Piiritult mõelda ja elada

Sten Tamkivi
Sep 8, 2018 · 8 min read

Augustis käisin Kuressaare Edukontoris esinemas ja selle järel vestlesime pikemalt Sirli Toominguga, kes avaldas intervjuu kohalikus lehes Meie Maa (täisversioon siin). Mandri-inimestele mõeldes jagan vestlust allpool, mõnede täpsustavate viidetega:

Foto: Valmar Voolaid, Meie Maa.

Tartus sündinud maailmamehelt, kes jõuab aasta jooksul elada Tallinnas, Londonis, Singapuris, Californias ja veedab igal suvel võimalikult palju aega oma vanaisa sünnitalus Ruhves, on paslik küsida, kus see kodu siis õieti on?

Minul, nagu paljudel teistelgi tänapäeval, ongi mitu kodu. Tunnen end alati koduselt seal, kus on sõbrad, lähedased, endised või praegused kolleegid, koht ise on teisejärguline. Aga jah, siiski on mõned kohad ka minu jaoks märgilised. Olen Tartus sündinud, kasvanud ja koolis käinud, tean mismoodi Toomemägi lõhnab, mistõttu on Tartu mulle väga kodune. Tallinnas on kodu, kus me oleme küll vaid mõned aastad elanud, aga mis on oluline perele. Samas elasime kolm aastat Californias, kus meil oli samuti kodu… Ruhve Saaremaal… Sellele küsimusele annavad tegelikult õige vastuse mu lapsed, kellelt aeg-ajalt kaasaga sedasama küsime. Alati saame vastuseks küsimuse, aga kus pere on? Seega, kodu on seal, kus pere.

Rääkige oma juurtest.

Minu isapoolsed vanavanemad on mõlemad saarlased, vanaisa, nagu öeldud, Ruhvest ja vanaema on pärit Kärlalt. Emapoolne suguvõsa on Lõuna-Eestist, Võrumaalt. Lapsepõlv möödus kahes murdekeele keskkonnas, piirist piirini. Abikaasa naerab, et kui Saaremaal ehitajate ja kalameestega räägin, siis pidi mu kõnekeeles õ asemel sagedamini ö esinema.

Ja Võrumaal kipute siis kohalikega võro kiilt kõnelema?

Üks lause on küll meeles, mida vanaema ikka ütles: timmahavva puhma es kasunu. Tõlkes: möödunud aastal põõsad ei kasvanud, mis tegelikult ei tähenda mitte midagi, aga näe, pähe ta jäi. (Naerab).

Kui sageli te lapsepõlves Ruhvesse sattusite?

Mu vanavanemad Paul ja Mersi (Mercedes — toim.) tõid mu esimest korda Saaremaale siis, kui olin viie-kuue kuune ja sellest ajast saadik pole mul ükski suvi vahele jäänud. Ruhve oli toona veel teiste inimeste käes, suguvõsa omandusse saime talu alles 90-ndate alguses, mil see õnnestus tagasi osta. Sellest ajast peale on paljud sugulased, õde, isa, onu ja tema lapsed — kõik, kellele Ruhve on lapsepõlvekoduks olnud — aegade jooksul nokitsenud ja ehitanud. Viimasel kümnel aastal on Saaremaal käik meie perele tähendanud just Ruhvet, kuhu oleme süsteemsemalt ka panustanud.

Kas teie lapsed tulevad Saaremaale suure rõõmuga või on see neile pigem kui tüütu kohustus?

Praegu on veel vara öelda, eks teismelised tahavad ju teismelise elu elada ja kolmeaastasel on igal pool tore. Enda pealt võin öelda, et mis tahes koha või emotsiooni mõju avaldub hoopis hiljem.

Liikuv eluviis eeldab, et see sobib ka teie abikaasale?

Jaa, kindlasti peab see klappima, näiteks Skype’i ajal tegin aasta jooksul 72 välisreisi, samal ajal olid lapsed väiksed ehk abikaasa toetus ja roll oli väga oluline. Seetõttu eelistan ka ametisõite teha koos perega ning üürida näiteks Londonis paariks kuuks korter. Nii on võimalik elada ka väljaspool Eestit normaalset igapäevaelu, käia perega pargis jalutamas ja kohvikus õhtust söömas, mis on juba tuttavaks saanud. See mõjub ka lähisuhtele väga hästi, kuna uues keskkonnas saab toetuda vaid teineteisele. Ja lapsedki mõistavad, kui tähtis on perekond.

Millega abikaasa tegeleb?

Abikaasa Ede juhib Eesti 2.0 algatust, et viia rohkem tehnoloogiat koolidesse.

Kuidas sage reisimine ja erinev keelekeskkond lapsi mõjutavad?

Kui viimati Ameerikasse kolisime, siis oskas kuueaastane Gustav Paul eesti keeles lugeda ja kirjutada, Etta Lin veel ei osanud. Mõlemad läksid seal algkooli, mistõttu räägivad nad inglise keelt ning mõtlevad vajadusel samuti inglise keeles. Mängivad küll eesti keeles, aga kui hoogu lähevad, siis kasutavad ka inglise keelt. Kusjuures, Gustavil on kerge aktsent juures, aga Etta kõneleb nagu California tüdruk. Kolmas laps Eik Satoshi sündis Ameerikas ning oli pooleaastane, kui tagasi Eestisse kolisime. Tema on praegu kolme ja poole aastane USA kodanik, kes inglise keelt ei räägi, selline võrdlemisi haruldane juhtum hetkel. (Naerab)

Tänu reisimisele saavad lapsed aru, et keeli on rohkem kui üks või kaks. Gustav, kes õpib koolis prantsuse keelt, hakkas korraga iseseisvalt vene keelt õppima. Venekeelsed reklaamplakatid äratasid temas huvi kirillitsa vastu. Talle üldse keeled meeldivad.

Mis kodakondsus teistel pereliikmetel on?

Kõigil pereliikmetel on Eesti kodakondsus ja mulle väga meeldib olla Eesti maksuresident. Ainult Eik on lisaks ka USA kodanik.

Kas lapsed käivad kodumaal eestikeelses koolis?

Ei, praegu käivad Euroopa koolis, Eestisse naastes oleks tahtnud eestikeelsesse panna, aga ei leitud kohta. Eks nad edaspidi üha rohkem ise valivad, millises keskkoolis nad õppida tahavad.

Aga välisamal olles? Leidsin internetist artikli, milles kirjutatakse, et Silicon Valley suurfirmade Apple, eBay, Google, Hewlett-Packard ja Yahoo paljud juhtivtöötajate lapsed käivad Californias tehnoloogiavabas Waldorf-koolis. Kas ka teie lapsed käisid selles koolis?

Ei, lapsed käisid tavalises munitsipaalkoolis. Kool asub keset Silicon Valley’t ja Stanfordi ülikooli kõrval, mis mõjutab, kes on õpetajad ja koolipere. Väga hea kool on. Üldiselt USA avalik koolisüsteem just kiita ei ole.

Pisut veider on lugeda, et Apple’i looja Steve Job ja teised tänapäeva tehnoloogia tipptegijad, kes oma toodangut vältimatult vajalikuks nimetavad, on oma lastele nutiseadmete kasutamist piiranud. Kuidas teie peres sellesse suhtutakse, kui sageli ja millist tehnikat teie lapsed kasutavad?

Nutiseadmete range keelamine ei vii eriti kuskile, tuuleveskitega võitlus. Hoopis huvitavam on, mida laps selle seadmega teeb, kas ainult tarbib või loob midagi? Hea näide on Etta, kes armastab käia Tallinna loomaaias lasteringides ja kui ta arvuti taga siis loomade kohta infot kogub, on see midagi muud kui ainult mängimine. Kuigi, eks viimast tuleb kõigil lastel ette ja ka sellel on tegelikult häid külgi ka, nagu Edukontoris vestluses välja tuli.

Eesti on e-riik ja teinud tiigrihüppe, milles on ka teil suur roll olnud. Teie looming eeldab aga interneti olemasolu, vastasel juhul muutub üpris tarbetuks, või kuidas?

See on tõesti tõsi, et tarkvara kasutamiseks peavad olema nii seadmed kui internetiühendus. Need probleemid on aga tänapäeval peaaegu kõikjal lahendatud. Kui lapsed ja vanurid välja arvata, siis on maakera ligikaudu seitsmest ja poolest miljardist elanikust neljal ja poolel miljardil mobiiltelefonid, 60%. Arengumaades on kohti, kus püsiv varustatus elektrienergiaga puudub ning kus mobiiltelefone laaditakse päikesest. Ühesõnaga, ehitades tarkvara, on see praktiliselt garanteeritud, et kogu maailm seda kasutada saab.

Mulle väga meeldib, et te nimetate ettevõtlust loominguks. Kunstnik valib oma meediumi, mille kaudu ta end väljendab ja minu vahendiks on tarkvara. Ehk siis soovin olla seal, kus ma saan oma oskuste ja teadmistega lahendada probleeme.

Üks mu tuttav, noor kahe lapse ema Saaremaalt, on võtnud viimasel ajal uurida juhtmevaba interneti mõju ning jõudnud maailma erinevate teadlaste uuringutulemusteni, kus on tõestatud, et juba ainuüksi 3G on inimese, eriti laste tervisele pöördumatult kahjulik, saati siis 5G. Mida teie sellest arvate?

Minuni pole veel ükski teaduslik tõestus selle kahjulikkusest jõudnud, ma selliste hirmudega küll kaasa minna ei oska. Usaldan piisavalt infotehnolooge, kes võrke ehitavad ja maste püstitavad. Tänapäeval on internet inimõigus. Võtame näiteks ühe 20-aastase inimese, kes on ühiskonnanormide vastu eksinud. Missugune karistus piirab tema vabadust rohkem, kas see, kui ta on koos mobiiltelefoni ja püsiva internetiühendusega vangis või see, et ta võib küll riigis ringi liikuda, aga ilma interneti ja mobiiltelefoni kasutamisõiguseta?

Apple ja iPhone või PC ja Android, mida ise kasutate?

Tehnoloogina olen uudishimust kasutanud igasuguseid platvorme, Windowsit ka telefonis, Linuxit. Praegu aga jäänud selle kombinatsiooni juurde pidama: Apple Macbook Pro + Google Android.

Kui noor ettevõtja pöördub teie poole, kas olete lahke ja hea nõuandja?

Paljud start-up ettevõtete asutajad tulevad minu juurde konsultatsioonile ja oma ideed testima. Olen põhimõtteliselt otsustanud, et ma mitte kunagi ei ütle, et see idee on rumal. Võin öelda, kuidas mina teeksin, võin aidata välja tuua nõrgemad kohad ja pakkuda mõne idee juurde, aga seda, et ära nii küll tee, ei ütle ma kunagi.

Klassikaline lause improvisatsiooniteatri näitel, iseloomulik ka keskmisele eestlasele, mida tavatsetakse öelda, kui oled teise mõtte ära kuulanud: “Yes, but…” mis kätkeb endas juba piiranguid. Aga kui kasutada “Yes, and…” siis on see palju enamat lubav, positiivsem ja toetavam. Neid, kes oskavad öelda, mis idees valesti, on alati rohkem, ja seetõttu lihtsam leida, kui neid, kes väärtust juurde pakuvad. Miks mitte olla üks nende seast?

Olete loonud mitu ettevõtet, aga miks mõni ei võiks Saaremaal olla?

Saarte puhul on paratamatult raskem mere tagant liikuma saada. Paar korda kuus võib ju üle Tallinna töökoosolekule lennata, see pole probleem. Aga kui see vajadus on sagedasem, siis läheb keeruliseks. Püsiva ühenduse teemat võib vaadelda ka näiteks kultuuri võtmes: kas su valikus on üks teater, kes vahel etendusi pakub, ja mõned Kuressaare restoranid, kus õhtust süüa, või on sul vabadus külastada erinevaid teatreid ja kontserdisaale ning süüa restoranides üle Eesti ning kaugemalgi.

Siit tuleb välja, et eelistate ka ise vahetut suhtlemist rohkem kui Skype’i koosolekuid?

Inimsuhteid saab luua näost näkku ja alles siis neid elus hoida videokõnedega, mitte vastupidi. Juba kokkutöötanud tiimi puhul, kes üksteist tunnevad ja usaldavad, pole vahet, kus nad on. Viimased paar aastat töötan jälle meeskonna ehitamise ja uute inimestega, siis on ühist aega ja kohtumisi vaja.

Seega, te leiate, et elukvaliteet Saaremaal muutuks näiteks silla olemasolul paremaks. Silda meil ju mõtteis ja arutlustes ehitatakse, hiljuti haarasid ärimehed taas sabast kinni ja tõstsid teema esile.

Üks mu nõustaja Parag Khanna Singapuri ülikoolist on raamatu pealkirjaga “Connectography” autor, milles ta väidab, et inimesed joonistavad maakaarti valesti. Ehk et liiga palju jooni ja piksleid kulutatakse selleks, et tõmmata eraldusjooni. Hoopis huvitavamad on aga need kaardid, kus on näha jooned, mis ühendavad: gaasitrassid, elektriliinid, teed ja raudteed, laeva- ja lennuliinid, sillad. Põnev kaardilt vaadata, kuhu on suundunud Tartu ülikooli lõpetanud, näiteks.

Seal, kus on ühendused, seal liiguvad inimesed, ideed, uued mõtted ja teadmised, seal on kultuur ja kapital. Kipub olema nii, et inimesed, kes on kokku saanud ja teineteist tunnevad, omavahel ei sõdi, suured konfliktid ja eriarvamused tekivad sageli juhul, kui ühendused puuduvad. Mida rohkem ühendusi loome, seda parem — kui seda loogikat järgida, siis ma arvan, et sild ja sagedama graafikuga lennuühendus Saaremaa ja mandri vahel võimaldaks rohkem häid asju: paljud käiksid ehk tihedamini sugulastel külas, paljud mandril teatris.

Aga äkki sild hoopis pisendaks Saaremaa eripära?

Eks selle üle ju vaidlus paljuski käib. No identiteedikaotust pole vast põhjust karta — see oleks ju kadunud juba Väikese väina tammi ehitamisega. On siis või? (Naerab.) Ja lõputult ei peaks ka selle üle vaidlema, ära tuleks teha.
Väidetavalt on silla kasutamine ka kole kallis.

Muidugi on sillal matemaatiliselt mõõdetavad logistikamõjud, kui palju kütust rohkem kulub ja millised on pileti hinnad, aga selle ma usaldaksin Raivo Heinale ja teistele spetsialistidele.

Kas oleksite nõus ka investeerima?

Emotsiooni pealt ma investeerimisotsuseid ei tee, siis tahaksin juba numbreid näha.

Kuidas pingeid maandate?

Proovin lugeda/kuulata umbes 30 raamatut aastas, joosta vähemalt 10 kilomeetrit nädalas ja käia mitu korda nädalas saunas.

Kas kevadeks riigikokku? Reformierakond või Eesti 200? Mõni muu valik?

Ettevõtete loomine pakub mulle rohkem vaheldust ja päeva lõpuks pole ka riigikogul midagi jagada, kui keegi Eestisse investeeringuid, töökohti, tulu ja nende läbi makse ei too. Kui oma riik kutsub, et neis asjus nõu pidada või ideid pakkuda, siis ikka katsun aega leida, aga põhitööna seda ei näe.

Mul on mõned ühiskondlikud rollid, nagu näiteks äsja (taas-)avatud Vabamu nõukogus või Tamkivi Reaalteaduste fondis. Eks see on ju ka poliitika, kui tegudega oma maailmavaadet väljendada, on selleks siis vaba ühiskond või teaduse ja hariduse olulisus. Selleks ei pea parteisse kuuluma. Näen häid ideid ja pühendunud inimesi mitmetes erakondades, Reform proovib ennast taas leida, Sotsid julgevad olla väärtuspõhised (ma näiteks arvan, et alkoholi maksustamine on hea mõte, isegi kui tempo liiga järsk sai), uued tekkivad parteid torkavad silma, püüdes leida innovaatilisi lahendusi vanadele ja suurtele probleemidele. Ootan huviga sisulisi debatte, et kes neist lõpuks mu hääle saab.

Igav ja tüütu on tulevikuvisioonide asemel kuulata neid poliitikuid, kes räusates marsivad suure hooga minevikku. Loodan, et eestlased näevad hambutu viha läbi ja otsivad oma elus uut ja positiivset.

Kas Kuressaare linnal oleks teie arvates šanssi pälvida Euroopa kultuuripealinna tiitel?

Ma ei tea kogu projektist küll midagi, aga ei näe ka ühtki põhjust, miks ei võiks. Kui inimesed ikka midagi väga tahavad, siis on kõik võimalik. Nagu me täna (möödunud neljapäeval — toim.) siin juba rääkisime, ära sea endale piire ega loo endale ise takistusi. Sageli on piirid inimeste peas, sageli jäetakse asjad tegemata pseudopõhjustel: ah, see pole minu jaoks, ah, see niikuinii ei õnnestu jne. Ja hirmust selle ees, kui ebaõnnestud või äkki paistan rumal. Sellega pole mõtet tegeleda. Olgu see kultuuripealinna või mingi muu kultuuri- või äriprojekt, on selle taga inimesed, kes usuvad sellesse. Veidi hullud ideed ja hullud inimesed ning sünnibki midagi erilist.

Welcome to a place where words matter. On Medium, smart voices and original ideas take center stage - with no ads in sight. Watch
Follow all the topics you care about, and we’ll deliver the best stories for you to your homepage and inbox. Explore
Get unlimited access to the best stories on Medium — and support writers while you’re at it. Just $5/month. Upgrade