Sinu linn
On soe kevad, inimesed liiguvad õue. Võtad isegi toolid ja laua, süütad grilli ja valmistad käputäie kolleegidega oma stuudio ees linnaplatsi äärel einet. Sume õhtu hakkab laskuma, inimesed jalutavad mööda ja soovivad head isu.
You wouldn’t believe what happened next.
Või siiski. Oled sama lavastust mänginud juba aastaid, neli-viis korda hooaja jooksul. Tead täpselt, mis kohe juhtuma hakkab. Paned mõttes stopperi käima. Ja sealt ta tulebki — ühest või teisest kõrval paiknevast linnavalitsuse majast kargab välja avalike huvide kuritarvitamist haistev teenistuja ja käseb ürituse kohe kokku pakkida. Mida te siin enda arvates teete? See on linna territoorium! Avaliku ürituse korraldamise luba on? Kõik peab *meiega* kooskõlastatud olema! Eee, miski ei tohi suitseda! Ee, kõnniteed ei tohi kasut… ee, toolil istuda! Kõnniteel! Eee!
Võtad klaasist aegluubis lonksu kahtlast vedelikku. Alkohol on avalikus ruumis keelatud, sest Eesti rahvas ei läbinud ühiskondlikku kultuurieksamit. Võtad ühe lonksu veel, sest see virre on legaliseeritud jookide nimekirjas. Tõstad pilgu purskkaevu suunas, vaatad, kuidas 20 kahtlaselt riietatud alaealist üksteist veega pritsivad. Tuti. Päev. Kas neil luba on? Vaatad teises suunas — kolm inimest ületavad raeplatsi, kohvid käes. Avalikus kohas joomine? Ja veel pirukad ka käes — illegaalne söömine? Keegi räägib taamal kellegagi juttu. Wtf, kas see on üldse kooskõlastatud? Kes lubas linna territooriumil rääkida?
Küsid neid küsimusi iseendalt, sest tead, et sellel iroonilisel vestlusel linna ärritunud omanikuga ei ole mõtet. Pakud talle vorsti ja küsid, kuidas muidu elus asjad lähevad, kas suveks plaanid tehtud, kuidas puhkus läks, keda sügisel valib, miks on taevas tähed. Sisulist vastust pole ju tema karglemisele võimalik anda.
See on sinu linn. Sa võid olla, kus sa tahad — ja teha, mis sa tahad. Lasteaiavõim siin ei kehti. Sul ei ole ülemust, sa ei kasuta ruumi ametnike armust. Sa ei pea õigusnormide poole pöörduma ega juurat õppima, et enda õigust ära tunda. Sa tajud piire, adud mis vahe on tarvitamisel ja kuritarvitamisel. Oskad käituda, ühiste asjade eest hoolt kanda, teistele ruumi jätta.
Ainus, kes saab sekkuda — kui ikkagi midagi valesti on — on politsei. Ja on väga ebatõenäoline, et nad sõbralikke, viisakaid linna-nautijaid laiali tuleksid peksma. Isegi kui nad leiavad ühe protokollilise eksimuse (vale firma jook? liiga magus jäätis? mulle ei meeldi teie alalõug?), siis ei saa nad ülejäänud tegevusi lõpetada, keelata, takistada. Murelikud mundrid juba kõndisid eelmistel aastatel mööda ja jõudsid sama kierkegaardilikku tupikusse. Politseiametnike lõppotsus — tõstke palun grill majast natuke veel eemale — kasvõi rohkem ruumi võttes — kui te tõesti peate elama.
Sama õhtu. Sama linn. 700 ratturit valgus tänavaile. Vaatasid oma linna, mõõtsid asfalti. Tundsid kevadtuult oma põskedel. Nautisid koos olemist, liikumist. Hoidsid faking haigekassa eelarvet kokku, kui eelnimetatud väärtused on sulle arusaamatud.
Mõnel ristmikul jäid autod mitmeks minutiks ootama. Vihased kodanikud autoroolis võitlesid südariga. Haigekassa eelarve oli selleks valmis — kodus oleks naabri viltupargitud auto või telekast vaadatud päevauudised niikuinii infarkti esile kutsunud.
Linnaametnikud aga ei olnud valmis. Järgmisel tööpäeval oma postkastis korralike kodanike komitee raevukat kirja lugedes tabas neid ehmatus — nende territooriumil on toimunud isetegevus. Jah, korraldajad olid politseid rattasõidust teavitanud (avalik koosolek nagu rongkäik või meeleavaldus), aga linnalt jalgrattaga sõitmiseks luba (avalik üritus, mis sulgeb avaliku ruumi) ei küsitud — sest see luba ei ole nende anda. See ei ole linnasüdant ümbervormivad Hansapäevad, tänavate tarastamist nõudev maraton või linnaruumi totaalselt okupeeriv Anne Veski kontsert. Kuidas on siis võimalik, et inimesed ilma luba küsimata ikkagi ratta selga istusid?
Ametnik tahab kontrolli, korda — ja seda saaks ta avaliku ürituse loa taotlemist nõudes ka saavutada. Kui koosolekul (ja rattaga sõites) on igaüks iseenda eest vastutav, siis avaliku ürituse puhul saaks enne loa andmist esitada nõudmisi. Kelle pea lendab, kui keegi kukub ja saab kriimu? Kellel pitsitada näppe, kui hr Räibert Annelinnast kirjutab, et ratakellade kõlisemine teda väga-väga häiris? Kus on esmaabibrigaad, mitu liitrit joodi neil kaasas on? Sellise barjääri korral seda finantstulude ja -kuludeta üritust ei toimuks—ja me oleksime selle võrra vaesemad.
Õnneks on Tour d’ÖÖ loodusjõud, mida purki tagasi enam ei aja — utilitaarselt oleks linnal kasulik hoopis eestvedajatega seljad kokku panna, kiita linnas elamine heaks, saata linnajuhid koos teistega väntama.
Autod panevad tänavaid kinni 24/7. Aastas paar korda mõneks minutiks “reegleid rikkudes” kellelgi oodata lasta ei murra tervet organismi. Tuletõrje rikub ka reegleid. Võta siis jalgrattureid nagu haigekassatõrjet.
Jah — see on tõesti sinu linn. Sa võid teha mis sa tahad, olla kus sa tahad. Ent sa ei saa mitte midagi teha jõupositsioonilt. Hea naaber, sa oled võrdne võrdsete seas. Ole sa ametnik, autojuht või Pirogovi jota — mitte mingit vahet pole. Vea oma vokk või grill välja. Või ära vea, vaba maa. Igaljuhul — tule järgmine kord rahupiibuga. Bumerang võib sind ennast tabada.
