olemas suur hulk teadusuuringuid kinnitamaks selle ühendi tõhusust ja ohutust organismi puhastamisel.
Toksilisuse puudumist pikaajalisel, kuid madalatasemelisel tarvitamisel illustreerivad eredalt kaks eraldi uuringut, mille käigus rottidele ja mesilastele anti kõrgete doosidena ClO2 enam kui kaheaastase perioodi vältel. Mingeid kahjulikke mõjusid ei täheldatud (7).
Peale mitmete negatiivsete efektide arutamist ütleb toreda Ctrl+B nupuga tumedaks tehtud esimene lause suhtumisest kõik (totalitaarses ühiskonnas on ka kõik suurepärane, eriti numbrites ja raportites). Seni ei ole ma nendest ‘’suurest hulgast teadusuuringutest, mis kinnitavad kloordioksiidi tõhusust ja ohutust organismi puhastamisel’’ paraku mitte ühtki näinud. Kui kellelgi on saata mõni korralik inimorganismidel läbi viidud uurimus, mis käsitleks doose analoogsetes suurusjärkudes neile, mida inimesed hetkel tarbivad, siis loeksin taas huviga. Ütlen kohe ette, et teadusuuringute alla ei käi Jim Humble’i juturaamatud ning kloordioksiidi müümisega tegelevate firmade poolt koostatud pdf (või igasuguses muus formaadis) failid, nagu seda on Frontier Pharmaceuticali poolt koostatud viide number 7. Tegelikult annab too allikas (võrreldes teistega) täitsa huvitava ülevaate kloordioksiidist ja sellega seotud reaktsioonidest, paljudest uurimustest ja faktidest. Jättes kõrvale mõningad keemilised ja faktuaalsed vead, tundub tähtis sisu (raviefektid ja ‘’toksilisuse puudumine’’) aga paraku olevat kallutatud. Viidatud uurimustest kõige huvitavamate võtmekohtade juures on kas infot selektiivselt välja lõigatud või on viited pehmelt öeldes kahtlased (viidatud iseendale ja ‘’upon request’’). Toon mõned üksikud näited:
Positiivne on see, et tegu on esimese analoogse materjaliga, mis ei salga ära teatavaid tervisele kahjulikke efekte (verenäitajate halvenemine kroonilisel tarvitamisel ja hemoglobiinis sisalduva raua oksüdeerimine). Negatiivne on aga iseendale viitamine ning see, et näiteks nimistus 63. viidet ‘’The in In Vitro Effect of DioxiDerm on HIV’’ ei suutnud vähemalt mina kuskilt välja võluda (ainult MMSiga seotud lehtedel viidetena). Info teatavat selekteerimist illustreerib väljavõte 72. viitest (Tuthill, Guisti, Moore, Calabrese, 1982):
A statistically significant positive association was found between exposure of the mother to ClO2-treated water during pregnancy and prematurity of the newborn as assessed by the attending physician and by a greater weight loss after birth.
Mainida tasub, et selles uurimuses olid doosid isegi kordades madalamad, kui need, mis inimesed hetkel tarbivad. Ühtlasi on Janika Veski ja Merili Kukushkini vastuses kirjutatud, et mesilastele kõrgete dooside pikaajalisel andmisel ei täheldatud negatiivseid mõjusid. Mingis mõttes on neil ilmselt õigus, sest 1000 ja 10000 ppm-iste lahustega joodetud mesilastel ei saanudki pikaajalisi katseid läbi viia —surid paraku liiga vara ära.
Kloordioksiidi ohutust on kinnitanud ka FDA (Food and Drug Administration), vastates eitavalt järelpärimisele teadusuuringute olemasolu kohta, mis kinnitaksid nende väidet kloordioksiidi toksilisusest (8).
Usuga ei ole ClO2 puhul samuti midagi pistmist — teadmine ClO2 toimest põhineb rohkearvulistel teadusuuringutel (2, 3, 4, 5, 7, 9).
Tahaksin kommenterida järgmisi viiteid 8 ja 9, kuid need on sisuliselt üks ühele juba eelnevalt käsitletud viidetega 3 ja 7.
Kloordioksiid ei hävita kõiki mikroorganisme, vaid tapab selektiivselt ehk oksüdeerib üksnes madala pHga organisme — happelisi (happelise elutegevusega) tervele inimorganismile mitteomaseid organisme.
Meie nahka ja keha kaitsevad ClO2 tavalise oksüdatiivse mõju eest tõenäoliselt paljud meie rakkudes ja veres sisalduvad redutseerijad nagu glutatioon, E-, C-, A-vitamiinid ja B-grupi vitamiinid, tsink, seleen jne. Tegemist on tõenõoliselt sama sisemise kaitsemehhanismiga, mis hoiab ära hapniku ja vabade radikaalide kahjustava toime. Bakterid ja viirused ei sisalda enamikku neist redutseerivaist ühendeist (9).
Siinkohal ei saa täpselt aru, mida on mõeldud madala pH-ga organismide all, kas mikroorganisme, kes suudavad elada happelises keskkonnas, kes vajavad elutegevuseks happelist keskkonda, neid, kelle elutegevuse tulemusel tekivad happelised ained (aga ise on neutraalsed) või neid kes on lihtsalt ise happelised? Igaljuhul ei suutnud leida mingisugust korralikku viidet või allikat, mis tunnistaks, et kõik patogeenid oleksid kuidagiviisi happelised ja inimorganismi muud tähtsad komponendid eranditult ei oleks. Taas olen väga huvitatud, kui kellelgi on selle kohta mõni korralik teaduslik allikas välja pakkuda või kui mõni rakubioloogia spetsialist sel teemal sõna oskaks võtta. Senimaani tundub, et tegu on fabritseeritud faktiga. Ühtlasi toimub nt tsüsteiini ja glutatiooni oksüdeerimine ka neutraalse pH juures, tuleb välja, et isegi kõvasti kiiremini kui happelises keskkonnas (Ison, Odeh, Margerum, 2006).
Rakkudes ja veres olevate redutseerijate kohta võib öelda nii palju, et kui kirjutatud info vastab tõele (taas ei leidnud uurimust vm, mis seda kinnitaks), siis väheneb kloordioksiidi toimel kehas ka erinevate vitamiinide jm oluliste ainete (mis kuuluvad redutseerijate alla) hulk. See tuleb välja näiteks veres, kus Fe2+ ioonid oksüdeeritakse Fe3+ ioonideks ja hemoglobiinist saab methemoglobiin, mis seob hapniku kehvemini.
Nagu ülal selgitatud, ei saa õigetes kogustes ClO2 tekitada mürgitust, kuna ta laguneb kehas kloriidiks (soolaks) ja hapnikuks.
Ja metanool (ehk puupiiritus) ei saa tekitada mürgitust, kuna laguneb kehas veeks ja süsihappegaasiks.
Teadusuuringud, millel meie informatsioon põhineb, tõestavad, et kloordioksiid ei ole õige manustamise korral inimesele toksiline ega kahjulik. Palume esitada neid uuringuid ümberlükkavaid teadusel põhinevaid tõendeid.
Lühidalt kokkuvõetuna, teadusuuringuid oli viidete seas kolm tükki, neist kaks käsitlesid liialt madalaid doose, ühes leidus väga palju kõrvalefekte katsetes loomade peal ja üks käsitles väga madala kloordioksiidi kontsentratsiooniga sissehingamist pika aja jooksul rottide peal. Esitasin ka eelnevalt mõned teaduslikud uuringud, mis kinnitasid kloordioksiidi negatiivseid efekte ja toksilisust. Olgu mõned veel ka siin ära toodud:
- ) http://www.atsdr.cdc.gov/toxprofiles/tp160.pdf
- ) http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/7151766
- ) http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/2017781
- ) http://www.epa.gov/iris/toxreviews/0496tr.pdf
- ) http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1569033/
- ) http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1569035/
Olen nõus, et on mitmeid uurimusi, mis kinnitavad, et kloordioksiid tapab teatud baktereid ja viiruseid (kindlasti mitte kõiki). Selge on aga see, et tegu ei ole imerohuga, mis siseneb organismi, tapab kõik halva, jätab puutumata kõik hea ja seejärel läheb ilusti kloriidiooni ja veena minema. Ignorantne on väita, et toksilised efektid puuduvad. Jään mainitud kohtadesse adekvaatseid allikaid ootama. Loodan, et selle postituse all hakkab aset leidma arukas diskussioon. Ütlen juba ette, et mürgisust ja raviefekte puudutavates küsimustes/märkustes vastan vaid kommentaaridele, mis põhinevad teadusel (retsenseeritud artiklid, toksikoloogiaraportid, matemaatilised arvutused).
Mõned mõtted veel:
Millise definitsiooni järgi on Facebooki grupp grupeering ning selle liige jünger?
Selline sildistamine on grupiliikmete suhtes ülekohtune ja alavääristav.
MMS-liikumise algataja Jim Humble kutsub end mitmetel lehtedel archbishop Jim Humble’iks (peapiiskop Jim Humble). Kõlab nagu omamoodi usk.
Eesti valitsus peab ruttu tegutsema, kuna Inglismaal on juba avatud ametlik MMS pood:
