Iga päev on (jõulu)IME!

Leidsin mõni aeg tagasi oma postkastist kirja, mille saatjaks oli mu endine klassiõde, keda ma ei ole näinud väga pikka aega, võib-olla isegi rohkemgi. Olime Triinuga aastake pinginaabridki, kuid nagu paljude klassikaaslastega ikka, jääb side pärast kooli üha harvemaks. Seda enam oli mul Triinu kirja nähes südantsoojendav tunne ja hetkeks läks filmikaamera paarikümne aastatagusesse aega tagasi.

Aga mis Triin mulle kirjutas, raputas mind heas mõttes terve päev, nädal ja annab heas mõttes siiani tunda. Tänulikkuse praktiseerimisest räägitakse nüüd juba peavoolu meediaski ja ei tohiks enamikele inimestele enam suure uudisena kõlada, aga kui tihti me seda tegelikult teeme? Kui tihti tabad end mõtlemast selle üle, kui tänulik Sa oled kasvõi selle üle, et hommikul silmad avasid? Või sellele, et laual on toit ja Sul on soe tuba, kuhu igal õhtul minna? Mina näituseks praktiseerin 4–5 korda nädalas joogat, ja kuigi tänulik olemine oma kehale, võetud ajale ja antud päevale, on joogapraktika üks osa, kipun ka mina igapäevaselt unustama, mille kõige üle ma tänulik peaksin olen.

Triin tuletas mulle meelde midagi, mille ma ise olin juba mõnda aega unustuse sahtlisse pannud. Nimelt, kui ma kunagi kooli tulekahju ajal neljanda korruse (selline tavamaja 6. korrus) aknast alla hüppasin, sealt ainult 5 luumurru võrra vaesemana välja tulin, mõned kuud hiljem omal jalal, küll stiilselt longates, kõndisin ja veel 19 aastat hiljem normaalse inimese elu elan, siis see on midagi, mille üle peaksin ma iga jumala hommik mõtlema, kui ma oma jala voodist välja astun! Triin ütles, et mu piltide järgi tunduvat, et mu tervis on korras ja suuremad vigastused mind ilmselt ei piina.

Ja ühtäkki ma olengi nagu puuga pähe saanud, sest keegi mõtleb minu ja minu tervise peale, kui mulle endale pole see enam tükk aega pähegi tulnud! Ja ma saan aru, kui paganama õnnelik ma olen, ja võib-olla anti mullegi sündides see va õnnesärk kaasa? Oma varajastes kolmekümnendates olen ma võimeline seisma käte peal, pea peal tegema spagaati, panema kasvõi jala kukla taha, rääkimata sellest et ma kõnnin oma kahel jalal, siis arvestades selle lennukõrgust ja tõenäosust, mis kõik oleks võinud tegelikult juhtuda, ei olegi seda ilmselt liiga vähe! Ma olen elus, ma olen siin! Ma ei ole ratastoolis! Ja kui oleks läinud teisiti, oleksid kõik mu tegemised sellisel kujul, hästi või halvasti, ulakalt või ülemeelikult, kiirustades või läbimõeldult, tegemata jäänud. Kõik minu reisimised ja avastamised oleksid olnud aheldatud või neid polekski eksisteerinud!

Olles kunagi pääsenud vingusurmast täiesti müstilisel kombel, teinud läbi kaks autoavariid, rääkimata sellest kurikuulsast hüppest, olen ma lihtsalt maailma kõige tänulikum selle üle, et ma olen! Et ma olen täpselt siin, kus ma olen ja milline ma olen ja kellega ma olen ja kuidas ma olen. Ja ma olen tänulik kõikide nende inimeste üle, kes on mu elus olnud ja kes on praegu ja eriti tänulik olen ma Sulle, Triin! Aitäh, et meelde tuletasid.. See, et me oleme siin, ei ole elementaarne, see on ime! Iga päev on kingitus ja me ei tea, mis homme toob! Meile ei õpetata seda koolis, ja me mõtleme sellele liiga vähe.. Või kui mõtleme, võib olla juba hilja!

Jõulud on andmise ja kinkimise aeg! Paraku väljendame me ennast tihti materiaalses keeles.. Kui Sa seda postitust loed, saada sel aastal parem kiri mõnele ammusele tuttavale, kes ootab seda täpselt sama vähe, kui Sina arvasid seda saatvat. Ja räägi talle mõni lugu või meenutus või anna lihtsalt märku, et ta oli meeles.. Ja see ongi jõuluime!

Mina omalt poolt soovin kõigile rahulikke ja lähedaste rohkeid jõule ja ennast avastavat uut aastat! Hoidkem üksteist alati rohkem kui igal eelneval päeval!

Laura

Aitäh! Aitäh! Aitäh!
One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.