Ütlen selle kohe alguses välja: me saime petta.
Küsimus ei ole summas. 98,000 euroga saab veebi teha küll ja küll. Hea disainiagentuuri paariks-kolmeks kuuks hommikust õhtuni endale broneerida. Terve tiimiga. Küsimus ei ole summas, küsimus on tulemuses.
Ja tulemus on õudne.
Aastal 2015 tulla välja veebilehega, mis ei toeta nutitelefone?
Päriselt?
Teha riigiasutusele veeb, mis ütleb vaegnägijatele “tore, et huvi tunned, aga me ei viitsinud kõike päris korda teha“?
Lahendada kogu graafika lihtsalt piltidena? Nii, et osadel ekraanidel on teravate ikoonide asemel udukogud?
See on ju jabur. Võib-olla €1,000 eelarves ei ole jabur. Aga €100,000 eelarves?
Kõike saab muidugi lihvida, parandada, remontida. Ehk on see isegi plaanis (kuigi pole püsivamaid lahendusi, kui ajutised). Aga need on elementaarsed vead, mida ei tehta kogemata, vaid hoolimatusest.
Ja mind disainerina haavab sügavamalt üks palju lihtsam asi: see veeb on kole. Läbimõtlemata. Laisa disainiga. See leht ei kõneta ei mind ega sind. See on lihtsalt olemas.
Ja ometi oli tugev algus tehtud. Riigikogu tellis AKUlt aasta tagasi oma graafikale korraliku värskenduskuuri. Kena, tänapäevane. Mis sellest nüüd alles on? Üks udune logo jaluses.
See probleem on laiem, kui ainult Riigikogu.ee. Milline oli viimane avaliku sektori veebileht, mis sulle päriselt meeldis?
Kuskil seina peal on justkui kirjutamata reegel, et riigile võib teha viletsalt. Lati alt läbi. Keskpärast disaini, beežide seintega. Peaasi, et hankes vajalikud linnukesed ära täidaks. Ilusa disaini jaoks mõõdikut ju pole.
Riik ei pea sellega leppima. Ei pea korjama neid disainikoorikuid, mis söögilaua alla pudenesid. Meil on ju ressursid olemas pööraselt hea tulemuse jaoks. €98,000.
€98,000. See on kaalukategooria, kus erasektoris sünnivad imed. Lauale tuuakse kõige parem. CSS3 ja JS animatsioonid, suurepärased fotod. Hoolikalt valitud tüpograafia. Need on veebilehed, mis pannakse uhkusega portfooliosse ja saadetakse kõikidele konkurssidele.
Ma olen kurb ja ma pole ammu ühegi disaini pärast nii sügavalt kurvastanud. Miks siis nüüd? Sest ma armastan head disaini ja mulle meeldib meie riik. Ja kui disaini ja riigi kokkupuutepunktis sünnib selline ebaõiglus, siis mul on tunne, et me saime petta.
Üks asi veel. Olen nüüd paar päeva jälginud diskussiooni, mille see veeb tekitanud on. Me mõtleme sarnaselt. Üks vastulause, mis diskussioonidest läbi kõlab, on “teinud siis ise paremini”. Tore torge, kuid mitte keegi ei jõua alati igale poole, osaleda igas protsessis, kandideerida igal hankel, võita kõikide südameid.
Aga meil kõigil on õigus (ja minu meelest ka tuline kohustus) teha suu lahti, kui midagi on valesti.
