Lahtilaskmise kunst

Rebeka Kalam
Nov 6 · 2 min read
Ignacio Cobo

„Elu seisneb kõigest lahkti laskmises, graatsiliselt.” (Mia Farrow)

Mida paremini õpime ära, kuidas elus asjadest, inimestest, kaotustest ja harjumustest lahti lasta, seda rohkem jõuame ehk lähemale olemise tuumale — puhtale kogemisele. Ühtäkki toimub lahti lastes ka olnud õppetunni selginemine. Siis teeme ümberkorraldused, leiame uued kired, millest üks hetk jälle lahti lasta.

Pean oma elu eesmärgiks evolutsiooni ja pidevat spirituaalset kasvamist. Siiski taban end tihti arusaamadelt oma dogmaatilisuse suhtes. Kipun klammerduma ideedesse ja inimestesse. Tihti just sellistesse, mis ei aita kasvada. Näiteks leian, et elus peab olema alati vaheldust ja uusi stiimuleid. See idee on jätnud mind sageli triivima mitmete eri huvide vahel ning probleemiks on saanud mittepühendumine. Sama reegel kehtib suhetes. Vajadus end vabaks võidelda, iseseisva kasvamise nimel, kuid kuidas õpin selliselt pühendumise kunsti? Vabadust reeglite sees.

See ja eelmine aasta on mulle õpetanud lahtilaskmist. Elu võtab siis, kui olen saanud millestki väga kindlaks, ära defineerinud oma kursi ja rolli. See on minu elu paradoks. Pühendumise ja vahelduse vaheline balanss. Eelmisel aastal nägin surma, sel aastal olen olnud keset pidevaid sündmusi ja inimesi, kes õpetavad, et stabiilsus peab olema mentaliteet ja tulenema iseenda seest, mitte olukordadest, tingimustest, vahenditest.

Minu kolmas lahtilaskmine tuli pärast Nepali. Elu juhtus minuga. Jäin ilma kõikidest dokumentidest, ja endale kavandatud unistuste reisist — mind saadeti koju. Kodus olin nullpunktis tagasi. Korraks ilma igasuguse eesmärgita, turvatundeta, stabiilsuseta, pühendumiseta. Kahe olemisetasandi vahepealne vaakum. Mulle meeldis enne ehitada teelise identiteeti, miski oli jälle paigas, kuni ta enam ei olnud.

Eestisse tulles võtsin esimese päeva vaikuseks iseendaga. Olin tühi. Kõndisin terve päev, peas tiirlevad ringiratast samad mõtted ja samad tunded — see on kõike muud, kui vaikne. Kõik on sama nagu alati. Aga tegelikult ei ole, kui oma peast välja vaadata. Nägin imelisi värve, tundsin karget joovastavat õhku, kohtasin oma teel pühendunud vaikseid ja tõsiseid inimesi, avastasin kodusaare kallastelt millimallikad.

Millimallikate kergus tegi mind rõõmsaks. Nägin võimalusi, kuidas end vabana tunda, ilma defineerimata. See on minu jaoks lahtilaskmise kunst. Olen endiselt sama teeline, aga ka palju muud ning mitte midagi.

    Rebeka Kalam

    Written by

    Kunstitudeng ja jumalanna spirituaalsel teekonnal. Uurin elus läbi isiklike kogemuste ja nägemuste inimeste sisemaailmasid, religioone, uskumusi ja sümboleid.

    Welcome to a place where words matter. On Medium, smart voices and original ideas take center stage - with no ads in sight. Watch
    Follow all the topics you care about, and we’ll deliver the best stories for you to your homepage and inbox. Explore
    Get unlimited access to the best stories on Medium — and support writers while you’re at it. Just $5/month. Upgrade