Kodulinna Miaoli õhtune intensiivsus.

“Mis see oli?” “Maavärin.”

Tõesti, väriseski, kuid draamast ja kahjust võimsam oli hoopis eestlaste uudishimu uue kogemuse vastu.

Meieni, ehk Miaoli (ca Tartu suurune) linnani ulatunu epitsenter jäi siit sadade kilomeetrite kaugusele ning pealegi võbiseb maa siin Taiwanil iga päev. Mõnikord korduvalt. Nii et suur elamus meile, väike kohalikele.

Ühes selle esimese elamusega saab siin esimene kuu kohe läbi ning aeg veidi kokku võtta. Kaugeleulatuvaid järeldusi Taiwani või Miaoli elust teha ei söanda.

Tegelikult on ka lähedale ulatuvad järeldused selgelt üleliigsed ja -kohtused, sest meie elu kulgeb teehütis (Tea Sage Hut ehk tasuta teekool kõigile huvilistele, mille eestvedaja Wu De on suur Eesti fänn) omas ajas ja tempos. Kellaaeg, kuupäev või nädalapäevgi ei oma eriti tähtsust.

Shen Su, Tea Sage Huti üks vabatahtlik kursusel teesortidest rääkimas.

See omakorda oli alguses huvitav kogemus, saabununa Eestist ohtrate tähtaegade ja muu sellise keskelt. Huvitav elamus oli ka minna ära ettevõttest, kus üle 16 aasta asjatanud ning siin nullist — ameti, tiitlite ja kogemuseta alustada. Aga sellest ükskord eraldi ja pikemalt.

Igatahes, kohanemine võttis reisiväsimuse toel ca kolm nädalat — keha oli juba saabunud, sisemine kell veel niiöelda Eesti elus või poolel teel.

Tempot dikteerivad ja päeva raamivad siin iga 10 päeva tagant toimuvad kursused (neist on hetkel küll väike paus), mis pajatavad nii tee kultuurilisest, spirituaalsest kui praktilisest poolest ja annavad vahendid ka meditatsiooniks ning üldse teadlikumaks ja mõtestatumaks elamiseks.

Päevad venivad pigem öösse, sest vabatahtlikke (hetkel koguni 3 eestlast — lisaks mulle Signe ja Jaanus) on siin vähem kui tegemist vajavat — alates argisagimistest koristamise ja toiduga seonduvast lõpetades kõige muu keskuse eluolu puudutava korraldamisega. Näiteks kord kuus läheb pea 60 riiki teele ajakiri Global Tea Hut, mis vajab komplekteerimist, ümbrikusse pakkimist (aprillinumbri postitamine nägi välja nii) jne.

Mägesid vahel sudu tõttu ei näegi.

Samas on vähemalt esialgu nõutud tundide hulgale vastu panna see, et inforuum piirdub vaid teehüti ja selle tegemistega. Miaoli on piisavalt väike koht, et võõrkeelega suurt midagi peale hakata ei ole, sildid on hieroglüüfides ning uudisruumist osa ei saa (eriti tahagi).

Päris hea olla, kui ei saa aru ega pea mõtlema muule, enamasti tühisele või mu ellu mitte puutuvasse. Elu on lihtsam ja see energia, mis otsustamisest ja võõraste mõtete-olukordade tõlgendamisest alles jääb, on tohutu. Olen seda varem ka teadnud, aga argisaginas kipub ikka meelest minema.

Nagu ka see, kuidas meil on Eestis vaba ruumi, puhta õhu ja muidu keskkonnaga ikka hetkel päris hästi. Siin tuleb arvestada lisaks kohalikule saastele ka näiteks Hiinast (kus on linnu, kus õhureostus on selline, nagu seal elajad suitsetaks ööpäev läbi) kohale lenduva tervist laastava reostusega (millele kohalikud vastavad hingamisteede ees maskide kandmisega), toiduks-joogiks tuuakse vett veetanklatest ja meeletu pakendite kasutamine (mandariinid on puuviljaturul kilekotti pakitud) jne.

Igatahes, alles jäänud energia saab pühendada õppimisse. Mina saabusin siia video-fotoabina, millest suur osa tuleb juurde õppida — tehnikast vormini. See jällegi on olnud tore aeg, sest selleks on aega ja võimalust ning on hea arenemise tunne, mida saadavad muidugi ohtrad prohmakad.

Hommikune teering.

Teesõbrale (või üldse mingi asja huvilisele) on äge kirge ja selle teekonda süviti näha. Näiteks käisime täna teefarmis ehk nägime lähedalt (ja sai katsuda) lehe teekonda valmis joogiks. 8 000 kilomeetri kaugusel Eestis teetseremooniat korraldades või teed juues võib küll teooriat teada, et tegemist ühe enam inimtööd nõudva saadusega, kuid niiskes ja kuuma päikese käes lehti kogudes saab selle tegeliku tähenduse teada.

Või Taipei linnajagu Yingge, Tallinna vanalinna mõõtu piirkond, kus müüakse sadades väikestes poodides vaid teetarvikuid. Kõige väiksematest pudinatest väiksemaid kortereid täitvate laudadeni. Võltsingutest hinnaliste originaalideni. Näiteks veekeedukannu võib saada 5 või 30 000 euroga. Sinna tasub minna teadja giidiga.

Yingge kõrvaltänav. Seal on sadu väikeseid kauplusi teetarvikutega.

Vaatan nüüd, et eelnev sisaldab palju võrdlusi ja see on midagi, millest on plaan lahti saada. See võrdlemine, ei siin-ei mujal, ei anna, vaid võtab. Näiteks aega ja energiat. Lisaks pole siis kuskil täielikult kohal.

Mis lähiajal edasi? Järgmisel nädalal alustame Global Tea Huti iga-aastast teereisi Hiinas ja Hong Kongis koos 40 huvilisega üle ilma. Juuliks otsime ideed ja lennupileteid, et korraks reisida ja uuendada luba siin viisavabalt viibida. Kodus unistatud sihtkohad on siin kõik nii lähedal — Jaapan, Kuala Lumpur, Brunei, Korea jne.

Pööre kõrvaltänavasse ja algab riisipõld.

Kuna siin kisub kuumaks — märtsi alguses meile halastanud ja kohalikke külmetanud 10–15 soojakraadi on asendunud pea 30 kraadiga, mis niiskes kliimas oma elamuse annab (loe: kleepekas). Suve soundtrack saab olema ilmselt konditsioneeri undamine. Aga võibolla kere ka harjub sellega, et poorid uhavad 24/7. Loodetavasti.