Et inglise keel paremini külge jääks.
Tervitused Nam Lanist, Šani osariigist!
Minu esimene kuu vabatahtlikuna on möödas, kohaliku väikelinna ellu sisse elatud ja tunnen end siin juba koduselt. Tuttavaks on saanud tänavad ja rajad ja linnatagused riisipõllud. Kuigi kohalikega juttu puhuda ei saa, hüüan kõigile rõõmsalt „may sung khaa“ (tere šani keeles), mis toob pea alati üllatuse ja naeratuse inimeste näole.
Birma on mul meeles ja mõttes olnud aastaid, nii et kui juhtusin lugema Mondo kuulutust ja veel erialase tööga, siis saingi aru, et nüüd on minu kord. Kodus Eestis õpetan välismaalastele eesti keelt nii klassi ees kui ka Tallinna ülikooli veebikursusel, kirjutan ja kirjastan eesti keele õpikuid ning teen õpetajatele metoodilisi seminare. Siin aitan nõu ja jõuga Mondo partnerit CREDi (Center for Rural Education Development) kakskeelse hariduse (birma ja šani) arendamisel külakoolides.
Siia jõudes alustasin aga esimese tööna inglise keele tundidega. Õpilasteks CREDi noored, osa töötavad kontoris, aga osa on nn mobiilsed õpetajate koolitajad, kes käivad külades õpetajaid koolitamas või kaugemates nurkades, kus veel koole pole, külaelanike hulgas propagandat tegemas, et nad ikka oma lapsi kooli saadaksid. Meie tunnid mööduvad meeleolukalt, abiks mängud, keelepildid, luuletused. Kõigi lemmik on aga hommikvõimlemine õues inglise keeles. Lasen õpilastel ise liigutused ette näidata ja sõnad-fraasid juurde öelda, mida siis kõik kooris kordame. Kuigi õpilased teavad päris palju ingliskeelseid sõnu, siis nende hääldus on üsna arusaamatu, sõnadest lausete kokku panemine aga raskeimast raskem ülesanne. Aga püüame kõigest väest ja eks ikka väikseid edusamme on juba kuulda.
Lisaks õpetan laupäeviti ja pühapäeviti inglise keelt õpilaskodu lastele. Lapsi on tunnis kokku umbes 45, tavaliselt õpetab neid kõiki koos Kham Aung, kes on CREDi juhi Sai Naw Khami naine ja õpilaskodu juhataja. Nüüd tegime grupi pooleks ja õpetame paralleelselt, siis vahetame gruppe. Laste lemmikud on muidugi luuletused, nende kooris lugemises ehk tegelikult kõrvulukustavas skandeerimises on kõik Birma lapsed suured meistrid. Mõnikord ilmuvad tundi ka kohalikud koerad, aga nemad ei lase ennast meie tegemistest häirida.
