Panustamine — üks olulisimaid väärtusi

Einike Mölder, blogija

Mida tähendab teie jaoks panustamine? Minu jaoks on tegemist ühe olulisima väärtusega. Minu abikaasa jaoks ka. Taipasime seda hiljuti, kui tegime läbi ühe väärtuste teadasaamise harjutuse ja tuli välja, et meie mõlema edetabelis on see sees. Hakkasime siis rääkima, mida see panustamine meile tähendab. Ja kuidagi on mitmed arusaamatused iseenesest ära lahenenud. Aga miks ma täna sellest räägin?

Vaadake, fotol on kaks last. Ja mõelda, et eelmisel nädalavahetusel üks vanem jäi korraga lastest ilma, sest lapsed said vingugaasimürgituse. Mu abikaasa on korstnapühkija ning näeb iga päev oma töös inimesi, kel on väga erinev suhtumine nii ohutusse kui ka nõuetesse. Kes on väga püüdlik ja tähelepanelik, kes aga kutsub korstnapühkija seepärast, et peab, ning on veel hulk neidki, kes muidu ei kutsukski, aga nad elavad teadlike inimestega ühes majas, kes lihtsalt ütlevad, et korstnapühkija tuleb ja ongi kõik — tuleb sisse lasta! Kuid ka siis ei lase mõni sisse. Kuidas see kõik on seotud panustamisega?

Nimelt näen, kuidas mu abikaasa on mõnikord tujust ära, sest tema panustab inimeste elu turvalisemaks muutmisse nii palju, helistab veel peale korstnapühkimist mõne lahenduse väljapakkumiseks jne, kuid teisel pool ei ole mitte kedagi panustamas oma turvalisusse, sest inimesi ei huvita. Tal on tunne, nagu ta räägiks seinaga. Ei huvita enda turvalisus, oma laste turvalisus ega ka naabrite turvalisus. Vahest on takistus raha, kuid ka sellele on võimalik lahendust leida. Õnnetus loomulikult ei hüüa tulles ja võib juhtuda igaühe kodus, kuid kui me igaüks panustame veidikenegi enda turvalisuse heaks, siis on võimalus, et õnnetust ei tule, siiski suurem. Kui riik panustab, miks me ise ei panusta?

Ma ei soovigi ette kujutada, mis tunne võiks olla kaotada laps või mõni lähedane. Samuti ei soovi, et minu panustamist keegi võtaks iseenesestmõistetavalt. Veel hullem oleks, kui ma ei võtaks vastu kellegi panust oma laste turvalisuse heaks. Ma katsun iga päev märgata ka pisikesi panuseid, et minul oleks olla parem või midagi sujuks kiiremini. Isegi kui see on pisike tegu. Vahest on teisele väga oluline teada saada, et ma märkan seda pisikest panust. Isegi siis, kui mina ei oota, et minu panust iga kord märgatakse. Oleme just nii erinevad.

Panustagem oma ellu ja suhetesse üheskoos!


Lugu avaldatud Lõunalehes 25.10.2018