Õnnevalem TA OK rogainil Sõõrul

Eesti kõige suurem ja korralikum rogain toimus sel aastal Sõõrul. Siin on kirjas võistkonna Õnnevalem (Sander ja Ain) muljed.

Rajaplaneerimine kulges üsna loomulikult. Kõigepealt markeriga ainuvõimalikud etapid paika ja niidiga kogu süsteem kokku. Arvestasime, et nii umbkaudu 55 linnulennulist kilomeetrit võiks jõukohane olla. See tähendas, et päris kõiki punkte ära võtta ei saa, aga palju ei või kõrvale ka jätta.

Rada (sinisega tegelik, punasega variant 2, rohelisega esialgne lõpu plaan)

Eriti just kaardi keskosas kohe ilmselgelt lahendust ei paistnud. Jõudsime kahe võimaiku variandi juurde, millel teepikkuses erilist vahet polnud. Valisime sujuvama, nürinurklikuma tee. Kääpa jõge tuli nii või teisiti ilma sillata ületada. Mingeid mugavusringe ometi tegema ei hakka.

Stardipaugust kihutas Ain kohe ilma tagasi hoidmata minema. Kaardi kirdenurka läks enamvähem ühesuguse plaaniga tühjendama hulk kiireid võistkondi.

Teise punkti juures kaotasime minutiks pea ja võistkond Kahepeale (Klementsov-Kirss) lipsas mööda. Asfaldil saime nad jälle kätte. Tempo umbes 4:00–4:10 min/km. Klementsovit ei paistnud see eriti häirivat, kuid tema kaaslase jooksusammust kostus hääletu protest. Sarnases tempos veidi seljataga liikusid ka Postpal ja Puujalad. Esimese kolmveerand tunniga olime plaanist 10 min ees.

Tõsisema orienteerumisvea tegime Pala suusaradade läheduses, kus jäime jänni kõrgusjoonte tõlgendamisega. Pidasime kaardile märgitud orvandit ninaks ja ründasime punkti KP55 toetudes pinnavormidele, mida reaalsuses ei eksisteerinud. Imestasime, et midagi ei klapi. Tagurdasime, et uuesti proovida. Divi Auni (Tõnis ja Inga) tervitasid ja jooksid punkti suunas, me läksime teisele vearingile. Kokku kulutasime sellele seiklusele umbes 10 minutit ja kukkusime tagasi graafikusse. Lootsime, et selleks päevaks on nüüd kõik vead tehtud.

Järgmise punkti juures kobatsesime veel natuke. Enne ülejärgmist, KP50, saime kätte Tõnise-Inga ja jooksime mööda. Punkti läheduses tegime väikse auringi. Jooksime Tõnisest-Ingast teist korda mööda. Ragistasime järgmise punkti suunas läbi nõgeste, jõudsime lagedale ja jooksime Tõnisest-Ingast kolmandat korda mööda. Tõnis lohutas, et ega ta ise ka tegelikult orienteeruda ei oska, aga Inga ütleb kuhu tarvis minna.

Etapil 40–58 saime uuesti kätte Puujalad ja Kahepeale. Nüüd ootasid meid ees Kärgandi mäed. Kasutades 1:30000 5m kõrgusjoontega kaarti on selles piirkonnas reljeefi järgi orienteeruda veidike võimatu. Umbes iga 200 m kohta on tõenäosus täielikult ära eksida 50%. Nii et läksime ettevaatlikult suunaga ja võimalusel teede, sihtide järgi. Puujalad ja Kahpeale said meid korra jälle kätte, aga KP 41 õnnestus meil paremini ja rohkem me neid esialgu ei näinud. 41–54 teejooksul tõmbasime pikema vahe sisse.

Etapile 54–33 jäi joogipunkt. Sinnani õnnestus meil etapp väga hästi. Joogipunktis hoiatati meid KP33 eest. Mõni võistkond polevat seda üldse üles leidnudki. Paar minutit segadust oli seal meilgi. Keeruline seda kaarti tõlgendada, eriti kui langujoontega on kokku hoitud ja muhul-lohul vahet ei tee. Punktist väljudes tulid teel vastu Team 68 Hiie-Lahtmäe, kiitsid meie kerget sammu ja läksid ise KP33-ga viga tegema.

Jahe hakkas. Võstluse alguses kahtlustasin, et olen üle riietunud, aga varsti hakkas sadama. Enam peatuda ei võinud, sest siis hakkas kohe külm.

Edasi tulid kiiremad etapid mööda teid ja sihte. Poollagetade-lagedate osas võis kaardi ja reaalsuse vahel kohati märgata sarnasusi.

Orienteerumisvigu me rohkem ei teinudki. Järgmiseks jooksime punkte läbima Välgile ja siis Kaiule. Välgil olen orienteerunud lugematu arv kordi, Kaiul paar korda vähem. Kõik künkad on tuttavad.

Etapil 47–25 oli mitu meeldivat üllatust. Jõest läbi sammudes ulatus vesi kõige rohkem korra poolde reide. Kaardil lõppev siht jätkus reaalsuses ka teisel pool jõge ja viis peaaegu otse punkti. Ja joonistatud soo asemel oli tegelikult mineraalmaa.

Plaani järgi oli meil lõppu jäetud etapid 56–36–43–Finiš. Juba KP52 lähedal tundus, et meil kipub natuke aega üle jääma. 10 linnulennulise km jaoks oli aega 1:40. KP56 juures oli selge: jäänud on 1 tund ja vähem kui 5 linnulennulist. Seega KP35 tuli juurde võtta. Kohtasime seal Klementsovit-Kirssi punktist välja jooksmas. KP43 juures saime nad kätte.

Aini tabas viimasel tunnil väike haamer ja ta arvas, et nüüd võiks otse lõppu ära minna, nagu plaan ette nägi. Ma küll mõtlesin, et tervelt pool tundi on veel aega ja KP23, lihtne punkt, ei jääks ju teelt palju kõrvale. Hakkasin siiski Ainiga nõustuma, aga küsimise peale teatas Klementsov, et nemad küll lähevad KP23 võtma. Rohkem polnud kellelgi vaja midagi öelda.

Jõudsime minut ja 46 sekundit enne 8 tundi finišisse ja olime rahul. Plaan sai 5 punktiga ületatud. Trajektoor üsna optimaalne. Suuri lollusi ei teinud. Tempo peaaegu ära ei kukkunud.

Kokku läbisime umbes 69 reaalset ja 55 linnulennulist kilomeetrit. Punkte 132. Üllatuseks tuli võit, pealegi päris paraja varuga.

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.