Kahekesi purjetades Itaaliast — Eestisse

Asi sai pöörase alguse… 
 
 
Askeldasin parasjagu interneti avarustes kui märkasin paadiomanike foorumist kipper.ee üht kuulutust kus pakuti tööd meeskonnale jahi toomisel Itaaliast (Viareggiost) -Eestisse. Esmalt lugedes foorumi kommentaari käis peast läbi imelik kõlks ,et hirmsasti tahaks sellise retke ette võtta kuid samas laitsin ka koheselt mõtte oma peas maha kuna teekond Itaaliast Eestisse ikka väga pikk ja raske ning samas võimalus leida normaalne meeskond kellel aega kuu-poolteist pea võimatu ! 
 
Mitu head tööpäeva ikka näris see kuulutus mul hinges ja juba kujutasin end ette avamere jahi roolis Atlandi ookenil ,Hispaania rannikul ,lühikesed püksid ja t-särk seljas ning sigar hambus. 
 
Ei suutnud isegi mitmeid öid normaalselt uinuda kuna mõte ja fantaasialend oli kogu aeg kas Vahemerel või ookeanil kuniks ükspäev põrkasin kokku oma isaga kes äsja oli saabunud kahenädalaselt meresõidult Lääne-Eestis kus toimusid iga-aastased Eesti meistrivõistlused nimega Muhu-Väina regatt mida see aasta korraldati juba 53- ndat korda. 
 
Küsisin kuidas võistlus läks, kuidas meri end ülal pidas ja üks moment lihtsalt ei pidanud sisemine kriipimine enam vastu ning purskasin selle välja:,,kuule mis sa arvaksid kui läheks ülehomme lennukiga Itaaliasse ja tooksime sealt ühe jahi Eestisse !,,Tekkis mõnesekundiline mõttepaus elutoas mille kõik kapipealsed ja seinad täis karikaid ning medaleid mis teenitud avamere võistluspurjetamisega…isa vaatas mulle otsa ja mõtlikult hakkas rääkima ,et selleks vaja ju meeskonda ja ettevalmistusi ja mis jahiga tegu …ja aina hakkas mõtteis tootma mida kõike vaja ja palju selleks raha vaja jne…ning ütlesin ,et kuule!: Mis oleks kui tooksime selle jahi kahekesi ära ! 
 
Loomulikult vaatas isa mulle nagu lolliks kukkunud pojale otsa ja hakkas otsima põhjuseid miks ei ole see võimalik ning miks see keeruline jne.Kuna olin seda vestlust ka natukene sisimas ette plaaninud siis teadsin ,et kui ma nüüd seda ei ütle siis seda reisi ka ei tule! : Tead…kui sa nüüd minuga seda reisi ette ei võta… siis sa jääd väga paljust ilma…sa näeksid maid ja meresid mida pole kunagi näinud ning saaksid seda teha sinu elu kõige nauditavamal viisil…purjetades ! Sul ei ole palju aega enam antud kuid see mis on jäänud ,võiksid kasutada selleks ,et näha väga kauneid maid ,linnasid ,kultuure jne. Teadsin varajasemalt ,et isa oli käinud sügaval nõuka ajal kesk aasias ja Krimmis kordi kuid mujale euroopasse tol ajal ju väga ei pääsenud. 
 
Kuidagi läbi imede suutsin vaid üksikute minutite jooksul isale selgeks teha ,et me peame selle reisi ette võtma ja kuna nii kiiresti ei olnud võimalik meeskonda juurde hankida siis ütlesin ,et tulen ka üksi nii väikese jahiga vabalt toime ning kahekesi on puhta lust ja lillepidu !Olen ikkagi olnud ka täiskasvanute purjetamise treener/instruktor ning harjunud sadamast välja sõitma meeskonnaga kes asjast miskit ei jaga ehk siis üksi. 
 
Kuna isa oli juba kah vaimselt asjasse haaratud siis võtsin uuesti lahti foorumi kuskohast eelnevalt olin seda kuulutust lugenud ning helistasin kuulutuses olevale telefoninumbrile ning seletasin ,et neil meeskond olemas kes jahi ära tooks. 
 
Järgmise päeva lõunal saime jahi omanikega kokku isa juures köögis kus sai pikemalt räägitud jahist kohvikruuside taga.Räägiti selle ajaloost ning varustusest mis jahi peal on ning mida kindlasti juurde vaja kuna jaht oli aastaid seisnud sadamas kai ääres ja iga aasta vaid paarinädalase sõidu Itaalia rannikul teinud. 
 
Jaht ise oli ehitatud Rootsis aastal 1971 ehk siis jahi vanuseks ei olnud ei rohkem ega vähem kui nelikümmend aastat. Jahi kere oli klaasplastist ning jahi kajuti sisustus punasest puust ,,mahagon,, 
 
Rootsist sõitis esimene jahi omanik sellega Inglismaale ja kümneid aastaid hiljem Inglismaalt-Itaaliasse kuhu see ka jäi. 
 
Jahi pikkuseks 10.26m ja laius 3.2m.Kere värvus valge kuid pardaservas jooksis lai punane triip pikki laeva vöörist-ahtrini.Jahi mast 12m üle tekipinna ehk siis 13 ja natukene peale veepiirist. 
 
Juhtimiseks oli tammepuust rooliratas kokpitis. 
 
Purjed pidid olema suhteliselt vähekasutatud ning eespuri rullsüsteemiga.Jutu järgi polnud spinnakeriga keegi ligi 30 aastat sõitnud ning pidi olema heas korras. 
 
Vaatasime pilte ja omanikud seletasid jahi olukorrast ja ajaloost paljugi pikemalt. 
 
Kuulasime suure huviga jutud ära ning esitasime ka omi küsimusi ning andsime oma kindla jah sõna ,et toome jahi ära ! 
 
Nii kiireid päevi ei satu just tihti minu elus kus isegi magamiseks enam aega ei ole ! Kuna isa oli ammu juba rahulikus pensionistaatuses siis temal olid vaid üksikud toimetamised tegevused vaja ära jätta ning perearstilt hunnik retsepte võtta millega vajalikud südamerohud välja osta saaks. Nimelt oli isal 1991a raske südameinfarkt ning sellest ajast saadik on tööd teinud vaid pool tema südant. 
 
Minul oli asjade korda ajamisega vähe keerulisem kuna olin ikka ametis paljude asjadega ..esiteks töö millest vajasin vägisi puhkust kuna olin just kahe nädala eest offroadi võistlusel vintsitrossiga käeluu murdnud ning kipsis käega oli rasket füüsilist tööd suht piin teha aga kuna ma olen firmas partneri sõnul asendamatu spetsialist siis läbi valu kannatasin veel välja. Pruudist olin just lahku läinud ning see ei olnud probleem. Kõige hullem oli ikkagi kui helistasin tööpartnerile ja teatasin ,et kuule Priit…ma homme sõidan pooleteiseks kuuks Eestist ära…tuut-tuut-tuut… ta kõne katkes… 
 
Mõned tunnid hiljem mul telefon helises ning vaadates telefoni ekraanile nägin ,,Priit,, võtsin kõne vastu ja telefonist tulid ilged roppsõnad millest ainsad sõnad millest ma aru sain olid ,, ma lõpetan firma tegevuse ära kui sind ei ole,,suutsin ta kuidagit ikkagi maha rahustada ning seletasin ,et mul ikkagi käsi kipsis ja vajan puhkust kah jne. ning kuna see väga hea võimalus jne. 
 
Viimasel päeval ennem koduriigist väljalendu sõitsime mööda Tallinna linna ning tegelesime kõiksugu vajalike riiete ja asjade kokkuostmisega samas oli meil veel vaja sülearvutisse saada kaardiprogramm ja uurida kõiksuguseid kaarte ,sadamaid ning palju muud. 
 
Käisime ka Pirital jahtklubis ning ostsime vajalikud saalingulipud ,purjekleepsud ja muud vajalikku ning käisime söömas ,,Top,, restoranis kus lobisesime veel mõningate purjetajatega.Käisime ka lennujaamas ning ostsime välja lennukipiletid Tallinn-Riia-Rooma . 
 
Õhtul kella kümne ajal oli juba päris tugev ärevusevärin sees kui kõik oli pakitud ning peaaegu valmis.Helistasin ka veel tuttavale taksojuhile ning palusin tal poolteist tundi enne lennuki väljumist ukse ees olla !Hommikul juba poolteist tundi ennem takso kohalejõudmist olin ärkvel ning tõusin voodist ,et kohvi teha…und ju niikuinii enam ei tule ! 
 
Sõime hommikul koos isaga ja lahkusime taksoga kodust kell pool kaheksa hommikul ning jõudsime lennujaama ligi viieteistkümne minutiga.Lennujaamas oli aega veel palju ning otsustasime kohvikusse minna ,et ennem lendu kohvitada ja mõne saiakese süüa mille isu mul muidugist ei olnud.Ostsin R-kioskist oma kohvi ja hunniku suitsupakke mille paigutasin reisikohvrisse ning läksin väljapääsu juurde suitsu tegema jättes kohvri ja muu pagasi isa valvesse kohvikusse.

Teine kliima ja temperament…. 
 
 
Lennukisse sisenedes oli õhk koridoris hommikuselt rõske ja jahe…olin lühikeste pükste ja merekingadega.Istusin akna alla suhteliselt parempoolse lennukitiiva kohale nii ,et nägin ülihästi seda mis tiivaga lennu jooksul tehakse…Tallinn-Riia suunal imestasin ,et miskipärast ei läinud mul kõrvad esimest korda lennates lukku ning sain isegi isaga vähekene mõtteid vahetada. 
 
Riias lennukilt väljudes meil pagasiga enam probleeme ei olnud kuna see läks otseselt Rooma lennukile üle ning meil jäi üle vaid Riia lennujaamas jalutada ja aega parajaks teha.Lennujaamast leidsime ühe suveniiri poekese kuskohast ostsime ka reisi esimese suveniiri milleks oli umbes seitsme sentimeetrise läbimõõduga tuhatoos millel sees Riia vanalinna siluett. 
 
Riia -Rooma lennukil sai igavuse mõttes ostetud suveniir-puzzle mille mitu korda neljatunnise lennu jooksul igati pidi kokku panin.Üle mägede lennates proovisin ka mägedest fotosid teha kuid need tulid maru kehvad erinevalt Veneetsia lähedal pildistatud rannikust.Itaalia kohal tegi lennuk ühe suure kaare keerates sujuvalt kogu aeg vasakule ning aknast alla vaadates nägime seda imeilusat helesinist vee tooni paljudes järvedes ja kodubasseinides. 
 
Itaalias ,Roomas ,Fiumicino lennujaamas tekkis suur kassi ahastus kuna lennujaam tundus kordades suurem kui nii mõnigi Eesti väikelinn. Esmane mure oli see kus kuradi kohast me oma pagasi peaksime kätte saama.Õnneks taipasin vaadata postide otsas olevaid ekraane kus näitas Riia-Rooma lennu pagasi asukohta ning see asus korrusevõrra allpool.Oleks siis olnud seal üks pagasilint…ei seal oli terve tähestiku jagu ,pluss iga tähestiku tähe jaoks veel 10 numbrit kuskohast sa oma pagasit kätte saad ! 
 
Peale meeletut otsimist ja teiste samal lennul viibinud reisijate tagaajamist jõudsime lindini kuskohast pidime kogu oma pagasi kätte saama.Kuna lint ei olnud veel tööle hakanud otsustasin peale mitmeid tunde lendamist ühe suitsu väljas teha.Välja astudes lõi näkku erakordselt lämmatav ,palav või isegi kuum õhk koos oma linnakäraga ja tolmuse lõhnaga. 
 
Tegin rahulikult oma suitsu ära ning sisenesin terminali läbi passikontrolli ning jõudsin isani just siis kui lint tööle hakkas ja paari minuti jooksul saime ka oma kohvrid kätte ! 
 
Nüüd siis panime kohvritega metroo siltide järgi jooksu kuna meil oli kindel graafik mis rongile või metroole jõudma peab.Õnneks ei olnud teekond väga pikk ja paari kolmesaja meetri pärast olime mõnikümmend meetrit allapoole liikunud ja otsisime juba kioskit või kohta kuskohast saaksime osta õige pileti õigele metroole.Peale mõneminutilist siblimist olid meil piletid näppus ja hüppasime rongile mis oli ees kuigi paar minutit oli väljumiseni aega. 
 
Kui rong oli 5 minutit sõitnud jõudis meieni kontrolör kes palus pileteid ning ulatasin talle need mille peale tuli imestunud nägu… 
 
Kuna samas kupees oli ka üks tumedamat tõugu naisterahvas siis ta seletas ,et meil valed piletid selle rongi jaoks ja ,et õige rong oleks paar minutit hiljem pidanud sealt väljuma jne…ooooo kurraaat!!! Närvid hakkasid mustaks minema kuna võõras riigis võõras linnas pole see hea enne ,eriti kui kontrolör sulle juba trahvikviitungit välja kirjutab…Seesama tumedanahaline naine andis kontrolörile 2 piletit meie eest ja seletas ,et tal tuttavad pidid kah tulema aga ei tulnud ja tal jäid need üle…olime päästetud kontrolöri käest kuid kuidas pääseks veel õigesse raudteejaama ja kuskohast saaks õige rongiga Viareggiossse sõita ? 
 
Seesammune naisterahvas väljus meiega koos Rooma raudteejaamas ja viis meid peaaegu käekõrval õigesse kohta kuskohas saime osta rongipiletid ! Olime ülimalt tänulikud sellele naisele ning minu sees muutus arvamus mustade vastu väga tugevalt ! 
 
Kuna meil oli rongini aega siis ometigi igaks juhuks otsisime kuskohast see võiks väljuda. Leidsime..peaaegu. Süsteem oli lihtne..rong tuleb kuskile rajale ja 15 minutit ennem väljumist näidatakse milliselt rajalt ta väljub…aga radasid pole mitte 7–8 nagu Balti jaamas vaid 52 tükki jutti ..võtsime ühe kiire eine koos kokakoolaga ning otsustasime minna kuskile keskele kuna siis pole vaja pärast nii palju enam joosta !

Rong väljus sekundi pealt ning pidime Viareggios olema 3 tunni ja mõningate minutite pärast.Roomast välja jõudes saime aru ,et tegemist pole tava rongiga vaid rongiga mis arendab kiiruseid 150–170 km/h samas oli rong suht müravaba. 
 
Suitsu tehti peatustes kiiresti uste vahel tõmmates ning tualettruumi poti auk oli otse raudteele ja kogu ruum oli väga ebahügieeniline ! 
 
 
Rongi aknast hakkasime mingi hetk põhja poole jõudes nägema ka esimesi väga kõrgeid mägesid samas kui teisel pool märkasime vilksamisi vahemerd…sõitsime mööda ka Pisa tornist kuid ma ei saanudki aru kus see täpselt oli ometigi kohalik veetlev neiu mulle käekõrval armsalt üritas seda seletada itaalia keeles. 

Leidsime rongilt mitmeid inimesi kes väga tundsid huvi meie päritolu kohta ning milline meie reisi eesmärk on jne…Astusime Viareggios rongilt maha ning lehvitasime inimestele kellega olime saanud põgusalt mõne tunni tutvuda ning lobiseda.Hakkasime vaikselt raudtee jaamast tävale liikuma. 
 
Kuna oleme kuulnud mitmete eri riikide seaduste kohta siis ,ei julgenud koheselt igalt poolt üle tee minna kuid taipasime suht hetkega ,et siin muud moodi ei saagi kui otse ja kohe . 
 
Esimesel tänavanurgal lappasime korra googlest prinditud tänavate kaarte ning marssisime sadama poole mis pidi olema ca 3km kaugusel.Kuskil 1.5km ennem sadamat olime janusse suremas kuna enam polnud eesti 25 kraadi vaid vahemere niiske 35 kraadi sooja ning meil mõlemal maksimumlaadung reisitavaari käe otsas.Kiire otsus langetati poodi nähes…ÕLUT…KÜLMA ÕLUT !Poes küsisin poolenisti viipekeeles seletades milline on Itaalia parim õlu ja ,et see oleks kindlasti külm ! Müüja näitas näpuga ainsa õllekülmiku suunas ning juhatas letitagant mind õige õlleni mida võtsin 2 pindist pudelit ! Jalutasime paarkümmend meetrit edasi pargipingini kus avasime õlled ja lasime heal maitsta…no kas asi oli palavas ilmas…teistsuguses kliimas ,meie reisiväsimuses või hoopis milleskis muus kuid see õlu maitses kuratlikult hästi ! 
 
 
Kui olime pudelid oma kõridesse tühjaks valanud siis jätkasime teed ning ostsime ka igaks juhuks teepeale jäänud kioskist kohaliku linnaplaani mille järgi oli lõpuks palju kergem sadamasse jõuda. 
 
Sadamas tegime esimese kõne jahiomanikele ning teatasime ,et jõudsime ilusasti sadamasse kuid jaht ei asu absoluutselt seal kus ta peaks asuma.Tuli välja ,et sadamas toimetav italjaano oli jahi ilma loata teise kai äärde ümber tõstnud nii ,et me ei saanud sinna pealegi. 
 
Mitmed kõned Eesti vahet ning jõudis sadamasse ka see italjaano kes jama oli kokku keeranud.Mõtlesime kiiresti välja süsteemi kuidas pääseda jahile ning sinna läksin algselt ainult mina !Kuna mul olid jahi võtmed olemas läksin jahti sisse ning panin mootori tuksuma.Sõlmisin lahti kai otsad ja 3 minutit peale esimest korda jahi pardale astumist sõitsin ma juba TÄIESTI ÜKSINDA jahiga kai äärest minema ,et panna jaht tagasi mitmed kaid eemal asuvasse kohta kus saime ka oma kohvrid ja muu vajaliku pardale tõsta.Taipasin mootoriga tagurdades ,et laev pea juhitamatu ning liikus ikka väga- väga pahasti edasi.Sel hetkel kui olin tagurdamisega lõpetanud panin käigu edasi ning taipasin ,et puhta jamaks hakkab minema kuna ennem kannab tuul ära kui jaht edasi liikuma hakkab ? Krt samas tuult oli kõigest 1–3m/s mingi hetk õnneks hakkas siiski alus rooli kuulama ming suutsin ilusasti ja ohutult mitmemiljoni euroste aluste vahele ka meie järgneva 1,5kuu kodu ja sõiduvahendi parkida !.Maksin kohalikule italjaanole veel viimaste kuude sadamamaksu ja tõstsime oma varanduse laeva. 
 
Kuna olime näljased nagu hundid siis ei jäänud pikemalt laevaga tutvuma ja panime linnapoole ajama ,et kuskil ristorantes pizzat süüa ja Itaalia veini peale rüübata. 
 
Leidsime ühe õdusa Pizza restorani suhteliselt kanali lähedalt ,samas ümbes 1,5km kaugusel jahist. Istusime loomulikult väliterrassile kuna siinses kliimas enamus restoranidel puuduvad siseruumid.Ei jõudnud korralikult veel laudagi istuda kui ülimalt viisakas korralikus ülikonnas teenindaja meid soojade tervitus sõnadega vastu võttis ning menüüd andis.Mõtlesime ,et kui Itaalias oleme siis tellime kas pasta või pizza kuna otsustasime ikkagi kohalikule kultuurile ja köögile omaste toitudega tutvuda.Natukene mõelnud ja menüüd vaadanud otsustasime kumbki omale pizza tellida ning meeletult palava õhtu tõttu hoopis külma õlut võtta ,mitte veini nagu algselt plaanis oli. 
 
Kuigi päikene oli juba loojunud ja väljas kottpime siis termomeeter näitas endiselt üle 25 kraadi sooja. Peale ülimaitsvat krõbedapõhjalist ning ohtra pealiskattega maitsva pizza söömist nautisime terrassil sooja õhtut õlut juues ning kauneid miniseelikutes, päevitunud saledate kehadega neiusid vaadates kes jalutasid tänaval kus kasvasid kohalikule kliimale omased palmid ,tsitrusepuud ja täielikult õitega kaetud kõrgete ning erivärviliste rodotendronitega. 
 
Olime pikast ja seiklusrohkest päevast väsinud kuid nagu meile alati kombeks siis otsustasime ikkagi veel linnaga tutvuma minna.Jalutasime suunaga mere poole mööda kanali serva kus seisid kaatrid ja mootorpaadid.Peale ligi kilomeetrist jalutuskäiku kaatrite ja avamere jahtide vahel jõudsime rannapromenaadi otsa kus oli majakas. 
 
Kuigi tuult ei olnud oli mere ääres tunduvalt jahedam .Süngest kuid ohtlikust merest andsid märku suured lained mis pekslesid vastu majakajalga pritsides õhku vahtu ja veepritsmeid mis läbi õhu jõudsid pea promenaadini. Majaka juures hakkasime liikuma põhja suunas mööda peapromenaadi kus käis veel tõeline öömelu.Avatud olid suveniiripoed ,riidepoed,kinod ,baarid ja kasiinod.Promenaadi keskel kasvasid kõrged seedrid ja palmid ning nende vahel olid ilusad istutusalad kaunite lilledega mille vahel olid pargipingid mis olid täidetud elurõõmsate noorte inimestega. 
 
Silma jäi ka promenaadi ääres olev heledast marmorist maja ja tõepoolest terve maja ,välja arvatud uksed aknad oli kõik tehtud heledast marmorist.Jalutasime tagasi mööda teist promenaadi serva ning ületasime kanali jalakäijate sillalt mis vahetult peale meid elektrooniliselt ülesse tõsteti kogu ööks.Jäime seda hetkeks vaatama ja märkasime ,et lähedal räägivad neiud vene keelt.Selgus ,et neiud olid Odessast siia puhkama tulnud ning homme pidid juba tagasi hakkama minema.Mingi hetk hakkas ootamatult puhuma ka tuul mis oli jahe kuna tuli merelt. 
 
Ühel tänaval mis viis meid sadamasse nägin keset sõiduteed mingit kera millele millegipärast otsustasin lähemale minna.Selgus ,et tugevnenud tuulega olid suured seedrikäbid hakanud puu otsast alla kukkuma ja korjasime neid kokku ligi 10 ,et koju viia suveniiride eesmärgil.Jalutasime sadamani kus seisis meie uhke laev ,,Hisione,, ning värava linki katsudes oli see lukus…kurat…Egas midagi käbid maha ja supsti elektri posti mööda ülesse ja teiseltpoolt alla tagasi.Siis oli järg käbidel ning kui kõik käbid üle aia antud tuli ka kapten üle aia.Imestasime kuidas siin keegi ei maininud seda ,et peale teatud kellaaega värav lukku pannakse ? Läksime jahi peale ning otsisime ülesse magamiskotid mis asusid kajutisse sisenedes paremal kaardilaua taga olevas kois.Läks vaid mõni silmapilk ja me mõlemad olime vajunud sügavasse unne !

Jaht reisiks klaariks…. 
 
 
Käes oli 22 Juuli. 
 
Hommikul ärgates pesime hambad ning mõtlesime ,et peaks alustama sellega ,et läheme käime söömas kuna isal oli tarvis võtta oma südamerohud mida ei tohi tühja kõhu peale võtta.Võtsime kaasa ka linnaplaani mille olime ostnud eelnevalt kioskist ning plaanisime ka linnaga tutvuda.Lahkusime sadamast üheksa ajal hommikul ning väljas oli mõnusalt soe.Jalutasime juba mööda tuttavaid tänavaid linna ning ületasime kanali sillalt kuskohast olime eile tulnud oma raskete kohvritega.Üritasime liikuda vastavalt rahva hulga järgi ,ehk seal kus rohkem rahvast seal peaks ka olema poed või muud vajalikud kohad.Üks moment täeiesti teadmatult olime sattunud selle linna niinimetatud turutänavale kus kaubeldi absoluutselt kõigega mida annab müüa. 
 
Proovisime järgida juhiseid mida olen kuulnud ,et müüjatele ei tohi kunagi jääda silma vaatama…siis müüb ta sulle vahemere vett kah kulla pähe nii ,et sa usuksid seda .Jalutades müügilettide vahel hakkas silma üks vähe suurem hoone mis kangesti tundus turuhoonena ning astusime sisse. Nägin ühes letis müügil virsikuid mille lõhna oli kaugelt tunda ning tegime oma esimese ostu 2 virsikut mille kaevu juures ära pesime ning ka nahka panime.Virsikud olid ülimalt maitsvad erineval nendest virsikutest mis meie poelettidele jõuavad.Avastasime turuhoones ühe väikese kohviku kus olid letis kohvi kõrvale ka võileivad.Võileivad olid ligi 25 sentimeetrit pikad ning kõiksugu erinevate sinkide juustude ja oliividega. Otsustasime kumbki ühe võileiva ja kohvi kasuks . Hommikueine oli tehtud siis sai isa ka oma vajalikud tabletid sisse nelatud koos ohtra veega.Jätkasime turuhoones hindade vaatamisega ja silma jäid Itaalia vahuveinid ,,Viareggio,,mille hind vaid 2 eurot ! Krahmasin koheselt 3 erinevat pudelt ja maksin nende eest.Kõrval oli suveniiripood kuskohast võtsime viis erineva fotoga postkaarti mis kohalikust linnast nii merepoolt kui ka aerofotodena tehtud.Jalutasime veel kuid ei märganud miskit väga ahvatlevat ja arvestasime ka sellega ,et meil oli vaja jalgsi 2,5–3 km jahini minna ,nii,et ei hakkanud end liigselt koormama kuna suurema osa toidust plaanisime osta supermarketist kuhu tellime takso ja ei pea kaupade tassimisega vaeva nägema .Turult sadamapoole jalutades läksime mööda jällegi samast paadipoest mis seekord oli avatud ning kiikasime sisse.Vaatasime spinnakerisoote ja garabiinereid ning avastasime ,et hinnad ligi 5x väiksemad kui Eestis olevates paadipoodides.Lasime poodnikul kohe kaks spinnakerisooti välja mõõta ja karabiinerid otsa panna.Jalutasime nüüd juba päris võidurõõmsalt jahi poole kuna olime juba saanud odavalt esimesed veinid mida plaanisime igast linnast osta ja spinnakerisoodid karabiineritega.Jahti jõudes panime veinid lihtsalt kambüüsikapile mis asus jahti sisenedes vasakul.Kambüüsis parda poole seistes oli vasakut kätt kraanikauss ja külmik ,otse oli gaasipliit mille kohal kapid ning paremat kätt ainult kapid toidu jaoks.Kambüüsis oli kraanikausi aluses kapis kõikvõimalikke puhastuspastasid nõudepesu vahendeid ja palju muud,Parempoolses all kapis asusid potid ja pannid ning suur roheline plastiksõel. 
 
Otsisime laevast tagavara plokke ning leidsime need kapteni koi alt (nimetame tavaliselt kaardilaua taga olevat koid nii kuna enamasti tee laevas kaarditööd kapten) Valisin kaks sobivas mõõdus sarnast plokki ning panin need ahterkantsli all olevatesse aasadesse seeklitega kinni ning panime ka uhked uued ,punased spinnakerisoodid plokkidest läbi ning teise otsaga vöörikantslisse kinni. 
 
Kuna meil polnud õrna aimugi mida me toiduproviandiks merele kaasa võtame siis otsustasime lennu pealt vaadata mida kohalik market pakub.Kell oli paar tundi üle keskpäeva tiksunud ning tänavatel liikumine tapvalt raskeks muutunud. 
 
Kuna Juulikuus on keskpäevane päike suhteliselt lähedal seniidis olekule siis varjusid väga ei olnud mille varjus poele lähemale liikuda.Kõige enam kartsin isa südameprobleemi pärast kuna ta ei kannata väga kuumust ning enamasti üritab seda vältida.Peale tunnist piinavat jalutuskäiku jõudsime lõpuks poeni. 
 
Poodi jõudes oli tuju kohe kordades parem kuna seal oli konditsioneer mis justkui elupäästjana mõlemale tundus. 
 
Supermarketi nimeks oli,,Esselunga,, ning juba puuvilja leti juures märkasime kui lai kaubavalik siin on. 
 
Krahmasime kärusse melonit ja arbuuse ning kõiksuguseid muid vilju kuna need olid ikka tunduvalt soodsamad kui Eestis ja merel on vitamiinid väga head. 
 
Poes läks meil aega ligi kaks tundi ning mitmeid kordi käru üle vaadates ei avastanud mitte miskit sealt puudu olevat ja läksime kassasse. 
 
Kogu toidunodi läks kokku maksma 81 eurot ja 98 senti. 
 
Juba kassajärjekorras helistasin takso firmasse ning palusin taksot poe juurde.Liikusime oma kokku krabatud toidukraamiga välja ning üsna pea oli ka meie valge takso kohal. 
 
Pakkisime terve pakiruumi toitu täis ja asusime sadamapoole teele.Käisime teepeale jäänud alkoholi ja tubaka poest läbi ning täiendasin ka oma suitsuvarusid kuna polnud ju teada millal ja kuskohast taas osta saab.Sadamasse jõudes laadisime toidukraami taksolt maha ja taksorave oli 25 eurot. 
 
Asjadega laeva jõudes hakkasime vaatama kuhu me kõik selle nodi paneme, 
 
Oli ju palju asju mis parema meelega säiliksid jahedas niisiis sai keskkajutis vasakut kätt esimese istme alla paigutatud kõik pastatooted mida oli 14 kilost pakki. 
 
Samas oli seal ka jahe koht kuna pilsile suhtelselt lähedal siis otsustasime ka sardiinid ,ketchupi tomatikastmed ja pastad ning polognese kastmed panna. 
 
Kuna vasaku koi kohal rippus uhke puuviljavõrk siis sellesse leidsid oma koha banaanid ,virsikud,melonid,arbuusid ning muud viljad.Veinide jaoks eraldasime samasuguse istmealuse mis asus samuti keskkajuti vasakpoolse koi vööripoolses otsas.Igale veinipudelile panime paar ringi majapidamis paberit ümber ,et tugevas lainetuses need ei puruneks.Sai ,või ,õli,juustud,vorstid ja muu taoline sai paigutatud kambüüsi parempoolsesse kappi mis oli pealtpoolt kaanega avatav ning samas ka kergesti ligipääsetavas kohas.Maisi ja hernepurgid paigutasin pliidi kohal olevatesse läbipaistvate lükand pleksiklaasiga kappidesse.Kui kogu moon laevas oli pakitud asusime jahi merekorda sattimise kallale.Esmalt sai ära krutitud roostevaba kaar mis oli üle kajutilae ja mõeldud vihmakaitse ehk sprayhoodi jaoks. Nüüd oli kord taglastuse käes ning asusin otsima pootsmani tooli mille leidsin kaardilaua pardapoolses servas olevast avast. 
 
Pootsmani tooliga tõmbas isa mind kiirelt masti minul kõik vajaminevad teibid ,näpitsad ja kruvikeerajad kaasas kontrollimaks kõiki stoppereid ning muid kinnitusi ,et merel ,,üllatusi,, ei tekiks.Kui jahi mastis natukene tugevama tuulega kasvõi üks vajalik stopper lahtiselt välja lendab siis on murtud mast pea .et garanteeritud. Tegin masti topist ka jahist ülalt alla ning sadamast mõned fotod. 
 
Kui olin mastis saalingu otsad ja muud ohtlikult teravad kohad kinni teipinud siis tulin alla tagasi . 
 
Järgnevaks oli vantide pingutamine. Kuna sellel jahil oli rullgenua siis vöörstaaki ei olnud võimalik ei järele anda egas ka peale tõmmata samas oli mast natukene ettepoole kaldus. 
 
Pingutasime vähekene ahterstaaki ning käisime üle ka parduunid. 
 
Kajutis kontrollisime üle varustuse asukohad ning tõstsime palju asju kaardilauale lähemale. 
 
Kohvrist sai ka välja võetud täielikult tuttuus Raymarine kaardiplotter millele sa kaart laenatud.Kuna plotterit laevas varem ei ole olnud siis pidin võtma ahtrist mingi vana instrumendi alt toite ja antennikaabli vedama mööda kompassi jalga kokpiti luugi alla ja sealt edasi ahterkantsli juurde kuhu tuli ka antenn. 
 
Antenniga vedas kuna ahterkantsli küljes oli olnud miskine kinnitus ja see sobis nagu rusikas silmaauku plotteri antennile.Plotteri oma raami teipisime paari pulgaga koos vana kompassiraami külge ja voilaa oligi töötav ja lihtne plotteriraam ehitatud ! 
 
Nagu teadagi võiks kaardilaua juures olevates sahtlites olla esmavajalikud asjad ja nii sai ka paigutatud. 
 
Esimeses sahtlis :spillivändad,tagavara plokid-seeklid ja kruvikeerajad ,näpitsad ja haamer.Teises sahtlis: kõiksugused teibid. Kolmandas sahtlis:signaalraketid esmaabi ja muu päästevarustus.Neljandasse sahtlisse jäi kõiksugu muid ,,EHK,, vajaminevaid asju. 
 
Nüüdseks oli laev pea otsast otsani ümber paigutatud ning olime ka oma asjad lahti pakkinud.Kapten võttis omale koiks keskkajutis ülemise parempoolse koi ja mina keskkajutis oleva ülemise vasakpoolse koi.Keskkajutis oli kokku neli koikohta aga kuna ülemistel koidel olid ka puitservad siis ealt merepeal väljakukkumise oht väiksem erinevalt alumistest koidest kus servalaud puudus kuid selleks oli spetsiaalne purjeriie mis kinnitati kahe otsaga seina külge nii ,et olid väga turvaliselt. 
 
Keskkajutis jäi vasaku alumise koi alla veetank mis oli kambüüsi kraanikausile.Ülemise ehk minu koi all oli kolm kappi samuti nagu kapteni koi allgi.Parempoolse alumise koi all asusid jahi akud mis olid omavahel korralikult sillatud ning nende kõrval seitsmekümne liitrine diislitank.Kui keskkajutist läbi jalutada siis jääb vasakut valge tualettruum kus ka väikene kraanikauss.tualettruumi vastas oli riietekapp päästevestide ja tormijopedega ning samas kapis oli ka uus Mercury 4 jõuline päravurr mis oli mõeldud kummipaadile.Vöörikajutis on suur magamislava mille all oli suurem osa meie mageveest.Koide kohal mõlemas pardas olid raamaturiiulid täis kõiksugu välismaakeelset kirjandust.Vöörikajutist sai meie laoruum kuhu paigutasime kõik asjad mida meil merereisil tarvis ei olnud,Vöörikajutist viis ülesse tekile ka luuk mis kahe keeratava kruviga avanes. 
 
Kaardilaud käis kokkuklapitavalt pooleks ülesse lahti ning selle all olid kaarditöö riistad ning kõiksugused manualid.Kaardilaua kohale panime valge mere raadiosaatja mis töötas nagu kellavärk.Kaardilaua taga istudes ja kukla taha ümmargune illuminaator millest nägi roolimeest.Kajutisse sisenemise trepi all oli aleva süda ,,mootor,, milleks 3 silindriline yanmar.Töötunde pidavat mootoril olema alles saja kanti ehk siis praktiliselt tuttuus.Mootoril olevat tehtud ka äsja õlivahetus ja hooldus.Kajutist välja minnes kokpitti jääb vasakusse pardasse kokpitiluuk mille all oli meie kummipaat kokkupakituna tugevast presentriidest kotti ,aerud,sprayhood ja kõik vajalikud tagavara otsad. Täielikult taga potsas asus veel üks väikene luuk mille all polnud midagi vajalikku. 
 
Valge päästeparv tekstiilist kotis mille leidsime nüüdseks juba kapteni koist paigutasime roolimehe istmeks kuna originaaliste oli nii madal ,et roolimees ei oleks muidu üle kajuti horisonti näinud. 
 
Roolimehe istumise all olid gaasiballoonid ehk siis ainus ülesanne mille pidime veel täitma ,et sadamast merele sõita. 
 
Märgates sadamas laupäevasele omast suurt liikumist hakkasin kõrvallaevade peal olevatelt inimestelt küsima kuskohas oleks võimalik gaasibaloone vahetada. 
 
Jällegi väga palju viipekeelt kuna tekkis tunne ,et itaallastel teiste keelte õppimisega vist probleeme.Leidsin ühe eakama italjaano kes oli nõus mulle kaardi tegema kuidas sinna pääseb ning üritas selgeks teha ,et ma kiirustaks kuna koht varsti kinni. 
 
Mõtlesime ,et kuna on laupäev ning pühapäeval kõik poed kinni siis vaja joosta sinna poodi gaasibalooni vahetama sest pood suletakse 1,5 tunni pärast ja sinna ca 4km minna. 
 
Viskasin seljakoti selga ja panin leekima…Peale kiire tempoga ligi kolmveerand tunnist käimist leidsin selle poe ja vahetasin ballooni ära ning asusin tagasiteele.Avastasin ,et gaasiballoon ikka väga tüütu kera vastu selgrootsu ja eriti hull kui see täidetud ning sa juba 6–7kilomeetrit nõnda liikunud.Tagasi sadamasse jõudes panin ballooni oma kohale kindlalt kinni.Mingi hetk lõi pähe kiiks ,et kuna see tilluke linn on end juba ammendanud ja meil kogu proviant pardal võiks juba teele asuda. 
 
Natukene mõtlesime ning siis tegime veel oma esimese uhke smoorungi laeva kambüüsis mis maitses üllatavalt hästi…ei tea kas asi oli heades itaalia komponentides või suures näljas. 
 
Langetasime otsuse ,et paneme ajama…

Esimesed ristsed …. 
 
 
Esmalt käivitasime mootori ,et see saaks natukene soojeneda ning eemaldasime ükshaaval vaikselt otsasid mis tuli kõik kaasa võtta kuna jaht enam sinna kunagi ei naase.Tagurpidi käik sisse ja tasakesi liuglesime kaatrite vahelt välja.Hetk hiljem panime sisse ,,edasi,, käigu ja hakkasime liikuma sujuvalt muulide poole ja mina samal ajal vendreid parrastelt korjamas. 
 
Jah. päris huvitav on väljuda sadamast jahiga millega pole kunagi varem sõitnud ja sadamast millest pole varem välja sõitnud merele kus pole kunagi varem viibinud. Virareggio sadama muulide vahel saime esimesed hingelised ristsed kuna külglainetus oli niivõrd kõrge ,et tõmbas ikka mõnusalt kananaha ihule! Jälgisime ka õpetussõnu ,et otse rannikuga paralleelselt tuleb sõita kuni kõrge valge hotell traaversis kuna meist mere poole jäi pikk liivaluide kus lained muutusid suisa vahuseks sest vesi oli võibolla kõigest poole meetri sügavune. 
 
Tund peale sadamast väljumist tegin esimesed sissekanded logiraamatusse kuhu märkisin esmalt meie asukoha koordinaadid ,vajaliku kursi ja tegeliku kursi,tuule suuna ning kiiruse,mere põhja iseloomustuse,ja läbitud distansi. 
 
Peale seda tähtsat toimingut tegin mõned fotod ja tegelesin kaarditööga. 
 
Kuna tuul oli täpselt läänest kuhu meil vaja oli sõita siis pidime paraku hoidma vasakul halsil sõites umbes Prantsusmaal asuva Nice linna peale ! 
 
Vahetult ennem päikeseloojangut hakkas tasapisi kruttima tuult ja nägime kõrgete mägede kohal meeletut äikest mis sahmis iga paari sekundi tagant. Selline ilmastikunähtus vahetult ennem ööd merel teeb kangesti ettevaatlikuks kuna sellistest pilvedest võivad hetkega tekkida väga tugevatuulelised tormid ja kuna tuul aina tõusis tegi see meid veel ettevaatlikumaks.Kõikoli korras kuni kella üheni öösel kus äkki hakkas sadama paduvihma ,tuul keeras natukene nordwesti ja tugevnes kuni 25–30 meetrit sekundis. Kuna ei teadnud päris täpselt kuidas see rehvimine käib siis grootpurje andsime päris järgi ja genua rullisime peaaegu kokku. 
 
Möllasime selle esimese vastiku rajuga umbes kaks tundi ning siis jäi vihm üle ,tuul keeras taas läände ja vaibus umbes 15 meetrini sekundis.Niimoodi purjetasime hommikuni läänesuunas kord roolivahikorda vahetades ja eespurje lahti kokku rullides.See uhke äikesepidu oli rannikul meiega hommikuni ja õnneks merele ta rohkem ei tunginud.Kuna leppisime kokku neljatunnised vahid siis minu vahikord hakkas hommikul kell kuus siis kui päikene horisondil tasapisi tõusma hakkas. 
 
Tegin esmalt mõlemale kuuma kohvi suhkruga kuna piima enam kasutada ei saanud. 
 
Olen varem ainult kuulnud selle kohta ,et piim läheb päikesega hapuks aga öösel vahetult ennem äikest piim kõlbas ja tund hiljem oli piim täielikult ühes tükis nagu kuubik !Ronisin oma kohvitassiga mõnusasti rooli võttes kaasa ka fotoka ,et päikesetõusust pilte teha ning lastes kaptenil magama minna. 
 
Esimese ööga sai meile selgeks ,et vahemeri võib olla väga ootamatu ja samas on ta meeletult külm võrreldes suvise läänemerega. 
 
Kuskil kümne üheteistkümne vahel ärkas kapten ja pani kohvi tulele ning vahetasime vahi kui ta oli end vähe kasinud. 
 
Mina läksin kambüüsi ning valmistasin mõlemale korralikku sooja toitu mida väljas sooja päikese ja pea olematu tuulega nautisime ! 
 
Terve päeva oli ilm väga sarnane kord puhus kuni viis meetrit sekundis tuul kuid enamasti jäi ikkagi tuule kiirus alla selle.Võtsin kogu kehale mõnusasti päikest ja arutasime selle üle ,et miks mitte ühtegi veesõidukit peale meie ei ole näha ,samas kui rannik kogu aeg paistab.Pikem arutelu käis loomulikult selle üle mis öösel juhtus ja mida me peaksime järgnevatel öödel silmas pidama ,et ohutum oleks. 
 
Meeletult närvi ajasid genuasoodi knaabid kuna need olid tehase originaalid ja pea olematuks kulunud ning soot ei püsinud seal kinni.Sain kottpimedas öösel suurte lainete kohal korra ka sooti püüdmas käia kuna olin unustanud suure sahkerdamise ajal teha kaheksasõlme sootidele otsa ,et nad ei saaks plokist välja lennata. 
 
Ülimalt huvitav oli meie jaoks see ,et olime rannikust ligi neljakümne meremiili kaugusel kuid rannik tundus tänu oma kõrgetele mägedele lähedal samas kui kiilu all näitab üle kilomeetri sügavust. 
 
Kui hakkas saabuma teine öö merel tegime juba korralikud ettevalmistused ja sõime korralikult kõhud täis. 
 
Seekordne öö oli väga tuulevaikne kui mitte öelda ,et kohati tuuletu.Kogu öö sa liigutud läände nagu eelnevalgi ööpäeval ja varavalges vahti üle võttes olime San Remo lähedal maast vaid poole miili kaugusel.Kuna oli tõepoolest täielik tuulevaikus siis käivitasin mootori ja sõitsin piki väga kaunist rannikut ligi poolteist tundi ennem kui taas purjedega sõitma hakkasin.Nautisime terve päeva väga kaunite linnade panoraame möödudes väga lähedaltVentimiglia ,Monte Carlo ,Monaco,Antibes .Cannese ,St. Raphaeli ja St. Tropezi linnadest. 
 
Õhtul kella seitsme paiku olime saarte vahel koos purjetanud Touloni linna suunas koos ühe Prantsuse jahiga kes ühtäkki hakkas kiiresti rehvima.Kuna taevas oli selge ja tuul mõõdukas siis me ei saanud aru milleks see vajalik kuid igaks juhuks järgisime seda jahti ja korjasime omal kah purjepinda vähemaks ning üsnapea tuli pagiline 25m/s tuul peale ! Otsustasime ,et täna enam ööseks merele lammutama ei viitsi jääda ning pöördume lähimasse sadamasse milleks oli Bormes les Mimosas.Sadamasse sissesõit oli ääretult lihtne kuigi natukene siiski pelgasime võõrast sadamat ja ei olnud väga kindlad kas plotteris kõik õige ja täpne.Sadamasuus võttis meid vastu kummipaat ja juhatas meid kaikohale merepoolse muuli ääres.Logiraamatus kokku arvutades olime jahiga läbinud 192.6 meremiili.Tegime jahi ilsasti klaariks ning läksin koos paberitega sadama kontorisse vormistama. 
 
Kui kuulsin kui palju nad öö eest raha tahavad tekkis tunne ,et hommikusöök tuuakse kah vist jahti. Summaks oli 58 eur VIISKÜMMEND KAHEKSA EUROT ! Nu kurat…sitta kah mõtlesime ,et niikuinii prantsusmaa ainukene sadam ja homme paneme juba Hispaania suunas ajama. 
 
Panime korralikud linnariided selga ja jalutasime vaikselt sadamahoonete vahel ning plaanisime ka linna minna.Sadamas oli väga palju erinevaid väikeseid akvatooriume millede vahel olid kolme-neljakordsed kandilised suveterrassidega majad.Alumistel korrustel olid kohvikud,pubid,baarid ja paaditarvikute poed . 
 
 
Päike oli juba ligi tund tagasi loojunud kuid ilm oli endiselt soe nagu päevalgi.Mida enam linna poole jõudsime seda enam kuulsime ja nägime paljude inimeste hääli ja liikumist ,ometigi oli kell juba südaöö kanti.Keset linna/küla toimus suur laat Kus paistis tuhandeid inimesi ja kuhu otsustasime ka meie mina.Laadalt leidis isa kohe ühe ilusa suveniiri minu õele.See oli puidust nikerdatud ca 25 cm pikkune naise käsi peenikeste sõrmede ning pikkade küüntega.Kuna õde küünetehnik siis nagu rusikas silma auku.Mina leitsin ühe Marseille kirjadega valge nokamütsi viie euroga.Ostsime ka õlut kuna oli veel palavam kui Viareggios kuna olime tulnud külmalt merelt ning maa peal tuulevaikuses ca 25 kraadise temperatuuriga oli ikka väga palav.Laadalt ostsime ka postkaarte nagu eelmisestki linnast ja ühe külmikumagneti kirjaga Bormes les Mimosas.Laadaplatsi kõrval mängis vabaõhu bänd nimega ,,Alborada,, mis ka korra Eestis Tamme pargis käinud ning mina nägin neid esmakordselt 2004 aastal Helsingis esplanaadil mängimas kus pidasin nende plaati kalliks.Nüüd ostsin kohe ilma mõtlemata nende plaadi.Kuulasime ligi pool tundi neid ning nautisime kohalikku mõnusat aurat.Peale kontserti jalutasime mõnel kohalikul tänaval mis olid maksimaalselt sada viiskümmend meetrit pikad .Kuna linn või küla oli väga väike siis peale üritust otsustasime ,et jalutame tagasi laeva magama. 
 
26.Juuli 
 
Hommikul ärgates käisime esmalt mõlemad dushi all ja pesime käsitsi mõned riided ning jahi peale tagasi minnes valmistasin maitsva smoorungi toiduainetest mida meil laevas oli(makaronid tuunikala ja letzo sarnase kastmega)mida hiljem kokpitis hommikupäikese käes nautisime.Kui nõud klaarid pesime jahi tekki ja kokpitti kui ühtäkki astus ligi sadamatöötaja kes ütles ,et 12.00 peame olema läinud muidu peame järgmise päeva eest juba maksma. 
 
Läksin kiire sammuga sadamakontorisse ning palusin tunnikese lisaaega,et täidame veel veetangid ära ning lahkume 
 
Kuna meil oli plaanis ka jahi veealust osa karpidest puhastada siis jäi see sadamas ära kus oli väga puhas vesi ning lahkusime sadamast natukene peale kella ühte päeval.Väljas oli imeliselt soe ning kaunis omaselt vahemere äärsetele kohtadele suvisel ajal .Likusime mootoriga 15 minutit lõuna poole, rannikuga paralleelselt ning nägime üht imeilusat väikest lahesoppi kuhu plaanisime ankru peale minna ,et veealust osa puhastada.Kui ankur oli viieteist meetri peal sisse lastud siis imestasime koos ,täielikult läbipaistva vee suhtes sest põhi ja ka meie ankur olid näha ! 
 
Tõin vöörikajutist maski ja hüppasin sooja vahemere vette koos pahtel labidaga ning hakkasin veeliinilt karpe ära kraapima.Kui olin parema parda puhtaks saanud siis tulin uuesti ahtri juurde ,et välja ronida mööda redelit mis oli ahterpeeglile kinnitatud. 
 
 
 
Redelilt ülesse tulles suutsin kuidagi vasaku jalaga vastu roolilehel olevat merekarpi minna nii ,et see tõmbas kaks paarimillimeetri sügavust kriipsu jalale mis hakkasid soolases vees väga kipitama.Puhkasin hetke ning tõmbasin ühe suitsu ning hüppasin tagasi vette ,et jätkata vasaku parda puhastamisega. 
 
Kui olin mõlemad pardad puhastanud siis käisin need veel kareda nustikuga üle ,et viimanegi mustus eemaldada.Järgmiseks oli plaanis sukelduda vindi juurde ,et vaadata mis olukorras see on kuna mootoriga sõites oli jõudlus väga kehva. 
 
Selgus ,et vint oli ca.2 cm paksuse karpide kihi alla kasvanud kuid veealusel osal oli vaid üksikuid karpe näha.Hakkasin siis pahtel labidaga karpe kõige pealt ühelt poolt laba ära kraapima käides iga minuti tagant pinnal hingamas ning siis ka teiselt poolt vinti.Väga kaua ei jaksanud sulistada kuna egas väga kerge see töö polnud ning otsustasime ,et puhastus läheb edasi järgmises sadamas. 
 
Tõmbasime ankru ankruvintsiga veest välja ning panime mootori tuksuma kuna tuulest ei olnud mittemingisugust märkigi ja purjesid niisama lehvitada polnud mõtet. 
 
Lahkusime Bormes les Mimosase vetest ja võtsime suuna Hispaania rannikul asuvate esimeste sadamate suunas kuhu orjenteeruvalt plaanisime jõuda 3 päevaga. 
 
Toon siin välja mõned read logiraamatust : 
 
,,Kaardiplotteril on calelle(hispaania) juures jahtklubi märk ,kuid sadama kaarti pole ning võibolla peame muutma sihtkohta,, Tuul oli endiselt täielikult olematu ning puhus täpselt sealt kuskohta meil oli vaja minna. Põristasime mootoriga kuni seitsme ajal õhtul ja üks moment vardaga kütust mõõtes selgus tõsiasi mida kirjeldasin logiraamatus nii: 
 
,,Järgmine kord ei tohi enam unustada ,et peab tankima kütust kuna see väga tore tuul võib ju ükskord otsa saada nagu meil tund tagasi juhtus.Hea see ,et siis hakkad leiutama kuidas võõral jahil purjed korralikult vedama saab ja on aega ka kohvi tegemiseks !,, 
 
Kütusepaagil olev kütuseandur millegipärast ei töödanud ning leiutasime ,et kui võtta lahti tuulutuspunn siis sealt puidust varras sisse lükata ning näeb nivoo ära kui palju kütust on. 
 
Kogu õhtu ja öö oli totaalne tuulevaikus ,isegi tuule suunda ei olnud võimalik ka suitsuga selgeks teha sest see läks otse ülesse. 
 
Hommikul päikesetõusu eel oli vahikord minu käes ning märkasin kusrist mõnikümmend kraadi paremal miskit palgi sarnast asja peegelsileda veepinna peal ulpimas.Kuna isa oli just vahist läinud ja veel üleval siis hõikasin talle kajutisse ,et miskit palk ujub… 
 
mõned minutid jälginud seda palki hakkas tunduma ,et see palk justkui pritsis vett aga kuna ma öö otsa ei viitsinud magada ja olin kaardis siis mõtlesin ,et hakkan lolliks minema.Natukene aega hiljem ütlesin isale ,et kuule see polegi vist palk kuna see vana loksuva lainega nagu painduks läbi.Isa tuli kah tekile ja vaatasime koos seda painduvat palki ning siis nägime koos kuidas painduv palk ligi kümnemeetrise veetolmu pilve taeva suunas purskas.Saime kohe mõlemad aru ,et tegemist vaalaga.Hüppasin kajutisse ,et võtta kaardilaualt oma fotokas ja tulin tagasi välja.See hetk kui kaamerat sisse lülitasin läks vaala saba graatsiliselt taevasuunas püsti ning kadus vee alla nii ,et ma isegi ei jõudnud pildistada. 
 
Kogu hommikupooliku siplesid meile seltsi tulnud delfiinid ümber jahi ja tegid kõrgeid hüppeid. 
 
Hommikuvalges nähtud vaalaskala ja delfiinid ei jäänud ainsateks veeloomadeks keda see päev nägime.Umbes kella kümne ajal olime mõlemad kokpitis kui nägin vasakus pardas ümbes kümnekonna meetri kaugusel üht objekti.Lähemalt silmitsedes tundus ,et see ,,objekt,, liigub meiega kaasa ja see oli kolmnurga kujuline ning ulatus veepinnast ca 40cm kõrgusele.Tegemist oli haiga ! Kui küsisime kas seal haisid kah on siis tuli vastuseks ,et jah kuni 50 cm pikkused kuid sellel tüübil oli uimekõrgus juba sarnase mõõduga! Kui otse öelda siis võttis mõlemal mitmeks tunniks junni jahedaks ja ei julgenud kohe mitte ujumise peale enam mõelda ! Loksusime kogu päeva õhtuni pea täielikus tuulevaikuses ja keskmiseks kiiruseks oli 2 sõlme.

,,Maismaa avamerepurjetajad ,, 
 
 
Otsustasime ,et lõpetame selle piinamise ning läheme tutvume hoopiski Prantsusmaad läbivate kanalitega ning võtsime suuna Port La Nouvellesse. 
 
Järgmisel hommikul alles kella 2–3 ajal kottpimedas hakkas väikene tuuleke tekkima mis iga tund hommiku poole tõusis 1–2 m/s ja tuule suund oli nw.Kogu päeva saime normaalselt purjetada ja läbisime tund tunnilt aina suuremaid vahemaid kuni kella kaheksa ajal rehvisime jälle purjeid kuna tuult oli 18+ m/s. 
 
Sadam juba paistis ning oli sõita veel ligi 20 miili.Kuna sisse oli plaanis sõita vaid mootori jõul siis keerasime vööri vastu tuult ning rullisin kokku genua ning lasin alla grootpurje mille ka korralikult ära pakkisin ning purjekattega katsin.Sadamamuulide vahelt sisenesimegi ainult mootoriga kuna kütust oligi jäetud vaid niipalju ,et saaksime rgnevasse sadamasse ohutult sisse sõita. Oli täielik tuulevaikus.Rannal olid välkuvad tuled ja muusika juba mitu tundi ning kümnete meremiilide kaugusele merele kuulda olnud kuigi kell oli juba üksteist läbi.Sõitsime tasase käiguga justkui mööda jõge linna sisemusse. Esimene hoone rannast oli suure kirjaga ,,CASINO,, ning peale seda oli kohe suur lava ohtra rahvaga ning siis hakkasid pihta pikalt reas olevad kohvikud ja restoranid mis kõik olid avatud ning rahvast pilgeni täis. Kai peal lehvitasid noorpaarid meile rõõmsalt naeratades nagu me oleksime kergelt nende intiimset hetke rikkumas. Liikusime muudkui kaugemale merest ning jälgisime pidevalt plotteril olevaid madalikke ning samas kohta kuhu oleks võimalik randuda.Märkasime ,et paremal pool olid suuremate laevade jaoks suuremad akvatooriumid ja mingi hetk seisid ka valged ilusad kalalaevad seal reas.. Peale umbes kilomeetri läbimist mööda jõge/kanalit liikudes leidsime sildumiseks suvalise kai linna keskel kuna ei teadnud kuskohas see jahtklubi asub ning pimedas poleks seda nii-kuinii näha olnud. 
 
Panime jahi väga korralikult kai külge kinni ning igaks juhuks panime ka mõned springid diagonaalis eemal asuva laternaposti külge.Kui jaht oli dekilt klaariks tehtud siis korrastasime ka vähekene kajutit kuna merel oli alati asjad natukene ümber tõstetud ,et nad liikuma ei pääseks.Istusin ka kaardilaua taha ja tegin oma tähtsat logiraamatu täitmist.Läbisime tänase päevaga 94,3 meremiili ning olime oma saavutuse üle igati uhked ! 
 
Kui jaht oli klaariks tehtud siis asusime koheselt loomulikult jalutuskäigule ranna poole kuna seal käis kõvemat sorti vabaõhu üritus millest me mööda sõitsime.Tee peal jalutas meiega samas suunas veel palju inimesi kes samuti plaanisid vast minna sinna üritusele. 
 
Jah tõepoolest olime nüüd veendunud ,et vahemere maades ongi elu natukene ikkagi erinev kui meil ja siin ongi kogu suvi üks suur pidustuste aeg.Mere äärde jõudes leidsime sealse pargipingi peal omale istumiseks sobiva koha ja mina läksin lähedalasuvasse kohvikusse miskit jahedat joodavat ostma. Joogid käes liikusin sinna kuhu isa oli mind ootama jäänud ning nautisime muusikat.Selge oli see ,et artistid olid kohalikud ja see mida nad muusikalugude vahel rääkisid jäigi meile selgusetuks. 
 
Kui bänd oli lõpetanud otsustasime minna linnaga tutvuma.jalutasime esmalt mööda jõe/kanali serva kuni nägime isegi kus jahtklubi asub.Kuna sealne pool linnast oli täielikult inimtühi ja meid huvitasid pigem üritused või lõbusa seltskonnaga baarid siis keerasime paralleel tänavasse ja haklkasime tagasi mere poole liikuma ,et jahti magama heita ning järgneval päeval suurem jalutuskäik linnaga tutvumiseks teha . 
 
Port la Nouvelles oli esimene sadam kus hommikuäratuseks tuli laeva piirivalve.Piirivalveurid olid väga viisakad ja ilusasti koputasid ning kui ma ärkasin ja vaatasin luugi vahelt siis ütlesin ,,just a moment ,, ning kadusin kajuti luugi vahelt tagasi kajutisse. Panin end kiiresti riidesse ja võtsin kaardilaua alt dokumendid ning läksin taas välja.Kutsusin ilusasti piirivalvurid pardale ja andsin nende kätte dokumendihunniku. Nagu selgus siis neid muu väga ei huvitanud kui meie passid mida nad hoolikalt jälgisid.Lõpuks ilmus kajuti luugi vahele ka unise näoga kapten kel uni veel silmanurkades ning vaadati passist korra veel tema pilti.Kui dokumendid kõik korras tundusid ,küsisid kas kajutisse võib kah vaadata mida ma loomulikult lubasin. Ta pistis pea luugi vahelt sisse märgates koheselt suuri kanistreid keset keskkajuti põrandat ja küsis mis valged kanistrid need on ? Vastasin ,et see on meie tagavara vesi mitte piiritus ja võin teile valada kui soovite ,mille peale nad viisakalt keeldusid. Millegipärast nad ei vaevunudki kajutisse sisse minemast ja tänasid viisakalt ning lahkusid ,ning peale neid tuli kohe sadamakapten või sadamatöötaja.Rääkis millised on nende sadamamaksud mille peale ma küsisin kas tshekki kah saab. Vastas ,et peame sellisel juhul sadamakontorisse minema.Kuna sadama kontor asus ise ligi kilomeetri kaugusel siis võttis ta mind auto peale ja sõitsime kontorisse ,et saaksin ka arve sadamamaksu kohta. Sadamakapteni kaudu sai organiseeritud järgmiseks päevaks kraana ja infot kanali kohta mida mööda plaanisime Biskaia lahte sõita.Esmalt panime mootori käima ning sõitsime veel ligi kilomeetri mööda kanalit ülessepoole kus asus jahtsadam ja meile määratud sadamakoht. 
 
Kui jaht oli boordiga kenasti puidust ujuva kai külge kinnitatud ning vendrid ilusasti vahele pandud ,et boord vastu kaid ei hõõrduks siis mõtlesime mida teha.Mina avastasin ,et hea võimalus on boordi puhastama hakata kuna ujuvkai oli suht veepinna lähedal.Kapten seevastu ei talunud seda julma päikest ja kuumust mis oli kannatamatult kuumaks muutunud ning puges kajutisse magama. 
 
 
 
Nühkisin boordilt vanu plekke samas kui laia aerupaadi juures hakkasid väga suured ja tugevad mehed kogunema.Selgus ,et neil kohalik hobisport mööda kanalit aerutada samasuguste kuue aeruliste paatidega kus seitsmes mees roolis ,kes oli loomulikult neist väikseim. 
 
Üsna pea tüdinesin nühkimisest ja isa ärkas kah kuumuse pärast ülesse ning otsustasime jalutada poodi mis asus kohe paralleel tänavas ligi 200 meetri kaugusel jahist. 
 
Poodi sisenedes tekkis tunne nagu oleks külmikusse sisenenud kuna kaupluses oli konditsioneer mis huugas täiel võimsusel hoides poes kahtekümment viit kraadi väljasoleva neljakümne asemel.Tiirutasime lettide vahel ning valisime mõned veinid oma toidukorvi ning võtsime ka sardiine ,saia,kohvi,suhkurt ja värsket liha mida plaanis kapten kohe lõunaks teha pannil praadides. 
 
Loomulikult ei saa üle ega ümbert külma õlle suhtes mida haarasime ühe nelipaki külmikust ning plaanisime need kohe sealsamas tänaval ära juua ,et keha vedelikunormi natukenegi taastada selle tugeva higistamise peale.Jalutasime majaseinte varju pugedes taas laeva ja isa hakkas vaaritama liha ning ,,taas,,makarone . 
 
Viisteist minutit hiljem oli maitsev toit valmis ning tõstsime välja ka kokpiti luugi all olnud valge plastiklaua mille pesime kenasti puhtaks ja katsime veinipokaalide ja taldrikutega .Toit oli ülimaitsev ja seda kindlasti tänu kapteni osavale kokakunstile. 
 
Otsustasime veel poodidesse kolama minna ning natukene laeva üldiseid toidutagavarasid täiendada.Kui suurem poetrett oli tehtud pakkisimeasjad omadele kohtadele laevas ning otsustasime suveniiri ja merekarpide otsingule suunduda ning selleks sobis kindlasti rannaäärne promenaad mis oli otsast otsani just neid asutusi täis.Teepeal oli üks väikene kohvik kus otsustasime valge inimese kombel ühe kohvi juua ning istusime välja varju alla kahesesse lauda.Vaikselt kohvi rüübates jäi silma muidugi seespool istuvad neiud kes mulle naeratasid.Sain neiudega jutule kuid paraku pidid nad õhtul tüdrukute peole minema ja kutse tulla õhtul randa peaole jäi katki. Jalutasime kohvikust ligi sada meetrit mere poole ja astusime sisse ühte suurde suveniiri kauplusesse.Tükk aega katsusime kõiksuguseid asju mis üks ilusam kui teine ja ei suutnud otsustada mida osta.Lõpuks valisime välja helesinise portselanist delfiinide kuju kus peale kirjutatud Port la Nouvelle ning kaks ligi viieteist sentimeetrise läbimüüduga merekarpi mis olid ehtsad.Asjad pakiti kassas väga korralikult sisse ja liikusime edasi mere poole. 
 
Jõudsime lõpuks välja selle kohani kus õhtul oli suur pidu käinud ning keerasime paremale mereäärsele promenaadile kus vasakule poole jäi paralleelselt vahemeri oma peegelsileda veega.Väljas oli temperatuur tõusnud neljakümne kahe kraadini mida näitas ranavalve putka peal olev elektrooniline kell.Kohe kolmandas hoones oli taas suveniiri kauplus kuskohast valisime välja neli postkaarti kus parimad pildid sellest linnast.Leidsime ka suure leti erinevate mõõtmetega merekarpidest ning haarasime ka sealt mõned.Kui suveniiride ost oli edukalt täide viidud jalutasime tagasi jahi poole mööda kõrvaltänavaid. 
 
Kõige rohkem lummas kohalikus linnas kasvavad üüratud rodotendronid mis küündisid kuni 8m kõrgusele ja palmid mis olid kindlasti vanemad kui 100aastat kui nende jämedust vaadata.Tänavatel nägime kasvamas ka ahvileivapuud ,aloet,kaktuseid ja muid sissetoodud taimi mis kasvasid ja elasid siinses kliimas justkui kodus.Õhtul läksime ja jalutasime jällegi ranna lähedusse kuna seal toimus vist tõepoolest igal õhtul midagit.Sellel õhtul oli mängimas mingisugune kohalik rockmuusika bänd mis tegi järgi kõiki maailmakuulsaid artiste ning selle taustal mängisid kohalikud profesionaalid prantsesmaalt pärit kuulsat Bentanqet mida oli ime vaadata kuna nad olid ikka täielikud profid meie silmis.Peale mitmetunnist peol viibimist ning ohtra õlle rüüpamist jalutasime tasa ja targu taas oma koju milleks oli meile jaht. 
 
Hommikul läksime 8.45 masti maha võtma ning võtsime ka kütust teepeale jäänud tanklast mis oli veesõidukitele mõeldud.Kraana jäi tanklast täpselt üle kanali ja jõudsime täpselt õigel ajal. Harutasime igalt poolt teibi ja splindid välja ning lasime lahti vähemvajalikud masti toestavad vandid ning jätsime vaid parduunid ning ahter ja vöörstaagi kuni kraana on oma nokaga masti haardesse võtnud.saime maha masti ligi poole tunniga ning sidusime korralikult ahter ja vöörikantsli külge.Kuna peale meid ootas juba järgmine alus masti paigaldust siis lahkusime kai äärest suunaga sisemaale ,et siseneda canal Robinesse mis algas kohe jahtklubi kõrvalt silla alt.Sadamas muidugi üks prantslane ei soovitanud selt proovima minna kuna see pidi meie süvise jaoks liiga madal olema kuid siiski oli see lühim teekond ja otsustasime minna ….nii ka oli ja istusime tubli 10 minutit mudases madalikus kinni kuni lõpuks suure pusimise peale pääsesime taas madalast veest ning võtsime suuna ilma mastita mere poole ,et suunduda Agde linna kus pidi sügavam sissepääs kanalisse olema…

Mis teiste jaoks võimatu teeme meie võimalikuks ! 
 
 
 
 
Teekond Agde linna Port la Nouvellest oli gps-i järgi 23,4 miili ning meri oli väga vaikne ja laine kõrgus oli maksimalselt paarkümmend sentimeetrit. 
 
Sisenesime muulide vahelt Herault jõele päeval kell üks. Sõitsime mööda jõge mis jooksis ligikaudu kümme kilomeetrit majade vahelt kus olid veepealsed välikohvikud ,paadisillad ja muu.Vahetult enne kanalisse jõudmist tegime peatuse ühe ujuvkai ääres mis asus Agde linna südames. Plaan oli suveniiripoest kanalite kohta kaarti või informatsiooni saada.Ootamatult sattus meie kaardi või infoküsimist pealt kuulama üks kohalik mees kes oli vist esimese lüüsi lüüsivaht.Saime härraga koheselt jutule ning temal oli vaja saada kuidagi lüüsi juurde kuna tal oli lõunapaus olnud. 
 
Võtsime esimest korda võõra mehe pardale ning tema juhendamise järgi sõitsime mööda väga kitsast kanalit mis maksimaalselt kümme meetrit lai kuskil 600 meetrit esimese lüüsini millel nimeks ,,ecluse Bassin Bond,, Lüüsi eel oli juba ootamas üks kaater ning lüüsivaht andis meile teada ,et me paneksime jahi boordiga kanali serva sest kohe-kohe pidavat tulema 2 suuremat jõepraami mis veavad turiste ning neil on eelisõigus lüüsi sisenemiseks. 
 
Nagu meie kapitano jahti kaldapoole suunas nii olime kinni…,,kurat see ei saa olla ju võimalik !,,… 
 
Natukese nikerdamist ning saime jahi natukenegi tee pealt jalust. 
 
Lüüsivaht käis korra kuskil künka otsas ära ja tuli alla tagasi küsimusega : How deep your boat ?,, Vastasime talle ,et 1,6meetrit millele tuli hullem grimass näkku ja ka kohene vastus : ,,Thats not inpossible to go there this boat !,, Mäletan neid sõnu surmani täpselt nii nagu ta neid oma kehvas inglise keeles ütles ! 
 
Kuna me oleme ennemgi võimatut teinud siis nüüd mõtlesime hetke ja tuli ühtne arvamus ,et proovime siiski.Kui aus olla siis tõmbas ikka paraja vibra keresse teadmine ,et kanali tundja juba ütleb ,,võimatu,, 
 
Üsna pea avanesid lüüsi väravates olevad luugid millest hakati lüüsis olevat vett välja laskma ning vesi hakkas ,,keema,, ja vahutama.Kuna oleme varem lüüse ka rootsis kasutanud siis kujutasime midagi sarnast ette kuid seda küll mitte ,et vett sellise kiirusega välja lastakse me ei osanud oodata. 
 
Ligi 2 minutit ootamist ning lüüsiväravad avanesid ning täpselt jõudsid kohale ka jõepraamid mis sisenesid ennem meid nagu pidid ning siis oli aeg meie käes. 
 
Sisenesime lüüsi nii ,et mina hoidsin otsasid kai pealt ning isa sõitis samas rahulikult lüüsi sisse.Kui hakkasime jõudma kohani kus me end kinni soovisime panna käis põmakas…jaht seisis nagu kännu taga.Nuh egas siis muud kui läheb nii kinni ja juba lüüsiväravad sulgusidki. 
 
Tegemist oli kolmese lüüsiga.Üks lüüs tuli Herault jõelt kuskohast sisenesime ka meie.Teine lüüs tuli idasuunast ning kolmas oli Canal du Midi kuhu ka meie pidime suunduma. 
 
Sõitsime lüüsist välja 14.00 silmad punnis peas ,et mis nüüd saama hakkab rahvas ja turistid pikalt järgi vaadates kuna lüüsivaht kogu 15 minutit seljataga karjus ,,thats not possible ,thats not possible !,, 
 
Kindel oli see ,et naeratus meie nägudelt oli pühitud ja olime nii murelikud ,et isegi väga ei suhelnud üksteisega ja nii möödus ligi tunni kui oli käinud 3–4 pauku mööda põhja mis meile väga hirmu valmistas kuna avamere purjetaja suurim õudusunenägu on madalik. Peale paaritunnist sõitu tegin logiraamatusse järgneva sissekande märkuste osale : 
 
,,Oleme vist esimesed üle väga pika aja kes üritavad läbida Canal du Midit !!! 
 
Kiil käib tunnis 3x vastu põhja mis õnneks on muda !,, 
 
Nüüd oli meil plaanis jõuda järgmise lüüsini millel nimeks ,,Portiragnes ecluse) 
 
Sõitsime tasase kiirusega ning jõudsime lüüsist läbi 17.00 ning eelmisest lüüsist siiani oli meil 18 meremiili. 
 
Meil oli pea ikka väga pulki täis ,et mis saab kui üks moment on kõõks ja rohkem jaht ei lähe edasi kuna on lootusetult põhjas kinni..olime ikka väga mures kuid suutsime peale nelja miili läbimist 17.30 ,,Villeneuve ecluse,, juurde ning protseduur oli täpselt sama mis eelnevateski lüüsides.Lüüsiväravad avanevad.Paadid sisenevad ja meeskonnaliikmed kinnitvad oma paadid. Kinnitajaks kes kai peale alt sügavast august pidi mööda mudast, ligast redelit ronima olin loomulikult mina . 
 
Märkasin ,et eelmine lüüsgi oli täpselt identne selle lüüsiga ja isegi kail olevad pollarid olid täpselt sama koha peal.Kui jahil vööri ots paar tiiru ümber pollari siis jooksin taha ahtri juurde kuskohast isa viskas mulle ahtriotsa mille libistsin kiire käeliigutusega nagu lassonööri ümber pollari ning heidsin selle talle alla tagasi.Selleks ajaks olid juba seljataga lüüsiväravad suletud ning lüüsivaht hakkas vett lüüsi sisse laskma.Lüüsivaht oli ise kahekordses kivist majakeses millel viilkatus ja keskel uks ja ukse kohal ligi meeter pikk silt lüüsi nimega ning eelmise ja järgneva lüüsi nime ja vahemaaga mis meetrites.Silt oli helesinine ning sellele peale trükitud tekst valge.Mõlemal pool ust oli kaks akent mis ilusa ilmaga olid kõik avatud.Lüüsimajakese ees ja küljepeal oli väga ilus haljastus ning suur valik einevaid lilli ,põõsaid ja puid. Muru oli niidetud ülimalt korralikult nii ,et ei olnud lootust leida mitte ühtegi kõrgemat rohututti. 
 
Lüüsis veetase tasapisi tõusis kuni jõudis paari minutiga haripunkti mis oli lüüsi servast ligi kolmkümmend viis sentimeetrit allpool.Jahti oli väga huvitav jälgida kuidas ta on justkui tillukene seal augus ja siis tõstad koos veega seda kolm meetrit ning jaht on igavesti suur.Avastasime ka seda ,et peale kolmest lüüsi pole lüüsisügavustega probleeme olnud ning ainult mudases kanalis käib kiil mööda muda. 
 
Saime sellest lüüsist välja sõites vaid miili sõita kui oli juba järgmine lüüs mil nimeks ,,Ariege ecluse,, Märkasin jällegi ,et kõik on identne eelmise lüüsiga. 
 
Lüüsist väljusime 17.55 ning jätkasime teed ja jõudsime järgneva lüüsini 18.35 ning saime jällegi läbida vaid üksikud miilid. 
 
,,Beziers ecluse,, läbisime sama edukalt nagu eelnevadki lüüsid vaid mõne minutiga. Tegime avastuse ennem järgnevat lüüsi ,et lüüsivaht juba läinud ning asusime otsima kus ta on ? 
 
Lüüsivahi majake oli juba suletud ning kohalik elanik kes seal oma lastega jalutas oskas meile pool viipekeeles selgeks teha ,et lüüsid suletakse kell 19.00. 
 
Nuh mis siis ikka . Oli korralik päev oma 50,8 miiliga ning sadade madalikega. 
 
Tegutsesime nagu tavaliselt ikka ,,sadamasse,, jõudes. Nuh sadamaks oli muidugi muruga kaetud kanaliserv ning pollariteks olid suured puud mis kasvasid kanali ääres vist selle rajamisest saadik.Sellele järelduseni viis nende läbimööt rinnakõrguselt ligi poolteist meetrit. Kui laev oli klaar ning lukku pandud jalutasime vaikselt linnapoole.Kuna kanal oli linna suhtes väga madalal siis liikusime algselt tublisti ähkides-puhkides ülessmäge ja leidsime peale paarisada meetrit ühe kebabi kohviku kuhu otsustasime sisse põigata ,et miskit natukene kõhtu saada.Nii head kebabi pole mina ennem saanud ja kartsin ,et vist ennem ei saa uuesti kui Prantsusmaale tagasi kunagi tulen.Kui kõhud ilusasti täis ja kokka kiidetud asusime jalutuskäigule kanali kõrval jalutades kuna meid huvitas kanali kohta olnud raamatust pilt ja tekst ,,Fonserannes ecluse,, seitse lüüsi 300m peal ja 23 meetrit tõusu. Kuna me ei olnud just kõige profesionaalsemad kanalisõitjad siis seitse lüüsi üksteise otsas paneb ikka mõtlema küll. 
 
Peale paarikilomeetrist jalutuskäiku jõudsime me sillani mis viis kanali ,,ÜLE,, jõe ! Nu see oli alles vaatepilt. Sild oli küljepealt vaadates nagu sild ikka kuid kivist ja väga ilusate sammastega kaunistatud.Silla otsast algas ka seitsmene lüüs milleni me ei vaevunud minema ning jalutasime vanalinna poole tagasi. 
 
 
Kogu tee vanalinna oli ülessemäge mis võttis nii võhmale ,et puhkasime mitmeid kordi ning tegelesin puhkamise ajal pildistamisega. 
 
Kõik hooned mis jäid vanalinna olid igaüks eraldi mainimist väärt kuna iga hoone karniisid ,sambad ,postid ja kujud olid mitte hoonetel erinevad ,vaid ühe hoone sambad olid igaüks teistest erineva stiiliga ,samuti nagu karniisid ja kujud. 
 
Väga imetlusväärne oli ka park mis kahjuks oli suletud kuid tegin mõne pildi mäelt ja väravast mis oli ligi kaheksa meetri kõrgune.Leidsime peale pikka kolamist linnas ka internetipunkti mida otsustasin koheselt külastada ,et sõpradele tuttavatele teada anda kaugel oleme ja kuidas läinud on.Internet maksis poolteist eurot tund ning asus suurhoone keldrikorrusel.Läksin arvuti taha ning kui hakkasin oma kasutajanimesid ja paroole sisse toksima ning avastasin ,et kõik tähed klaviatuuril teistes kohtades kui Eestis. Nuh ikka väga palju kurja vaeva ja kümme minutit hiljem lahkusime. Vaatasime vaateplatvormilt mis asus linna suhtes väga kõrgel ka päikeseloojangu ära mis oli maaliliselt kaunis ja asusime teekonnale allamäge jahi peale ,et järgnevaks närve kõdistavaks päevaks reipalt valmis olla. 
 
 
31.Juuli ehk siis viimane juulikuu päev. 
 
Ärkasime järjekodselt väga ilusa ilmaga hommikul kaheksa paiku.Tegime väikese hommikusöögi mis koosnes kohvist ning võileibadest erinevate juustude ning sinkidega.Olime juba täielikult valmis selleks ,et kell 9 avatakse lüüs ning saame sisse sõita.Ootasime siiski kauem kuna lüüsivaht ilmus kohale alles kümneks.Nagu eelmiselgi päeval lüüsides toimisime nii proovisime ka tänast päeva alustada oma meeletut lüüsidejada sõites.Läbisime esimese lüüsi natukene kohmakalt võibolla oli see tingitud sellest ,et oli hommik ning käed ja mõte polnud veel piisavalt selge.Väljusime ,,Orb ecluse,,-st 10.25 ning suundusime selle suure kauni silla suunas peale mida meid ootas suur katsumus ,,Fonserannes ecluse,, Teedel mis olid kanali ääres jalutasid terved perekonnad ja gruppide viisi turiste kes arvatavasti läksid vaatama sedasammust kohalikku imet kuidas vaid loetud minutitega tõstetakse veesõidukid koos veega palju meetreid kõrgemale. 
 
See lüüside süsteem oli rajatud 1679–1680 aastal Pierre-Paul Riquet-i poolt. Kõikide lüüside basseinid olid jällegi identsed eelnevate lüüsidega ja peatselt sai selgeks ,et kogu see süsteem on pea korraga või järjest rajatud.Ootasime ennem esimesse lüüsi pääsemist mõnikümmend minutit kuna just oli ülevalt poolt alla tulemas kolm rendikaatrit.Neid rendikaatreid renditi pea igast kohalikust sadamast ning kõigil olid ühesugused helesinised kirjad ,,Le Boat,, 
 
Meie ees avanesid lüüsiväravad ja seekordselt läksin ma mööda maad kaes vaid vööriots.Kui jaht oli boordiga basseini servas siis mina panin oma vööriotsa ajutiselt kinni ning aitasin isal ahtriotsa sammuti ümber pollari panna.Kuna jahti ju veega tõsteti siis tuli kogu aeg vaikselt otsasid peale tirida ning mittemingil juhul tagasi lasta kuna lüüsiluukidest tuli vesi meeletu hooga ja jaht oleks kergesti basseiniga risti sattunud oma suure kiilu ja süvise tõttu.Rendipaatidel seda muret ei olnud kuna need olid laiad ning lameda põhjaga ja vesi pääses nende alt liikuma mis suunas tahes ning paadid vä

ga ei liikunud erinevalt meist. Meil tõmbasid otsad pidevalt meeletu pinge alla ja käed hakkasid vaikselt rakku minema sest ,ei jõua iga kord kindaid kätte panna või unustad sootuks.Kui esimene bassein oli veega täitunud avanesid väravad ning protseduur kordus. Kuna me ei olnud basseinis ainukene alus siis tekkis ka neil vahest probleeme ning lüüsivaht ei saanud ennem vett sisse laskma hakata kui alused korralikult kinni.Mina loomulikult kasutasin seda võimalust ning isale märkamatult ostsin juba lüüsimajakese ees olevast müügiletist 2 külma fantat. Isa oli väga imestunud kui hüüdsin püüa . 
 
Väljas oli väga palav ilm ja lüüsides turnimine võttis ikka parasjagu naha märjaks.Kõigist seitsmest lüüsist jõudsime terve laevaga läbi 11.30 ning olime saavutuse üle väga uhked !Egas midagi…läks käik sisse ja hakkasime liikuma järgmise lüüsini mis pidi tulema väga pika maa pärast.Valmistasin mõlemale kohvi ja hakkasin toitu vaaritama.Nagu meil lüüsides hakkas välja kujunema siis mina tegelesin kõige muuga ja papa nautis kanalis kruiisimist. 
 
Kanalist paistsid osad põllud juba tunduvalt madalamad kui meie asukoht oli.Põldudel kasvasid viinamarjad ,päevalilled,õunad,tomatid ja ka vähesel määral vilja.Kogu aeg varjas kõrvetavat päikest puudealle mis oli samuti istutatud kanalirajamise aegu.Pea kogu aeg oli selline maaliline ja mõnus nagu jalutaksid mööda mõisaalleed kuid tegelikult sõitsid avamerejahiga. 
 
Silladki olid suhteliselt sarnased. Ulatusid ligi kaks ja pool meetrit üle veepinna ja olid kaarekujuliselt punastest tellistest laotud. 
 
Iga silla ees avastasime olevat madaliku ning ennem silda tõstsime pöördeid ,et suurema hooga läbi sõita.Avastasime hea nipi mille peale varem polnud tulnud.Kui täiskäigul sõidad silla ees oleva valli otsa siis sinu enda lainetus jõuab sulle järgi ning kergitab alust kuni kakskümmend viis sentimeetrit kõrgemale ja pääsedki üle valli.Mõtlesime ka selle välja miks need vallid tekivad.Nimelt on kanali keskmine laius kakskümmend meetrit kuid silla all kõigest neli meetrit.Kui jõevool oli meile vastu siis silla juures liigutab vesi pinnast silla taha kus tekib uuesti laiem osa ja kuna vesi ei pea seal nii kiiresti voolama siis jätab kaasatõmmatud pinnase sinna maha. 
 
Peale maitsva lõunasöögi söömist ning nõude pesemist hakkasime jõudma ühe tunnelini.Raamatu järgi oli tunnel ,,Le tunnel du Malpas,, saja seitsmekümne kolme meetrine ning läks suure tee alt läbi.Tunneli laius oli seitse ja pool meetrit ning kõrgus kuus meetrit. 
 
Kui tunnel nähtavale tuli siis vaatasime egas keskit sees ei ole ning andsime jälle mootorile valu ,et üle valli sõita. Neli meetrit enne tunnelit panime ilgema liivahunniku otsa ja kõikusime seal kiilu peal üksteisele lollilt otsa vaadates nagu klounid.Turistidele see vaatemäng meeldis ning neid hakkas juurde kogunema.Saime suure kõigutamise ja pusimisega tagurpidi tagasi ning võtsime pikema hoovõtumaa ja prooisime natukene vasakultpoolt servast. Jällegi ilgema sahinaga liivahunnikusse. Suisa tunda oli kuidas jaht kerkib veest kuid siis tuli tagant meie iiglamasuur lainetus mis ikkagi koos mootoritööle meid sellestüle aitasid. 
 
Tunnelis sees oli väga mõnusalt vinge sõita ja kommenteerisime üksteisele ,et mis nüüd saab kui me keset tunnelit kinni jääme ? Kätte oleks meid sealt vist vaid dünamiidiga saadud. 
 
Kurat kus on ikka hea tunne sõita juba mitmendat päeva puude vilus põldude ja väikelinnade vahel ning nüüd ka meeletult pikas tunnelis ja seda avamerejahiga…mõte ajas hullult naerma ning peas keerles millegipärast mõte ,et sõbrad niikuinii ei usu kui neile rääkida.Sõitsime tunnelist välja pool tundi peale lõunat suured naeratused näol. 
 
Liikusime mööda kanalit ,,Argens ecluse ,,poole keskmise käiguga ning möödusime ka lüüsist mis viis Canal Robinesse kuskohast algse plaaniga eile oleksime pidanud juba tulema kuna see oli Port la Nouvellest väga palju otsem tee siia. 
 
Lõpuks jõudsimegi ,,Argens ecluse,,juurde ning nagu lüüsinimi juba ütleb asus see väikeses ,,Argens,, i külakeses. Läbisime lüüsi 17,50 ning otsustasime siia külakesse ööbima jääda kuna siin olid mõnusad kohvikud otse kai peal. 
 
Kai äärde saamisega nägime loomulikult oma suure süvise tõttu meeletult vaeva ning mitmeid erinevaid kinnituskohti ja otsi kasutades suutsime siis kaist kõigest neljakümne sentimeetri kaugusele jääda nii ,et vendreid polnud vaja isegi vahele panna. Jaht jäi muidugist natukene kreeni (kuskil 5–7 kraadi) kuid saime võini või sööki tahtmise korral otse jahti tellida. See oli juba täielikult kõrgem tase. 
 
Me seekord ei hakanud laevas õhtusööki valmistama ning otsustasime minna suveniiri ja söögijahile linna. Sadamast sada meetrit eemalt leidsime ühe väikese poekese kuskohast ostsime piima kohvile ja värsket saia koos või ja materjaliga mida peale panna. Rohkem meil miskit vaja ei olnud kuna Itaaliast ostetud toidukraami veel jagus.Viisime oma poesaagi laeva ja läksime uuele katsele samas suunas kuna teises suunas linna enam polnud . 
 
Peale kolmesaja meetrist jalutuskäiku leidsin teeäärest joomiskoha. See toimis nii ,et vajutad käega ajanupulening vesi tuliligi kümme sekundit.Joomiskoha juures oli väga huvitava kirju mustriga tänavakivi ning see ei jäänud minusuguse haljastaja jaoks kohe mitte märkamata. 
 
Joogikohast sada meetrit edasi jalutades leidsime jällegi ,,kebab,, restorani.Kuna see oli meeletult väike linnake ja eelmises kohas jäi meeletuslt hea mulje siis otsustasime uuesti sama süüa mida eilegi. 
 
Teenindaja oli tõmmunahaline ülimalt viisakas keskealine mees. 
 
Ta pani plekkvanni lihakäntsaka alla ja hakkas riivima kebabi.Iga natukese ajaga meil muutusid silmad suuremaks kuna ta kaalus mõlemale nelisadaviiskümmend grammi liha millele lisas veel mitusada grammi krõbedaid friikartulaid ja värsket salatit koos lavashiga. 
 
Kogu see krempli üksportsjoon maksis kõigest viis ja pool eurot. 
 
See kebab oli samuti ülivõrdes hea ja lasime suudel käia.Saime kõhud väga korralikult täis ning läksime edasi jalutama. 
 
Leidsime vaid paar-kolm kitsast tänavat ning oligi linn otsas. Tagasi jalutades märkasin ühe puu otsas pooltooret granaatõuna millest loomulikult pidin pildi tegema kuna sellist vaatepilti kah just virumaa metsade ja põldude vahel ei näe. 
 
Jahi peale tagasi jõudes otsustasime kah ühe pudeli veini tähistamiseks seda ,et läbisime järjekordsed kolmkümmendkuus kilomeetrit.Sättisin päeval gps-i ümber kilomeetritele kuna siin oli ju sisemaa ning vahemaad teatavasti ikka kilomeetrites.Jõime kahekesi uhkelt laua kokpitis laua taga veini ning nautisime restoranides oleva rahva suminat. 
 
Esimene august.Ilus päikesepaisteline hommik.Kell on kohe kohe üheksa saamas ja võimalus pääseda taas lüüsidesse.Taas kaiotsad lahti ning eemaldusime kai servast kuskohas õhtul kinni istusime täielikult vabalt kuna ööga oli veetase tõusnud ca. Kümme sentimeetrit. Märkasime alles mitu päeva kanalis olles ,et päevapeale veetase langeb kuni 10 sentimeetrit ning öösel taas tõuseb. Kindlasti on see seotud sellega kui palju vett lüüsidest alla lastakse ning jõgi mis süsteemi veega toidab ei anna piisavas koguses vett peale. 
 
See on täielikult usutav kuna neil aastatel kindlasti ei mõeldud nii tiheda liikumise peale kui süsteem rajati. 
 
Ligi pool tundi sõitu ning olimegi järgneva lüüsi ees (Ognon ecluse)mille läbisime 
 
pool kümme.Järgmise lüüsini (Homps ecluse)oli viis kilomeetrit ning sellest järgmiseni kõigest kolm kilomeetrit. 
 
Päeva jooksul läbisime veel Jorarres ecluse ;Puicheric ecluse kahe lüüsiga ;L`Aigeeille ecluse kahe lüüsiga ;Saint Marten ecluse kahe lüüsiga ;Fonfile ecluse kolme lüüsiga; Marseillette ecluse ja Trebes ecluse kolme lüüsiga ehk siis päeva jooksul kuusteist lüüsi.Kohtusime mitmetes lüüsides ka üht ja sama kaatrit kus oli pardal vaid kaks Hispaaniast pärit naist. Naised olid ikka väga tublid kuna said pea ,et ise hakkama ning viisakusest ikka aitasin neid lüüsides. Õhtul jõudsime mõlemad samasse kohta välja ning jäime üksteise ritta. Aitasin neil turvaliselt aluse kinnitada ja võtsime pika ning tegusa päeva auks nelja peale ühe veini mida jõime kaldal teki peal pikniku stiilis.Rääkisime oma lugu ja nemad oma. Saime teada ,et nendel oli plaan jõuda Castelnauderisse kuid meil pikalt pikalt veel edasi.Kui vein rüübatud ja õhtusöök tehtud heitsime varakult magama kuna olime ikka päris väsinud. 
 
 
Teine august.Taas ilus päikesepaisteline hommik koos kauni linnulauluga.Vaatasime oma suveniir-raamatut ning olime valmis ründama järgnevaid lüüse. 
 
Keerasin võtit ja vajutan starterinuppu ning mootor käivitub. 
 
Hetk hiljem hakkab karjuma si 
 
gnaal ,et miskit valesti.keeran võtme välja ja tõmban suretitrossi.Mitte midagi ei juhtu. Ülehelikiirusel lendan kajutisse kuskohast näen juba suitsu tulevat.Kisun meeleheitlikult mootorilt katteid maha ja nagu alati siis kui vaja ei taha nad lahti tulla ja loomulikult on kõik kinnitused kinni.Suits läheb aina vingemaks.Mootorisireen karjub kõrvulukustavalt.Lõpuks saan kätte mootorikatted ja näen ,et starterijuhtmed hõõguvad põletades enda ümber olevat katet hirmsa suitsuga.Vaatan pealülitit ning näen sellel vaid kolme funktsiooni : vasak aku , parem aku ja mõlemad. Ruttu lendab parempoolne keskkajuti madrats koos plaadiga mille all akud.Kukun võtmega aku klemme maha kruttima samalajal kui isa tühjendab pulberkustutit juba põlemasüttinud kaablitele.Minut hiljem mul kõik klemmid maas ja mootor sureb välja. 
 
Hingata on võimatu kuna pulberkustuti tolm ja põlemaläinud juhtmete suitsu on kogu salong täis. Põgeneme tekile. 
 
Mõned minutit hiljem juba lüüsivahineiu kutsub meid lüüsi kuid vastan ,et me ei saa minna kuna mootoriga juhtus miskit ja oli tulekahju. 
 
Jõudsin ruttu selgusele ,et millegipärast jäi starteri pendiks mootorit kaasa vedama ja see pani juhtmed kärssama.Viga välja mõeldus ja kiire otsus.Vaja pendiksi kaabel starterilt lahti ühendada ja siis kui käivitada vaja siis mutrivõtmega otsene ühendus anda. Süsteem toimis. Mootor töötas ja asusime teele. 
 
Väga aus olla siis oli ikka juba räme kopp ees ja tekkis tunne nagu roniksime jahiga Mount Everesti otsa.Kaikad mudane ja lehti täis põhi muutub aina madalamaks.Kiil käib vahetpidamata vastu põhja või veab siis sajakiloseid viie kuue meetriseid oksi ja palke enda küljes.Risu tuleb kiilu tagant ära vaid tagurdades mis meeletult meilt aega ja närve võtavad.Mootori jahutus süsteem läheb tänu vindi ülessekeeratud rämpsule korduvalt umbe ja mootor kuumeneb üle ning sireen hakkab karjuma tänu millele peame mootori välja suretama.Starteripendiks käib mootoriga kaasa ehk starter on õhtal.Ropendame ,sõimame. Kangesti tahaks ühe puhkuse sellest jamast saada kuna see on juba väga ära tüüdanud.Kui järgneval möödasõidul lustikaatrist palume ,et nad annaksid teed suure süvisega jahile saame sõimu osaliseks ,et kihutame siis tekkis tunne ,et tahaks kirve või haamriga kallale minna…kuidas nad kurat ei saa aru ,et nii pika mastiga alusel peab vee all kah miskit olema…kuidas sellistele lammastele üldsegi paat kätte antakse ?Kõik olid pahad ja vastikud.Sillad olid vastikud kuna nende all jäime pea kogu aeg kinni.Kõik ajas juba kurjaks vähe sellest ,et sisimas karjusime kindlasti mõlemad iseenda peale ,et sellise riski võtsime ja siia ronisime. Kaevasime omale sügava haua… 
 
Sissekanne logiraamatusse: ,,14.30–16.30 Hetkel kanali kõige madalam osa! Suured oksad jäävad kiilu taha kinni ja mootor tahab liiga soojaks minna ! 
 
Muda ja lehed 2x jahutus süsteemi umbe ajanud!,, 
 
Vaatamata suurtele jamadele suutsime tänase päevaga läbida :Villedubert ècluse ;L`Evèque ècluse ;Fresquel ècluse 1 ;Fresquel ècluse 2 kahene lüüs ;St.Jean ècluse ; 
 
Carcassonne ècluse ;La Douce ècluse; Hermiris ècluse; Lalende ècluse kahese lüüsi ;Villesèque ècluse ;Beteille ècluse ;Bram ècluse; Sauzem ècluse ;Villepinte ècluse ja De Guerre ècluse ja lõpuks jõudsime otsapidi La Peyruque ècluse juurde kuid paraku sai päev õhtale ning lüüsid suleti.Ometigi ,et oli paha päev suutsime läbida tervelt kaheksateist lüüsi.Eelnevate kirjelduste põhjal võiks aimata ,et see ei ole just kerge tegevus.Panime jai väikese puidust slipi külge kinni ning jalutasime ligi 100m edasi kuskohas asus lüüsi majake. 
 
Selgus ,et selles lüüsimajakeses suisa suveniiri pood.Vaatasime tükk aega poes ringi kuni otsustasime ,et kõige paremini iseloomustaks näiteks lüüsimajakesi nendel olev silt.letis olid müügil portselanist 15 kord 5 sentimeetrit tahvlid millel peal identne kiri sellel samal lüüsimajakesel oleva kirjaga ehk siis suurelt ÈCLUSE DE LA PEYRUQUE selle all samasuurelt DSTANCES: ja siis vasakul pool ehk siis eelmine lüüs DE L`ÈCLUSE DE GUERRE 1094 METRES ja paremal pool järgmine lüüs DE L`ÈCLUSE DE LA CRIMINELLE 498 METRES. 
 
See kiri oli valgega helesinisel taustal.Veel märkasime üht kohalikku veini mille kolmeliitrise paki hind oli vaid kaksteist eurot.Kindel plaan oli peale väga närvilist päeva see kahepeale kuivaks väänata.Aastates härra kes oli ka poemüüja pakkis portselantüki ilusasti mullikilesse ja pani ilusasse helesinisesse paberisse ning teipis korralikult kinni.Palusime ka riiulil olevat veini millepeale ta küsis pool viipekeeles ,et kas soovite seda kohe juua ning vastasime ,et loomulikult. Mees läks oma eluruumidesse kiire sammuga ning tõi kõlmikust mõnusa jaheda paki selle toasooja asemele.Istusime isaga välja lüüsimajakese ,ette kuhu peremees ka kohe meile pokaalid tõi. Olime vaid paarkümmend minutit istunud kui äkki tõi lüüsivahi naine meile mingeid snäkke lauale.Tänasime viisakalt ning maitsesime….need olid väga head. Küsisime naiselt ,et mis need on ning vastuseks saime ,et laiaks pressitud mais mis päevalille õlis kergelt röstitud ning vähese soolaga maitsestatud. See oli väga populaarne snäkk naise jutu järgi sealkandis. 
 
Üsna pea istusime juba lüüsivahi ja temaga ühes lauas ning lobisesime oma reisist ning nemad ka sellest ,et nad olid külastanud aastaid tagasi ka Eestit ja ,et Tallinn on väga ilus linn. Mainisid ka seda ,et varem nad pole kunagi ühtegi eestlast seal kohanud kuigi ta on seda tööd teinud ligi nelikümmend aastat. Seletasime neile ka kanali kehvast olukorrast millest lüüsivaht teadlik oli ja seletas ,et nii suureks projektiks polevat riigil raha ja ei teagi millal see kanalite süsteem taas süvendatud saab.Peale pikka lobisemist kinkisin lüüsivahile sallingus olnud Eesti lipu mis sai klambri püstoliga kinnitatud suveniiri poe laeserva ning võimatu on seda mitte märgata poodi sisenedes.Olime ikka juba päris jommis kui laeva poole kahekesi vaarusime samas päevalille põllult mõned õied kaasa rebitud ,et laeva kaunistada . 
 
Enne magamaminekut läks väljas tuuliseks ja pilviseks ning eemal oli tugevat äikest näha.See oleks kanalites viibimise jooksul esimene vihm olnud kui seni kuni magama heitsime vihma sadama ei hakanud. 
 
Kolmas august. 
 
Taas ilus päikesepaisteline hommik sada nelikümmend meetrit kroonlinna nullist kõrgemal.Alustasime taas kõrgustesse ronimist.Päeva esimese kahekümne ühe kilomeetri sisse jäi kaheksateist lüüsi nimedega :La Peyruque ;Guerre ;St.Sernin ;Guillermin;Vivier;Gay kahene lüüs ; St. Roch neljane lüüs;La Planque,La Domerque siis miskit kahene lüüs mille läbisime kell 14.50 kuid ei jõudnud ülesse kirjutada siis Roc kahene lüüs ja lõppude lõpuks……MEDITERRANÈE ÈCLUSE mis asus Sada üheksakümmend kaks meetrit kroonlinna nullist kõrgemal. 
 
Millegipärast tundsime end nüüd ikka suht kõvade meestena teades ,et oleme esimesed Eestlased kes avamere jahiga nii kõrgel mööda vett sõitnud on kui mitte päris esimesed inimesed üldsegist kes nii suure süvisega nii kõrgele viimase sajandi jooksul roninud.Oleme ikkagi ju kõike teinud ,et süvis väikeseks saada.Kogu magevee varu on üle parda valatud.Kütust on minimaalselt.Kogu raskem kaup ona laetud jahi ühte pardasse ,et natukenegi kreeni anda jne.Ehk olime kõik andnud omalt poolt. Tänasel ajaloolisel päeval alustasime lõpuks laskumist ookeani poole ja esimeseks lüüsiks mis laskudes ette tuli on OCÈAN ÈCLUSE nu arvata oligi ,et sellise nimega.Läbisime sel päeval veel Emborrel;Encossan kahese lüüsi jaRenneville ècluse. Tänase päeva tulemus oli kakskümmend kolm lüüsi.Kiire arvutusega saab selgeks ,et vähem kui poole tunni tagant tuleb läbida üks lüüs. Tehke järgi !Jällegi oli pikast päevast nagu viimasel ajal kombeks koblakas ees.Samasugused lüüsid ,samasugused põllud, sõidad mööda samasugust kraavi millel samasugune alle servadest ümbritsemas,samasugune mootorimürin ja sama nägu on roolis.See kõik sama hakkas nii ära tüütama ,et meil polnud millestki vahest enam rääkida aga õnneks kohad muutusid ja natukene ikkagi veel kõneainet leidus. 
 
Hommikul ärgates kõik jälle juba rutiini järgi , hommikusöök-mootor käima ja taas lüüside vahele. 
 
Täna oli ikkagi lõppude lõpuks plaan jõuda Toulousesse kuskohast jahiomaniku Kristjani uurimustöö põhjal pidavat algama juba teise nimega kanal mis peaks olema sügavam ning suurem.Motivatsiooniallikas oli väga tugev ning peale Renneville ;Gordauch ;Laval;Nigra ;Sanglier;Aiguesvives;Montiscard;Vic;Castanet ja Boyard ècluse lüüsi hakkas vaikselt tekkima elu. 
 
Nimelt oli algselt ühel pool kaldaservas järjestikku jõepargased pargitud ning natukene hiljem mõlemal pool kanalit tihedalt boordiga kanaliservas parkivaid pargaseid.Pargased olid enamasti kõik väga ilusasti värvitud ning pealt kaetud potililledega. Tihtipeale kohvitasid vanemad inimesed tekil ja lehvitasid käega kuid samas oli võibolla vaid koer kes mõnusalt magas ilma ,et mõni möödasõitev alus häirinud oleks.Pargased olid ligi kahekümne meetri pikkused ja umbes neli meetrit laiad suht tömbi vööri ja ahtriga.Korstnate järgi arvaes võiks oletada ,et paljudel oli ka puuküte olemas.Mida enam edasi jõudsime seda kõrgemaks hakkasid majad kerkima kuni südalinnas olid need isegi kaheteistkordsed ja asusid vaid mõnikümmend meetrit kanalist. 
 
Toulouses kanalit pidi sõites tuleb ikka uhke tunne peale kui sinust 25m ühel pool ja samapalju teisel pool kõrguvad 10 korruselised majad mille all käib tihe autoliiklus mitmetel tasapindadel millest üks on kanal.Toulouses tasub kindlasti jääda kohalikku paadisadamasse peatuma mis täpselt linna südames kuna kuritegevus pidavat olema suurlinnale kohane ja mujale kanali äärde jäädes ei pruugi laeva tagasi naastes olla ,enam asjad seal kus nad olid ! 
Kui jaht oli kinnitatud kai külge helistasime laevaomanikele ja teatasime õnnelikust jõudmisest Toulousi millest edasi läks juba sügavam kanal Canal Garonne. 
 
Tegime jahi klaariks ning isegi päästeparve ning muud lahtised asjad pakkisime ilusasti jahti sisse mille loomulikult lukustasime kui linna liikuma hakkasime.Jalutasime kohe teadlikult samat teed pidi tagasi kuskohast olime jahiga tulnud kuna nägime ,et linna keskus oli paar kilomeetrit tagasi. 
 
Jõudsime pea keskuse piirini ning hakkasime muudkui liikuma vanema linnaosa suunas. Peatselt leidsime ülesse nii-nimetatud raekoja platsi koos suursuguste hoonetega mille väga paljude ajaloos tuntud tegelaste kujud katuseservadel.Kuna kõhud olid kangesti tühjad siis läksime sööma tavapärast kebabi raekoja servas asuvasse restorani.Kebab taas maitses ülivõrdes hästi ning see vist tundus suisa prantslaste oma roog olevat sest see tõepoolest tuli neil hästi välja. Jalutasime veel suurte kirikute juures mille uksevõlvid olid visuaalselt juba suuremad kui muist väiksemaid kirikuid.Üritasin ka fotot saada ühest väga kaunist kirikutornist kuid kolmsada kuuskümmend kraadi ümbritsesid hooned ning kuskilt ei saanud head pilti teha. 
 
Linnas oli ka mingisugune ajaloolisem osa kus arhitektuuriliselt väga huvitav lahendus oli leitud. Nimelt oli puidust konstruktsioonid risti diagonaalis ning nende vahed tellistega laotud.Need said hetkega minu lemmikhooneteks.Linnas oli sammuti palju purskkaevusid ja ilusaid valgest marmorist sammmaste ja kujudega hooneid nagu Beziersis.Toulousis saime pilte teha ka esimese suure nn. Triumfi kaare juures mis pühendatud kuulsates sõdades hukkunutele.Hakkas vaikselt pimedaks minema ning ei jõudnudki väga pikalt linnaga tutvuda ja jalutasime tagasi jahini. Kuna meil oli ikkagi tarvis homme kütust juurde saada ja toidutagavarasid täiendada siis pidime uurima kellegi käest kuskohast saaksime neid hankida. 
 
Kohe jahi juures lääne pool asus Toulouse raudteejaam ning ida pool oli suure liiklusega tänav koos hotellide ,baaride ja pubidega.Võtsime sammud esimese baari poole ja tellisime ühed õlled. Kui ma ei eksi siis minul oli kirsiõlu või miskit sarnast mis maitses uskumatult hästi võrreldes isa tellitud muu punase õllega.Oli täielik tuulevaikus ja nautisime rahulikult meeletult soojal õhtul õllesid kuna jaht oli kõigest viiekümne meetri kaugusel ja saime silma peal hoida.Saime mingi hetk ka baariomanikuga jutule ning ta seletas kuskohast me vajalikke asju hommikul saab. 
 
Läksime hommikul esimese asjana toidupoodi mis asus ligi poole kilomeetri kaugusel ja kandis nime Lidl ehk siis juba ammu teada tuntud odava hinnaga toidupoodide kett mida leidub pea kõikjal euroopas.Poes taas silmad punnis peas kuna vein ju NIIIII odav. Eks meil oligi vaja enamasti vaid võileiva materjali ja liha ning ülejäänud kotid mida vähegi kanda viitsisin olid täis erinevaid kohalikke veine mis ei maksnud üle 2,5 euro.Jahti toidukraam ära pandud läksime raudteejaama kuskohast ostsime suveniirid.Kui suveniirid käes lasime helistada lüüsivahile ning pääsesime oma reisi sügaivamasse lüüsi. Laskusime korraga ligi seitse meetrit. Päris kõhe tunne oli.Nüüd siis lüüsist välja sõites olime linnast äkki nii palju allpool ,et siin oli pea kõik maha jäetud.Kanal oli tugevasti võssa kasvanud ning vees hulpis kõiksugust prahti.Pea pool kilomeetrit saime sõita kui nägimegi juba paremal pool üle sõidutee tanklat millest baarman õhtul meile rääkis.Sõitsime boordiga kaisse ning tõin kolm kanistritäit kütust.Lükkasin vööri kaldast eemale ning hakkasime tasapisi Toulousi linnast välja sõitma. Peale pooletunnist sõitu oli üks järjekordne sild ning gps näitas ,et siit peaks keerama paremale ja kanal minema kaheks. 
 
Silla alt läbisõites see ka juhtus ning see paremalepööre oli ikka täielikult üheksakümmend kraadi.

Sisenesime Canal a la Lateral Garonne-sse 13.45.Väljas oli meeletult mõnus soe ja päikesepaisteline ilm.Ainult õhk oli natukene vastikult veel linnatolmune.Kuna teadmiste järgi pidi see kanal olema suurem ja sügavam siis olime natukene rahulikumad ja paremas tujus kuniks kiil jälle vastu põhja käis mõned korrad…no kohe mitte ei või elu vahest natukenegi paremaks minna käis peast läbi mõte! 
Jah see oli küll tõsi ,et kanal oli suurem ,suisa kaks korda laiem kui Midi kanal kuid vastikult sirge. 
Sõitsime justkui mööda pikka-pikka kraavi mis ulatus silmapiirini ja kõrval oli kiirtee ja raudtee. 
Peale pooletunnist põristamist sõitsime ühe silla alt läbi mis oli kohalike kodutute koduks saanud. Kodututel oli seal ilusasti laud kaetud ja voodid tehtud ning kärakapudeli tagant rõõmsalt lehvitasid meile. Kui olime ligi tunnike sõitnud jõudsime esimese lüüsini selles kanalis ja muutusime murelikuks kuna mitte kedagi ei olnud seal kohapeal kes lüüsiga tegeleks. Sõitsime korraks kai äärde ning otsisin vana lüüsiputka pealt numbri ja helistasin ning teatasin ,et oleme jahiga lüüsi taga kuid siin pole kedagi.Kuna telefoni taga olev härra rääkis ikka väga vähe inglise keelt siis ei saanud me üksteisest absoluutselt aru ja katkestasin kõne. Mõni hetk hiljem saabus kohale väikene Peugeoti pirukas millel kanali operaatorfirma logod peal.Vana astus autost välja ja vehkis kätega kanali suunas kuskohast olime tulnud ja viipas näpuga täpselt kanali keskele ning siis tegi kahe käega liigutust nagu keeraks miskit ? 
Vaatasime üksteist tõtt ja ma ei saanud muffigi aru mis ta seletada üritas kuniks tuletasin meelde ennist ühe prantslase juttu kus rääkis miskit kanali keskel rippuvatest lülititest .Siis vaatasin kanali suunas kuskohast olime tulnud ja tõepoolest rippus mingi musta värvi nui keset kanalit . 
Hüppasime jahi peale ning üritasime ringi keerata ,et nuiani sõita kuid kanali nn. Ülevool üritas meid kogu aeg endasse tõmmata ja madal põhi segas kah.Suure mootorivägistamise abil siiski saime sealt eemale ning sõitsime trossi alt läbi ja keerasime ringi ning hakkasime tagasi sõitma lüüsi poole. 
Kui olime täpselt trossi all siis võtsin kinni mustast kummivoolikust ja kruttisin seda igatpidi kuni ees läks põlema valgusfooris olev punane tuli. Kuna ülevool töötas ja ka lüüs hakkas täituma veega siis vool oli nii tugev ,et pidime tagurpidikäiguga kõvasti tööd tegema ,et lüüsiväravate avanemise ajaks sinna jalgu ei jää. Läks ca 2 minutit ja lüüsiväravad avanesid ja fooris süttis roheline tuli. 
Sõitsime jahiga lüüsi sisse ja siis lüüsitöötaja kes oli eelnevalt kohale sõitnud näitas nupu peale mida tuli vajutada kui jaht turvaliselt kinni. Vajutasin nupule ja automaatselt sulgusid lüüsiväravad kuskohast olime sisse sõitnud ja lüüs hakkas kiiresti tühjenema veest. 
Kogu lüüsiläbimine võttis aega natukene alla viie minuti ehk siis ligi topeltkiiremini kui Midi peal olnud mehitatud lüüsides. 
Lüüsist sõitsime välja jälle põhjagaasiga ning tegin logiraamatusse ka võikese kande :,, Edasi käik läheb kehvasti sisse,, ! 
Jah juba Midi kanalis avastasime ,et mida aeg edasi seda kehvemini hakkas käik sisse minema ja pidime gaasiga natukene meelitama ehk siis käik rutska pealt sisse ja nati gaasi peale ja siis uuesti maha ja siis hüppas käik sisse. 
Nüüd hakkasid lüüsid jälle päris tihedalt üksteise järel tulema kuid läbisime neid palju palju kiiremini kui ennist.Lüüsid olid siin nummerdatud ehk esimene oli Nr:1 jneKui olime kolmandasse lüüsi jõudnud siis avastasime ka väikeses kirjas ,et lüüsidel on ka nimed. 
Tegin logiraamatut täites ühe eraldi lisamärkme : ,,Juba teist päeva on varjus üle 30C ja meganiiske õhk ! Logiraamatu täitmine kaardilaua taga on samm lähemale iseenda surmale ,kuna kajutis temperatuur ca. 50C ! `` 
Tõepoolest oli jahi sees meeletu niiskus ja kuumus ning isegi kõik joogid söögid olid ka kõige madalamates kohtades tulikuumad. 
Kanalis sõites oli elu tunduvalt igavamaks muutunud kuna sõit toimus vaid mööda pikki sirgeid ja tühjasid välju.Polnud enam toredate seltskondadega sõitvaid rendipaate ega muid aluseid. Tunne nagu sõidaks mööda täielikult hüljatud kanalit kus mõnelpool vedelesid pooluppunud mahajäetud veesõidukid mis linnade tolmust tumehallid ja altpoolt vetikatest rohelised. Polnud enam ilusaid linde jalutavaid inimesi ,jalgrattureid ega keskit mida või keda jälgida. Nii meläbisime sellel päeval veel Fenaillet ,Lespinane, Bordeneuve ,Jaint Yori ,L`Hers ,Castelrou ,Embalence ,Lavache ècluse kokku 13 lüüsi ja 46,1 kilomeetrit enne kui sidusime otsad üheksa ajal õhtul kai külge. 
Ööbimiskoht oli maispõllu ääres ja sealses lüüsimajas elas see perekond kes vist õhtustas kui me mööda maad neist mööda jalutasime ,et vaatama minna järgmist lüüsi. Egas peale päev otsa jahil olemist jube hea jalga sirutada. 
Kuna väljas juba läks pimedaks siis kiuste jalutasime teiselepoole kanalit ja ligi kolmsada meetrit tagasi kuna seal oli koht kuskohast sai maisipõllule.Ikkagi jus sügisene aeg ja mais ilusasti valmis kuid korjamata . Võtsime mõned tõlvikud ja puhastasime kohe ka ära ja asusime teele tagasi jahi peale ,et magama heita ja järgmisel päeval uute kanalite ja seiklustega silmitsi seista.

7.August 
Väga tavaline ja tüütu päev kus kanal muutus aina läbimatuks.Võsa oli nii tihe ,et kirjutasin ka logiraamatusse vastava märkme :,,Kanal on nii kitsaks kasvanud ,et üks mees peab matzeetega teed raiuma nagu kariibimere piraatides ! ,,Läbisime päeva jooksul kõigest kuusteist lüüsi ja seitsekümmend neli kilomeetrit. 
8.August 
Hommikul ärgates läbisime esmalt Fontet ècluse siis Bassonne ècluse ja veel Mazerac ècluse ja Les Gorez ècluse Kuniks jõudsime lüüsini mis ei töötanud.Uurisime ja puurisime ning kui uuesti mootorit üritasime käivitada siis see ei käivitunud. 
Kiskusin Strateri maha ja võtsin pulkadeks laiali.Puhastasin ja kontrollisin niipalju kui võimalik ja panin peale tagasi.Proovisin käivitada ja ei miskit. 
Kuna jaht oli ebasobiliku koha peal kus ei saanud akusid laadida siis võtsin esimest korda reisi jooksul välja kummipaadi ja pumpasin täis. Tõstsin paadi vette panin uue tutika Mercuri 2,5hepase päravurri taha ning lohistasin suure punnimisega kummipaadist miljon korda rohkem kaaluva peletise õigesse kaikohta .Kuna meil ei olnud kohalikku elektriühendus otsikut siis võtsin pikendusel otsa küljest ja panin otseühendusega ainult traatidega asja toimima. 
Tegelesime uurimistööga kohalikega ja sadamakapteniga kuskohast saaks starterit remontida jne. Lõppkokkuvõttes peale mitut kõnet Eestisse saime sealt vastuse ,et Lähim koht kes Yanmarine mootoritega tegeleb on Bordeauxis asuv firma Marine44 kus pidavat ka töötama inglise keelt valdav härra kes pärit Aafrikast ja ta nimi on Mr. Black….no ausalt ei ajanud ju naerma. Ainuke lõbus asi vist siiani selles päevas. Kõrval oli üks suurem mootoralus mille omanikuga sain jutule ning rääkis edasise kahe lüüsi avamisest ainult kindlatel päevadel ja kellaaegadel. Mees rääkis enamasti prantsuse keeles kõva miimika abil ja üritasin võimalikult palju tema jutust aru saada. Näitas isegi miskit raamatut kus hunnik kellaaegasid kuupäevadega jne. Alles hiljem kui läksime mööda kanaliserva jalutama nägime ,et kanal ristub siinkohas Garonne jõega ja viimase lüüsimaja juures on lüüsi maja seinal veemõõdulatt kus maksimum veekõrgus 13 meetrit üle nulli.Siis tuli kassiahastus peale kui me vaatasime ,et jõgi hetkel suisa 1.3m allapoole nulli.Kuna aega oli roppumoodi siis läksime jalutasime ka üle suure silla mis ületas Garonne jõge. 
Teiselpool jalutasime silla juurest alla jõe äärde ning loopisin kivikesi vette. Avastasin ,et meeletult kalu on jões.Ehitasin lauajupist väikese laevukese ja panin selle mööda jõge allavoolu ujuma.Istusin päikese käes ca pool tundi ja jälgisin kalade tegevust kui üks moment täielikus tuulevaikuses ujus minu paadike tagasi ja kogu jõevool oli teistpidi. Vesi hakkas kiiresti tõusma ja pidime hakkama taganema kohast kus varem istusime. Ligi veerand tundi hiljem oli juba meeter vett selles kohas kus ma istusin ja siis mõistsin alles seda juttu ja raamatut mida mees mulle rääkis ja näitas. Selgus ,et ookeanil on nii tugevad tõusud ja mõõnad ,et mõjuvad ka mitmekümneid kilomeetreid sisemaal voolavaid jõgesid.

Liikusime vaikselt üle silla tagasi jahi poole ning otsustasime ka linnakesele järjekordse tiiru peale teha.Linn asus jõe ääres kõrge künka otsas ja oli ikka tükki tegemist,ähkimist ja puhkimist ülesse linna jõuda.Linnas oli üks pikk peatänav kus asus paar kohvikut ja üks väikene kauplus kuskohast päeva saime osta värsket saia.Sai oli ca 50cm pikk kuldne ja krõbeda koorikuga ,seest pehme ja ülimaitsev nii ,et kui esimese teepeal jõudsime ära süüa siis läksime tagasi poodi ja ostsime mitu tükki lisaks. Toiduhinnad poes olid seletamatult odavad võrreldes Eestiga muidugi välja arvatud lihatooted mis olid hüperkallid meie mõistes. 
Peatänavalt läks läänesuunal teine pikk tänav kus asus väikene remonditöökoda ,kingsepp ja miskit veel.Tagasi peatänavale jalutades läksime seekord teises suunas ja nägime lähemalt ka vanat kuid väga hästi hoitud lossi kus praegugi sees elatakse.Ei kujuta ettegi kui võrratu vaade sealt võib olla kuna asub linna kõige kõrgemal künkal.Alla sadamasse tagasi jalutades käisime ka müüri otsas virsikuraksus ning ütlen ausalt ,et nii häid pole enne ega peale seda saanud.Linna ja sadama vahel asus veel väikene parkmets kus autokämpingute plats ja tenniseväljak.Sadamahoone oli vana kuid enamvähem korda tehtud erinevalt selle sees asunud tualettruumidest millest vaid üks töötas. Dushi all sai kah käija kuid vaid külma veega. Sadam koosnes vaid ühest pikast ujuvkaist mis laudadega üle löödud ning mis seisis küljega pikki kanaliserva.Peale meie aluse oli siin veel 8 väiksemat ja suuremat alust. 
Prantslane kellega ennist jutule saime teatas ,et kui me soovime saada Bordeauxi starterit remontima siis peame ära ootama ühe väikese jahi naisterahvast omaniku kes jahi peal elab kuid hetkel on lähedalasuvas linnas tööl. 
Tegelesime kogu õhtupooliku kas jahi koristamise või niisama sadamas ringituiamisega kuniks jõudis töölt väikese jahi peal elav naisterahvas. 
Rääkisime talle ,et meil selline mure ,et starter finito ja vaja kuidagi Bordeauxi saada ning ta ütles ,et jah hommikul ta võtab meid peale ja viib lähedalasuvasse linna kuskohast liiguvad rongid Bordeauxi vahet ja pärast kui oleme linnas ära käinud toob meid tagasi kuid kindlasti mitte varem kui peale kuute.Jutud olid selgeks räägitud ja tänasime teda juba ,ette ning läksime jahi peale sööki valmistama. Kui kõhud täis siis loomulikult tõmbasime punni maha ühel veinil ning nautisime seda päikeseloojangu saatel Garonne jõe ja Garonne kanali liitumiskohas. 
Ärkasime päris varakult ärevuses ,et maha ei magaks minekut Bordeauxi. Sõime jõime ja üsnapea oli näha ka liikumist väikese jahi pardal.Asusime teele. 
Sõitsime Autoga üle suure silla ja siis ligi viisteist minutit kui jõudsime linna. 
Linnas viis ta meid otse rongijaama ja jättis meid kuni õhtuni omapäi. 
Jalutasime ootesaali sisse ja ostsime piletid Bordeauxi. Aega oli veel rongini ning jalutasime rongijaama läheduses ringi kuniks aeg oli minna rongile. 
Rong oli korralik ja puhas.Rahvast oli palju ja igast rassist nagu Prantsusmaale kohane. 
Bordeauxis rongist väljudes oli juba õhk tunduvalt paksem ja tolmusem kui muidu. Läksime suurest rongijaamast välja ja otsisime kohta kuskohast saaks linnakaarti ,et seigelda Marine44-ja juurde.Lõpuks infost kaardi saanud ja sellelt ka õige tänava leidnud võtsime jalgsi enamvähem õige suuna ja asusime teele. Ilm oli meeletult soe. Jalutasime mööda jõe äärt linna ühel suurimal promenaadil kus oli iga väikese maa tagant purskkaevud ,sõjasangarite kujud väikesed sadamad ja müügikioskid.Teiselpool teed olid 5–6 korruselised suurte sammaste ja kujudega kaunid ,ajaloolised hooned kus alumisel korrusel enamasti asus kas restoran ,kohvik või muu lõbustusasutus. Suure tee kahe suuna vahel liikusid trammid mis olid enamasti kas kuue või seitsme vaguniga rohelist värvi ja kaasaegsed. Rahvast liikus igal pool väga palju. Kui olime liikunud ligi viis kilomeetrit siis hakkas juba selg haiget tegema kuna see ligi viiekilone starter seljakotis väga mõnus ei olnud.Kilomeeter enne seda kahta kuskohast pidime vasakule pöörama algasid suured angaarid kuhu nüüd oli tehtud kaubatänavad koos restoranide,kohvikute ja muude vajalike asutustega mis sellistesse kohtadesse sobivad.Peale vasakpööret nägime silmapiiril jahi maste ja teadsime ,et kuskil seal peaks asuma ka firma nimega Marine44 kus töötab Mr. Black. 
Angaari juurde jõudes avastasime ,et uksed on kinni ja mitte kui kedagi kohal ei ole.Kurat jälle lõuna… egas siis midagi ,jalutasime sadamas ringi ja vaatasime kaipeal olevaid veesõidukeid. Kohati tekkis tunne ,et enamus neist pole juba aastaid vees käinud ja omanikud käivad vahest neid kas vaatamas või putitamas. 
Olime oodanud töötajaid ligi tunni kuni avastasime ,et uksed lahti. Tormasime kohe sisse ja saime jutule ühe härraga kellele teatasime ,et neile kindlasti helistati Eestist ühe starteri asjus. Mees mõistis meid ja kutsus kohale Mr. Blacki kes meilt starteri võttis ja seda aku peal proovis. Ning siis ütles väga mõistetavalt :,,Kaputt,,! 
Krt see oli küll viimane asi mida ma kuulda tahtsin. Küsisin siis ,et kas oleks kuidagi võimalik siit saada mõni asendus-starter või seda korda teha millepeale nad natukene mõtlesid ja siis teatasid ,et jah ! neil on praegu remondis üks mootor samasuguse starteriga ja ta saaks maha müüa selle starteri 700 euroga mille peale meil isaga mõlemal muidugi karbid vastu maad kukkusid. Helistasin koheselt Eestisse jahi omanikele ja küsisin ,et mis saab. Starter peetis ja terve starteri eest tahetakse 700 eurot saada.Peale ligi kahetunnist vaidlust saime hinna 600 euro peale kokku lepitud ning kuna meil sularaha ei olnud nii palju kaasas siis hakkasime otsima lähimat pangaautomaati. Paadipoes oli veel üks kutt sisseoste tegemas kes teadis kus pank on ja võttis meid auto peale ning sõidutas panga ette. Tänasime teda ilusasti ja sisenesime panka. Isa lükkas oma pangakaardi masinasse ja pani koodid…mitte mõhkugi ja nii kolm korda järjest.Pöördusuime nende lipakatega mida automaat väljastas panga töötaja poole kes selgitas ,et teil pole oma pangaga tehtud rahvusvaheliste maksete lepingut.Tegime siis kõned Eestisse panka ja peale mõningaid minuteid kõnet saime asja korda ning ka rahad pangast kätte. 
Tagasiteel Marine44-ja jalutades käisime läbi kohalikust Lidl-i poest ja võtsime juua kuna kurgud juba kuivasid nii palavusest kui ka linnatolmust millega polnud harjunud. Tagasi paadiservisesse jõudes tegime ostumüügidiili ning ostsime ka uue Prantsuse saalingulipu mis meilt Toulouses masti küljest varastati ajal kui linnapeal jalutasime. Saime nendega ka jutule ,et kui mööda jõge alla tuleme siis nad tõstavad jahile ka masti peale ja teevad mootorihoolduse sest töötunnid olid juba mitmekordselt juba ületanud hooldusvälba. 
Kuna meil olid kõhud tühjad siis tegime lähedalasuvas McDonaldsis burgeri ja jalutasime teistesse paadipoodidesse kuskohast ostsime uued knaabid fokale.Tagasi rongijaama otsustasime jalutada teist teed pidi ja selleks valisime kõige sirgema,laiema ja suurema tänava.Mida rohkem linna südamesse jõudsime seda uhkemaks läksid hooned ja tänavad. Üks moment avastasime end poodide alleelt mis oli nii pikk ,et silm lõppu ei seletanud. Kuna meil aega oli siis kolasime poodides ja vaatasime kõiksugu huvitavaid suveniire ja riideid jalatseid. Sõjasaagiks sain mina omale tumedad Kappa tossud kappa esinduskauplusest ja veidike hiljem ajasin isa pöördesse ostis ka tema omale heledad reeboki tossud sama raha eest.Käisime ka suure parlamendihoone ees pildistamas kus asus taoline plats nagu meil raekoja plats…kuid kordades suurem. Otsustasime ka enne linnast lahkumist korralikult kõhud täis süüa ja valisime selleks Platsi ääres asunud Liibanoni restorani. Kui olime Mõlemad omale tavapärased kebabid ära tellinud siis teenindaja küsis kuskohast te pärit olete mille peale ma vastasin ,et Eestist…peale seda muutus ta maru vaikseks ja viisakaks … nagu teadagi siis just samal aastal ju rööviti nende kodumaal eesti jalgratturid ja hoiti pikalt pantvangis. Kui kõhud olid punni söödud tänasime viisakalt hea toidu eest ning jalutasime edasi rongijaama poole. 
Rongijaama jõudes ostsime piletid tagasi ning rongini oli jäänud üle poole tunni vabat aega mille sisustasime väljas kõnniteel pikutades. Kõnniteed olid märkimisväärselt puhtad ! 
Üks moment märkasin rongijaamast väljuvat viit sõdurit kes hambuni relvastatud ning mõtlesin ,et äkki suurlinnades niimoodi turvataksegi terrorismiohu tõttu avalikke kohti kuid tegeliku põhjuse saime teada alles kodumaale naastes. Nimelt oli samal kuupäeval olnud norras kurikuulus tulistamine kus hukkus suurel arvul inimesi aga kuna me olime infost ära lõigatud siis ei teadnud seda.

Rongiga tagasi sõites olime juba päris väsinud ning tegin ka kõne naisterahvale kes meid sõidutama pidi ja ütlesin kellaja millal jõuame ning talle see sobis. 
Sõitsime tagasi sadamasse ja kohe esimese asjana panin starteri mootorile külge ning proovisin selle korrasolekut. Nagu nõiaväel hakkas mootor tuksuma ja meel läks kohe tunduvalt paremaks. Tähistasime seda loomulikult veiniga ja tegime maitsva õhtusöögi kuhu kutsusime ka meid aidanud naisterahva sööma. 
 10 August 
Ärkasime hommikul siis kui uni läks kuna kiiret polnud kuhugile. Nimelt oli soodne veetõus alles järgmisel päeval pool kümme hommikul ning siis pidavat jõevee tase olema nibin -nabin nii kõrge ,et me ei jää lüüsipõhja kinni ning pääseme mööda jõge Bordeaux i ehk ookeani poole teele mida olime oodanud juba pikka aega selles lõputus kanaliterägastikus sõites. 
Tegelesime terve päeva kas siis proviantide varumisega või lihtsalt jalutamisega linnas kus oli kokku ca 5 tänavat .Õhtul enne pimedat jalutasime veel ligi 3 kilomeetrit tagasi kanali servapidi kuskohas nägime mingit keskust ja lootsime leida mõne baari või kohviku kus end valge inimese moodi tunda saaks ja veini rüübata kuid kohale jõudes avastasime ,et see on kõigest väikene sildumiskoht ja autosuvilate parkla koos basseiniga kus suplesid lapsed. Keerasime otsa ringi ning tatsasime oma aluse poole tagasi. Kui päike oli juba loojunud jalutasime veel linnapeal ja käisime kiriku õuel vaatamas kuidas kohalikud betanquet mängivad. Passimisest oli juba meeletult siiber saanud ning läksime jahi peale magama ,et järgmisel päeval võtta suund Bordeaux i suunas kus saab masti peale tõsta ja mootorihoolduse ära teha ning normaalsetele purjetajatele kohaselt sõita jahiga kus mast tekil püsti ja võimalus ka purjed peale panna kui soodne tuul.

Taas suurtel vetel 
 
Olime hommikul väga varajased ning käisime veel külma dushi all. Loomulikult kontrollisin üle kogu varustuse ja jahi tehnilise poole nagu pardamehaanikule kohane. Tegime tugeva hommikusöögi ja kange kohvi ja olime valmis mootorit käivitama kuna esimene lüüsidepaarist asus meist mitte kaugemal kui viiskümmend meetrit. Kell üheksa läbi ja viisteist minutit see juhtus mida ootasime juba pikki-silmi , nimelt lüüs täitus ja lüüsiväravad avanesid üle väga pika aja ainult selleks ,et meid jõele lähemale lasta. Lüüsi läbisime vaid mõne minutiga ning sisenesime ka koheselt järgmisse lüüsi mis asus kõigest viissada meetrit eemal. Lüüsis sees olles tuli ikka maru kõhe tunne peale kuna vesi oli seintega praktiliselt tasa kuid jõe tasapind asus ligi kaheksa meetrit allpool. Meie all olevat vett hoidis kinni vaid üks metalluste paar ning kui need peaksid millegipärast veesurvele alla vanduma oleme enam kui kindlasti surnud. Kuid õnneks nii ei läinud ning vesi voolas rahulikult lüüsist välja ning oli veel loetud sentimeetrit puudu jõetasemest kui kiil pauguga vastu põhja vajus ja jaht natuke viltu vajus. Kurat ikka pole jõevee tase nii kõrge ,et minema pääseks käis peast läbi mõte ,kuid siis karjus lüüsivaht kes oli oma majakesest välja tulnud meile serva pealt ,et ,,wait a minit ,the water comeing,,! Oma kehvas inglise keeles ning siis mõistsime ,et jõgi tõuseb veel. Nii see oligi mõned minutid hiljem oli jaht sirge ning hakkas ujuma. Sõitsime ettevaatlikult tasasel käigul jõele ja lehvitasime hüvastijätuks lüüsivahile ning asusime teele suure mere suunas. Algselt me ei saanud arugi mis pidi jõgi voolab kuid kui üks moment vaatasin gps-ilt meie liikumiskiirust siis see oli kuusteist ja pool kilomeetrit tunnis. Vouuuu ütlesime sellepeale. Nägime kuidas veetase oli lähiajal ka mitmeid meetreid veel kõrgemal olnud kuna mudane jõevesi oli kaldad ja puud halliks määrinud. Jõevesi liigub kogu aeg edasi ja tagasi ning tänu sellele on ta täiesti läbinähtamatu mudamass mitte vesi meie silmis ,kuid samas kui söödavad kalad selles elavad mida kallastel kalurid õngega püüdsid siis ei olnud asi vast kõige hullem. 
Olime sõitnud ligi kaks tundi kui jõevool mis õnneks meiega kaasa liikus muutus juba väga kiireks nii ,et kaldaservades kus oli madalam vesi suisa vahutas nagu kärestikes. Bordeaux muudkui lähenes ning seda tõestas kallastel üha suuremad ehitised ning elamurajoonid. Üsna pea hakkasid paistma ka Bordeaux i suured sillad ning linnasiluett. 
Esimene sild mille alt läbi sõitsime oli raudtee sild mis ulatus ligi nelikümmend meetrit üle meie pea. Järgmine sild mille alt läbi pidime sõitma oli väga tihedate ja madalate võlvidega sild ning juba eemalt nägime ,et seal silla ees kui ka taga on jõevoolust tingituna meeletud keerised. Kananahk hakkas vägisi peale tulema sest see pilt oli päris jube. 
Kui silla alt väljusime siis rooliratast oli pea võimatu kontrollida ning see tahtis meid mõlemaid üle parda visata. Jaht keerutas tiirutas loksus ja pööritas ligi pool minutit enne kui keeristest välja saime. Olime mõlemad õnnelikud ,et esiteks roolileht terveks jäi ja teiseks ,et me ise pardal alles olime. Kogu linn jäi jõe suhtes vasakule ning kõige jõepoolsemad hooned olid justkui Hiina müür 6kuue seitsmekorruselised mitusada aastat vanad kaunid hooned. 
Jõe serva ääristas linna poolt kõrge betoonkai mis alt oli võlvidega ning tühi.Randuda said suuremad laevad absoluutselt kogu linna pikkuses sest pollarid ja muu vajalik paistis olemas olevat.Nüüd hakkasime otsima kaardilt seda auku kuskohast saaks sisse sõita marine44 akvatooriumisse. Kui jõudsime kaardiplotteri järgi justkui õige koha juurde ajasime silmad imestusest punni kuna seal oli põlvekõrgune liivaküngas. Jälle fakke ja muid sõnu lendas ning leidsime lähedalt kalda äärest sillaehitajate ujuvkai kus seisid mõned kommipaadid. Sidusime jahi väga korralikult kai külge kinni ja panime kõik vendrid vahele ning läksin ülesse sadamakontorisse või oli see ehitajate kontor ma ei saanudki aru ning küsisin bossi. Mind juhatati ehitussoojakusse kus istusid lipsudes härrad ning siis küsisin ,et meil vaja pääseda millalgi kõrvalasuvasse akvatooriumi ,aga kuna veetase on nii madal ,et me ei pääse sisse siis kas me võime seniks jahti hoida teie ujuvkai ääres ,millepeale tuli kohene jah vastus. Tänasin ilusasti neid ning jalutasin tagasi jahi peale. Tegime kiired söögid joogid ning jalutasime uuesti Marine44 kuskohast saime vastuse ,et vabandust aga veetase on piisavalt kõrge alles homme hommikul kell kaheksa ja ,et me siis oleks valmis. Märkis ära veel jahi nime ja kirjelduse ,et lüüsivahile edasi ütelda ning läksime jällegi linnapeale kolama sest mitte miskit muud polnud teha. Otsustasime ,et kuna jaht suhteliselt linnas siis lähme Lidl-i poodi ja täiendame oma varusid enne kui ookeanile läheme. Kokku sai jälle kraabitud igasugu kraami kuni säästuõlledeni välja mille jahile tassimise ajal käis mul suust läbi kogu rahvusvaheline roppsõnade leksikon kuna väljas oli jälle ligi kolmkümmend viis kraadi sooja. Jahile jõudes sai mõni õlle kõrist alla loputatud ning isa loobus võitlusest palava ilmaga ning keris magama. Kuna mul und polnud siis läksin jalutama. Leidsin pea linna keskelt jõe äärest baari nimega Sailors Bar ning tellisin ühe külma Carlsberg õlle. Oooodeeeem kui hea see maitses. Popsutasin kõrvale veel suitsu ja jälgisin möödajalutavaid kauneid pikkasid ning siledaid prantsuse sääri ning oli kindel ,et õhtul tuleb siia tagasi tulla ja nii ka oli. Jalutasime samasse kohta koos isaga vahetult ennem pimedat ja tundsime end juba hulka kodusemalt kuna baarmen tundis mind koheselt ära ja esitas küsimusi millele meil oli sellenimelises baaris uhke vastata. Saime päris mitmed õlled maja kulul ning mingi hetk tutvusin ka ühe britiga kellele pakkus kõige suuremat nalja see ,et Eesti kõrgeim mägi on kolmsada kopikatega ja neil kutsutakse neid küngasteks. Kesköö paiku läksime suhteliselt tui-raruira jahi poole ning jalg käis ikka parasjagu üle teise jala ning tuju oli hea. 
12.August 
Ärkasime varahommikul ja kurgud natukese kuivasid. Jahis oli niiske ja jahe. Panime mootori tuksuma ning kohvivee tulele ning sõitsime sinna kuskohast oleks pidanud lüüside vahelt sisse saama. Päikene polnud veel tõusnud ja selles kohas ootas peale meie juba veel üks jaht kes mootoriga vaikselt ringikesi tegi kuna kohapeal ei saanud püsida jõevoolu tõttu. 
Sõitsime lähemale ja küsisin ,et kas ka nemad pidid kell kaheksa sisse pääsema mille peale tuli jah vastus kuid paraku kell oli juba kaheksa läbi. Ootasime pingsalt tunnike veel kui oli jõevee tippkõrgus ammu ületatud ja hakkas mõõn. 
Lõime käega ning panime ookeani poole teele kuna teadsime ,et enne ookeani asub veel Pauillaci sadam kus pidavat kah mastitõstmise kraana olema. Täpselt kella kolmeks päeval jõudsime sadamasuudmesse ning jõevool oli äsja lõppenud ning see tähendas vaid üht, oli madalseis ja sadamasse sisse ei pääse. Lasime elektrivintsist ankru pikalt sisse kuid avastasime ,et jõevool kannab jahi ikkagi ära kuna mudane põhi ei hoia ankrut kinni. Aga meil oli kindlasti vaja uurida kuidas ja millal saab masti peale tõsta siis võtsin uuesti kummipaadi ja pumpasin täis ning kinnitasin taha päramootori ja sõitsin sadamasse. 
Sadamasse sisenedes oli pilt väga huvitav, nimelt sissesõidu kohal oli vett alla meetri kuid sadamas isegi mitmeid kahemastilisi suuri ookeani jahte. Kinnitasin kummipaadi esimese ujuvkai külge ning jalutasin sadamasse. Esmalt läksin kioskisse ja ostsin tikke ning suitsu. Siis jalutasin sadamakontorisse kus loomulikult kedagi polnud kuid sain sadamakapteni numbri ja nime ,,Kruzak,, 
Istusin tagasi paati ja sõitsin tagasi jahi peale. Tegime veel süüa ja limpsisime õlut ning lõppuks kui me enam ei kannatanud jõevooluga võitlemist ära siis otsustasime proovida sisenemisega kuna kaotada polnud miskit sest liivapõhi ei lõhu. Siiski jaht ujus vabalt ilusasti sisse ja sõitsime esmalt kai äärde samasse kohta kus ennem olin kummipaadiga olnud. Vastu võttis meid sadamakapten,, Kuzak,, kes sõlmis kai otsad umbsõlmega rõngaste külge ja rääkis ,et paarikümne minuti pärast on õige hetk mastiga tegelemiseks ja ,et me ennem kõik valmis paneksime. No egas kakskümmend minutit just suurt aeg küll ei ole lahti harutamaks mitmekümneid sõlmi ja sadu meetreid otsa millega mast tekil kinni. Tükki pusimist ja higitilku ning olimegi valmis masti peale tõstma. Avasin kaiotsad ja sõitsime kraana alla mida tuli ise vändata ülesse-alla , vasakule-paremale. Sadamakapten ise juhtis seda kaadervärki ning meil ei jäänud muud teha kui tekilt asja kontrollida ning kõik staagid ja muud vaierid õigetesse kohtadesse kinnitada. Kui kõik oli kinni siis ütles ,et me käiksime sadamakontorist veel läbi. Tegelesime ligi tunni ja kui kõik tundus enamvähem korras olevad siis jalutasime sadamakontorisse. Sadamakontoris tegi sadamakapten meile mastitõstmise hinna väga odava ning viis auväärsed külalised oma autoga isegi kohalikku veinitehasesse kuskohast kingiti meile erikülaliste vein. 
Jalutasime tagasi jahi peale ning panime mootori käima ,et viimast korda põristada veel mööda Garonne jõge allavoolu ookeani suunas.

Atlandi ookean ,Biskaia laht ja kurikuulus Inglise kanal 
 
Otsad olid lahti lastud kai küljest pool seitse õhtul ning oli mõnus mõõna algus ja saime jällegi mõnusalt allavoolu kihutada. Tegelesin veel vajaliku teipimisega ,et ei oleks kuskil ühtegi teravat kohta kus puri saaks katki minna ning tegime veel õhtusöögi enne ööd kuna plaanis oli otse Bresti sõita mis asus täpselt teiselpool Biskaia lahte. Tuul oli mõõdukas puhudes neli kuni seitse meetrit sekundis ning laine kõrgus jõel muudkui tõusis ning kõrgemad neist ulatusid ligi kahemeetristeks. Nähtavus oli ideaalne ja suhteliselt täpselt südaöösel sõitsime välja Garonne jõest Biskaia lahte. Tegin nii mõnedki märkmed logiraamatusse mis nägid sõna sõnalt välja sellised : ,, Hea ,et pime on… muidu hakkaks laineid kartma aga õnneks pimedas neid ei näe ! ´´ Teine sissekanne : ,, Veerand kaks öösel möödus pakpoordist ülilähedalt suur kaubalaev ( ca180m pikk )´´ Kolmas sissekanne : ,, 01.20 Pea võimatu sõita kuna lained on muutunud üüratult kõrgeks ja teravaks. Neljas sissekanne oli juba huvitavam : ,,Poole kahe ajal …Lained rulluvad ja meri on kuuvalguses ainult valget vahtu täis! 
Nimelt olime jõudnud kohta kus Garonni jõgi meeletu hooga voolab mõõna lõpus voolab kokku tõusva Biskaia lahe veega ning tekib totaalne kaos. Vesi rullub vahutab ja teeb kõiksuguseid trikke. Kuna me oleme ikkagi rahuliku läänemere tempoga harjunud siis ei osanud ettegi kujutada kui võimas on loodus ja ,et eelnevalt tuleb tublit kodutööd teha kui veepeale tulla sest muidu on väga lihtne otsa saada. Hiljem analüüsisime rulluvate lainete mõju ja jõudsime selgusele ,et kui me poleks olnud täispurjes ja mootoriga otse vööriga lainetesse sõitnud siis teine või kolmas laine oleks meid hakanud rullima ringiratast kus oleksime kaotanud parimal juhul vaid masti…kehvemal juhul oleks ise surma saanud ja jahtki sinna sammusesse põhja läinud. 
Tuul oli meile jälle suhteliselt teravalt silmaauku ning ei saanud sõita oma soovitud kurssi ja sõitsime ligi kakskümmend kraadi läänepoole ,et purjed ilusasti töötaksid. Kuna hoovus oli kergelt vastu siis lähitundidel oli edasiliikumiskiirus kolme ja nelja ning poole sõlme vahel kuni hommikul üheteistkümneni. Lainetus öösel muudkui rauges ning seda oli meeter poolteist alles jäänud. Ka tuul oli tublisti soodsamaks keeranud nii ,et saime hakata vaikselt tempot tegema hakata. Väljas oli ilus päikesepaisteline ilm ja südaööni sõitsime kursil kolmsada kakskümmend kraadi. Keskmine kiirus jäi viie poole kanti kuid kohati oli ka hetki kus kiirus oli üle seitsmegi. Liikusime ööpäeva jooksul tubli sada kuus koma seitse miili edasi mis on ideaali lähedane. Ka kogu järgneva päeva liikusime mõnusas tempos sõltumata vastuhoovustele ja läbisime kauni päeva jooksul üheksakümmend üks miili mis natukene kehvem saavutus kuid olime ise igati rahul. Õnneks tuul oli keeranud veelgi soodsamaks ja me ei pidanud kartma seda ,et peame pautima hakkama ja saame rahulikult purjesid väga näppimata edasi kulgeda. 
15. August 
Tuul oli tublisti vaiksemaks jäänud ning maa hakkas paistma. Päikesetõusu ajal silmasime mitmeid suuri kauba ja tanker laevu. Ennelõunat jõudsime rannikule nii lähedale ,et nägime ka mõnd kohalikku jahti ja kauneid majakaid mis väikeste kaljunukkide otsa keset merd ehitatud. 
Alles nüüd märkasime ka seda ookeanilainetust mida varem ei tundnud kuna need on meeletult pikad ja lauged. Nimelt sõitis meist ligi kaabeltau (kakssada meetrit) kaugusel üks suur jaht mis peaaegu peegelsileda merega vee taha saalinguni ära kadus ja siis uuesti välja tuli. Kuna meil oli kindel plaani Brestis vahepeatus teha ning ka kütust tankida siis võtsime suuna aina enam lõuna poole. Sõitsime mitmeid elu kauneimaid tunde meeletult kauniste kergete kaljunukkide vahel mida näidatud telekastist Tais või kuskil mujal kaugel Maailmas 
 
Mitukümmend meetrit kõrgete mastidega jahid olid kaljusaarte vahel justkui mängujahid. Tegelesin meeletult pildistamisega ,et kauneid kaadreid saada sellest imelisest loodusest mis siin on. Jahte oli siin nii palju ,et nimetasin selle koheselt põhja euroopa purjetajate paradiisiks. Niipalju kui silm seletas oli kogu horisont kaetud väiksemate ja suuremate jahtide ning kaatritega. Kuna tuul oli meile nüüd pea täpselt seljatagant siis otsustasime proovida ka kaasas olevat taganttuulepurje spinnaker mis pidavat olema pea tuttuus. Pakkisin spinnakeri korralikult ära ja kuna meil oli Itaaliast spetsiaalselt selle purje jaoks isegi soodid ostetud siis panin ka need valmis. Tõstsin spinnakeripoomi tekilt masti külge ja kinnitasin poome ülesse ja allatõmbe. Käisin vahepeal ahtris ja tõmbasin spinnakeripoomi õigesse asendisse ülesse ning pingutasin kergelt ka poomi alla tõmmet. Kui kõik oli valmis rullisin kokku Genoa ja tõmbasin spinnakeri ülesse masti täies hiilguses. Sain vaikse tuule tõttu üksinda kõigega kenasti hakkama ning võtsin kohe kaamera ning tegin ka igast asendist pildid. 
Nagu ma kaamera olin saanud ära panna siis tuli väikene tuulepuhang ja raksti läks pooleks üks spinnakeri soodinurk. Purje allavõttes selgus ,et puri oli küll pea uus ja kasutamata kuid aastad soolase vahemere ohu käes oli vasest soodinurgas olev rõngas läbi oksüdeerunud ning nüüd andis järgi. Kuna sadamani oli aega siis tegin kiire parandustöö purjega. Nimelt lükkasin noaga paksust purjenurgast klaks auku läbi ja pistsin aukudest läbi ka ühe otsa mille otsa tegin sõlmed tekitades niimoodi uue kinnituskoha purjele. Samamoodi käitusin ka purje teise kahe nurgaga kuna ei tea ju millal need otsustavad järgi anda. 
Bresti linn paistis juba mitmete miilide kauguselt suure mäe serva peal asuva linnana. Mida enam lähemale jõudsime seda võimsamana see linn tundus sest kõrgete kaljude servades nägime vanasid kahureid ja kindluseid. 
Sadamamuulid olid meeletult kõrged omased ookeani äärsetele piirkondadele kus suured tõusud ja mõõnad.Sisenesime sadamasse ja esmalt keerasime vasakule kuskohast kohe jahtidel olnud inimesed ütlesid ,et ,,only military port,, ning näitasid näpuga paremale. Keerasime siis paremale ja leidsime vaid ühe koha mis asus täpselt tankla kõrval. Saime jahi ilusasti boordiga kinnitatud ning asusime teele sadamakontorit otsima ,et uurida kuidas see tankimine käib ja ära maksta kai ääres seismise eest. Kuna jõudsime sadamasse peale kuute oli loomulikult sadam juba töötegemise lõpetanud. 
 
Nii ,et meil polnud seal miskit muud teha kui taas linnaga tutvuma asuda. 
Sadam asus linna alumises otsas ning siin olid kõiksugused paadipoed meremeestele mõeldud kohvikud ja baarid. Kui olime ligi kakssada meetrit linna suunas jalutanud nägime hoonete vahelt väljudes kaljuseina kuskohast läks üks jalakäijate trepp ülesse linna. Kuna autodele mõeldud teed läksid mõlemas suunas alt ja ei tea kuhu siis otsustasime selle ronimise ,ette võtta mis kestis ligi kümme minutit. Ülesse jõudes avanes meeletult kaunis pilt Bresti lahele kus veel viimased päevapurjetajad sadama poole purjetasid võis siis mootoriga põristasid. Linn oli taas suhteliselt vanalaadne ning kindlasti tunduvalt rohelisem kui Bordeaux kuskohast äsja tulime. Linna suurimad tänavad olid kõik ülesse kaevatud ning tegeleti trammiteede aluse osa betoneerimisega. Käisime söömas reisil teist korda McDonaldsis mis oli ehitatud läbi kahe korruse. Alumisel korrusel oli vaid kiirsöökla ja ülemisel korrusel oli rahulikum istumine ja kohvik. Kui kõhud täis söödud alustasime tagasiteed sadamasse ning põikasime läbi ka ühest baarist kus rüüpasime mõlemad ühe kohaliku õlle. Kui olime tagasi jõudnud all-linna siis astusime sisse loomulikult sadamakõrtsu kus polnud peale meie mitte ühtegi hingelist.Baaritöötaja oli tumedanahaline kuid viisakas. 
Otsustasime ,et teeme ühed õlled..ja siis veel ühed õlled kuniks baari sisenesid kaks meest veel. Üks neist rääkis telefoniga ja puhtas vene keeles ning teine oli tumedanahaline. Arvatavasti oli tegemist suure laeva meeskonnaliikmetega kes olid linnaloa saanud. Kuna isa valdas vene keelt hästi siis varsti istusime ühe laua taga ja jorisesime pikkasid juttusid. Selgus ,et noormees oli pärit valgevenest ja teine mees kuskilt karuurruaugust india ookeani ääres. 
Kui olime viiendat õllet lõpetamas märkasime ,et õlle hind hakkas kerkima ning tegime baarmeniga asjad klaariks ,et kui tahab kedagi tüssata siis igatahes mitte meid. Jalutasime üsna pea baarist minema ja jätsime laevameestega hüvasti. Tagasi sadamasse jõudes ei saanud jällegi kuidagi väravast kai peale ja tegin taas oma tsirkuse numbrit nagu Virareggioski kuid seekord sai kergemalt hakkama kuna seestpoolt sai värava lahti teha ning isa sai nagu valge mees ilma ronimata kai peale tulla. Hommikul tegime päikesetõusu ajal äratuse ning hakkasime tankimise võimalusi vaatama. Selgus ,et tankla imeb vaid paberraha ja ei mäletagi kas meil oli liiga suured kupüürid või liiga väikesed igatahes tankimata meil jäigi kuna teadsime ,et ligi pool paaki peaks kütet olema ja rohkem ei tohiks meil vaja minna kui siit sadamast väljasõitmiseks ning kas siis Calais või Doveri sadamasse sisenemiseks. Egas me väga ei teadnudki ega plaani kirja pannudki kus maandume. Tegime lihtsa otsuse ,et siis kui vaja siis läheme sadamasse. Sõitsime sadamast välja veerand kaheksa hommikul nii ,et päike alles näitas esimesi märke horisondil. 
Tuul oli väga vaikne puhudes meeter paar sekundis ning läksime ligi kaks tundi alguses mootoriga kuniks tuli vähe rohkem tuult ja heiskasime purjed. Päeval korra oli vastuhoovus ja tänu sellele liikusime tunnis vaid kaks kolm miili edasi kuid selle kompenseeris kaasahoovus kui liikusime stabiilselt kuus ja seitse miili tunnis Südaööks olime läbinud juba üheksakümmend miili mis ülimalt hea tulemus kuna olime ju seitse tundi alla ööpäeva sõitnud. Tegime sellise arvestuse ,et keskmine kiirus on viis sõlme ja ööpäeva norm sada kakskümmend miili. 
Südaöösel hakkasid tekkima kõiksugused ilmastikunähtused mis segasid purjetamist ja edasikulgemist. 
Logiraamatusse tegin sellise kande : ,,Maailma parimad kokkulangevused ,et purjetaja tuju ära rikkuda ! 
1.45 kraadine vastuhoovus jahi sõidusuunast tugevusega kolm sõlme 
2.Pooleteise meetri kõrgused lained 
3. Täielik tuulevaikus 
4.Kottpime. 
5.Udu on nii tihe ,et vööri tuli on vaid kergelt läbi kuma näha. 
Teades ,et siseneme maailma kõige tihedama laevaliiklusega alasse ei olnud see absoluutselt tore. Kuna sõitsime mootoriga siis ei kuulnud ka teiste laevade mootorimüra ja pidime väga ettevaatlikud olema. Udupasun ei töötanud kuna huulik oli kinni oksüdeerunud. Radaripeegeldi pidi kuskil laevas olema kuid peale mitmekordseid otsinguid loobusime ja oleme suurte laevade jaoks nähtamatu. Väga pingelised tunnid ja lõpuks udu siiski hajus. 
Kogu öö sõitsime keskmise või isegi rahulikuma tuulega ja kiiruski jäi natukene alla loodetu. 
Hommikul varavalges taas dekile kontrollringi tegema minnes avastasin väikese tuulehaugi pojakese kes lainega oli tekile pidama jäänud. 
Kuna ilm oli meeletult ilus ja mulle meenus ,et jahis on kalapüügi varustus siis võtsin tamiili ja sidusin ühe kümme sentimeetrit pika läikiva landi tamiili otsa ja panin ka kõik tinaraskused tamiili külge. Lasin tamiili ligi nelikümmend meetrit järgi ja jätsin taha lohisema ja kinnitasin kaapi. Vahepeal käega kontrollides tundus tamiil kuidagi maru pingul olevat ja kerisin kokku. Ligi kümme meetrit enne landi jahi juurde jõudmist nägin ,et otsa on sattunud sõber kala . 
Kurat tuju läks kohe üliheaks kuna ausõna pole varem kala püüdnud kuigi kogu elu merel sõitnud. Tõmbasin kala välja ja jõudsime väga kiiresti selgusele ,et tegemist skumbriaga. 
Aga egas ahnusel pole piire ja panin kaks lanti veel lisaks ja viskasin vette lohisema. Läks vähem kui minut ning sain tugevasti punnima hakata ,et kalad paati tõmmata. Nimelt oli kõigi kolme konksu otsas skumbria. Kalad oli ligi kolmekümne sentimeetri pikkused. Panin kõik nad elusast peast ämbrisse ja püüdsin muudkui juurde kuni kalu oli kaksteist. Lõpetasin kalapüügi ja puhastasin kalad ära. Tõmbasin rootsud välja ja panin panni naerma. 
Logiraamatus selline sissekanne : ,, Täna lõuna ajal märkasin dekil kala J Praadisime ära ! Hea oli ! Vedasin ahtris lanti ja püüdsin kaksteist tükki skumbriat. Puhastasin kohe ja praadisin. Parim praekala mida kunagi saanud olen ! 
Kui kõhud olid täis söödud suri välja mootor mille abil olime liikunud kogu öö. Ei tea miks ta välja suri kuid arvasime ,et tugevast tagantlainetusest mis tuli ookeanilt ja jahi meeletult lengerdama pani. Selle tagajärjel ei saanud mootor kütust kätte. 
Kella kahest kuni kella seitsmeni õhtul liikusime gps-i järgi null miili edasi kuna nii tugev vastuhoovus oli. Meel oli juba päris mõru. 
Peale kaheksat õhtul siiski tuul hakkas natukene tugevamalt puhuma ja saime tas sõitma hakata kuid tuul keeras natukene ka vastu. Paar tundi hiljem oli tuule kiirus kerkinud juba kahekordseks ja ulatus ligi viieteistkümne meetrini sekundis ja otsustasin rehvida mõlemad purjed kuna pime öö oli ees. Käiku oli rehvitud purjedega kuus seitse sõlme. 
Tuul aina tõusis ning südaööks oli laine kõrgus kerkinud ligi neljameetriseks ning tuule kiirus kahekümnest meetrist juba üle. 
Kogu öö rassisime tugevas vastutuule ja kõrgete lainetega Inglismaa suunas ning edasi liikusime väga vaevaliselt. Hommikul päikesetõusul asi halvenes veelgi ning üritasin oma vahikorra ajal Wrighti saare varju pugeda. Pautisin üksinda liga kolm tundi ja jõudsin saarele väga lähedal kus tuul ja hoovus vähe rahulikumaks muutusid kuid siis hakkas üle teravate ja kergete kaljunukkide puhuma tugevad pagid mis ulatusid kahekümne viie meetrini sekundis samas hetke pärast täielikult vaikides. Otsustasin taas avamerele minna ning võtsin suuna Prantsusmaa ranniku suunas. Iga laine käis üle teki. Kohati tekkis allveelaeva tunne. Kajutis ujusid pilsilauad juba vee sees kuna polnud aega pumpamisega tegeleda. Igalt poolt hakkas varustus järgi andma. Reelingupostide kinnituspoldid purunesid kui järgnevalt kõrgelt laineharjalt laineauku kukkudes eespuri korraks tuulest tühjaks läks ja soot reelinguposti taha kinni jäi. Kui soot lahti pääses siis lendas suure paukumise peale vastu laine aukusid kajutilaud kere küljest lahti ning lendles mööda kajutit koos kõikide muude asjadega mis enam kuidagi kinni ei püsinud. Käisin korduvalt kajutis asju ära panemas turvalisematesse kohtadesse ,et nad pardaid seestpoolt ära ei lõhuks. Jahis sees oli juba totaalne kaos kuna pardaservad lekkisid ,kõiksugu läbiviigud lekkisid. Väärikajuti luugi vahelt pressis vesi end iga kord sisse kui jaht järgnevasse lainesse sisse sööstis. Olukord tundus juba väga dramaatiline ning lootusetu. Iga asi mis jälle ja jälle purunes tekitas lootusetu tunde ,et enam ei suuda võidelda ja lihtsam on lasta kõigel olla. Kuid miskit sees veel sundis võitlema. Tuul endiselt tugevnes oles kümne üheteist ajal päeval stabiilselt kolmekümne meetri kanti sekundis. Kuna laine tuli pidevalt ranniku servalt siis kõrgus enam üle viie meetri ei tõusnud kuid oli vastikult terav. Laine harjalt alla kukkudes pidid end ikka tugevasti kinni hoidma ,et tekilt minema ei lendaks. Nii siis üks moment lendas minema ka kokpiti luuk. Hinge kinni hoidnud kruviderivi lihtsalt ei pidanud pingele vastu ja tuli lahti. Võitlesime tormiga terve päeva olles söömata joomata ning isegi vetsus käimata sest lihtsalt tegelesime enda kinnihoidmisega või siis väga hädavajalike toimetustega mida ei saanud kuidagi edasi lükata.Peale nelja päeval siiski õnneks hakkas lõpuks ometi torm raugema ja saime natukene rahulikumalt võtta. Laine oli veel suur kuid sõidetav. Kella seitsmeks õhtul oli ka lainetus juba kadunud ning hakkasime asju kuivatama. Tegime süüa ja juua ning olime õnnelikud ,et hing veel sees kuid mitte päris õnnelikud kuna vaja oli jõuda veel Doveri sadamasse mis meile kõige lähemal oli ja kuhu jahiomanikud olid tormi ajal tehtud kõnedest teavitanud. Nii ,et seal meid ka juba oodati. 
19.August 
Hommikul Tegin tekil ringkäiku ja avastasin ,et vasaku parda barduun täielikult tormiga kere küljest lahti tulnud. Kogu päeva kuivatasime taas riideid ,madratseid ning kõike muud mis vett sisse imab. Päike paistis ja oli väga kaunis ilm ning proovisin taas kalaõnne. Täpselt samasuguse püügitulemusena sain jällegi kaksteist skumbriat mis sai samamoodi koheselt puhastatud ning pannile naerma pandud . 
See kala oli ikka nii võrratult hea ,et võiks pea iga päev mõned ära süüa. Inglismaa rannikul olevad lumivalged kaljud tundusid justkui jäämäed kauguses. Pimenedes nägime Doveri linna tulesid ja palju kalastajate laevu mis ümber meie tiirutasid ning kala traalisid. Kuna tuult oli vaid mõni meeter sekundis liikusime imeaeglaselt sadamasse sisse ning hakkasime pautides mööda kitsast kanalit jahisadama poole liikuma kuna mootorit me enam käima ei saanudki. Üks hetk tuli merelt kaater kes ilusasti meid sleppi võttis ning sadamasse kai äärde aitas. Tänasime neid viisakalt ja panime jahi korralikult kai külge kinni. 
Tegime kohe sammud sadamasse mööda pikka ujuvkaid mis jooksis kõrge lainemurdja sadamapoolses küljes. Kui olime pikast kaldteest ülesse jõudnud oli ees raudvärav mis seestpoolt avanes. Kasutasime nippi ,et paneme maasvedelenud mutri vahele ja läksime tualettruumi ning dushi alla. Nii nauditav soe dush üle väga pika aja oli ikka meeletult mõnus ja nautisime sooja vett ligi tunnikese ennem kui isu täis sai ja tuju jällegi hea oli. Kui jahipeal riided vahetatud olid siis läksime linnaga tutvuma. Nagu suurest raudväravast välja saime siis oli ringtee ja otse meie suunas sõitis rekka. Meeletult ära ehmatas kui rekka vastassuuna vööndis sinu suunas sõidab. Kuid siis tuli meelde ,et inglismaal ongi ju teistpidi liikluskorraldus. 
Jalutasime ligi pool kilomeetrit mööda suurema tee serva ning siis läks jalakäijate tunnel maa alt läbi arvatava kesklinna poole kuskohast tuli muusikat ja inimeste poolt tekitatud lärmi. Jalutasime väikese tiirukese linnale peale ning siis tagasi sadamasse kuna meil oli plaanis peale sellist tormi ja hulgipurustusi pikem peatus teha. 
Ärkasime lõuna paiku kuna polnud ju kumbki Brestist saadik normaalselt magada saanud. Tegime hommikukohvi ning koristasime veel natukene laeva. Läksin jalutasin vahepeal sadamakontorisse ning seal sooviti jahi dokumente kah registreerimiseks nii ,et jalutasin sama targalt jahi peale tagasi ja läksime isaga koos ja võtsime ka kõik jahi dokumendid ühes. 
Sadamakapten ütles ,et Eestist olid jahi omanikud juba paar päeva tagasi helistanud ja teatanud ,et Inglismaa rannikul on inglise lipu all sõitev jaht raskes olukorras ning jahi pardal ei tööta ka mootor. Rääkis meile ka veel seda ,et samas piirkonnas olevat andnud päris paljud jahid suisa mayday raadiosaatja kaudu kuna ilmastikuolud olid karmimad kui prognoos lubas. Nimelt tekib inglise kanalis kevadeti ja varasügisel olukord kus üks tsüklon katab teise ja kui ilma ennustatakse satelliidi pildi järgi siis läbi pealmiste pilvekihtide ei näe ,et madalamates õhukihtides on tugev tormitsüklon ja nii me ise ka sinna sattusime. Kui kaimaks oli makstud läksin läbi ka angaarist kus suurelt Yanmari kirjad peal ning uurisin millal saaks hoolduse ära teha ja mis filtreid meil igaks juhuks veel tarvis. Teenindaja oli väga sõbralik ja lubas mõne tunni jooksul saata mehaaniku koos kõikide vajalike jubinatega jahi peale. 
Meie jalutasime tagasi jahi peale ning tegime süüa ja suhtlesime kõrval asuvate Hollandi lipu all sõitvate jahiomanikega. Ühe pardal oli terve noor pere kahe väikese lapsega ja jahi nimi oli neil väga kaunilt kõlav ,,Witte Dame,, Ei tea kas oli see pereema hüüdnimi mis sai laevale pandud või miskit muud kuid pereema oli igatahes meeletult kaunis kolmekümnendates heleda naha ja blondide juustega kaunitar. 
Teise jahi nime ma kahjuks enam ei mäleta kuid selle pardal sõitis vanem abielupaar. Peale sööki hakkas isa õmblema Genua ahterliigi küljes olevat sinist päikese eest kaitsvat materjali mis tormi käes tugevasti rebenenud oli sel ajal kui mina putitasin laeva sees ja ka kokpitis luugi kallal. Koristasin laeva ning tegin mootoriruumi võimalikult puhtaks ,et mehaanikul oleks mõnusam tööd teha. Egas väga pikalt ei pidanudki mehaanikut ootama ja varsti juba koputas ta pardale. Kutsusin ta viisakalt sisse ja rääkisin kuskohast oleme tulnud ja mis mootoriga vahepeal on juhtunud ja mis tehtud ning mis viimati juhtus kui ta seisma jäi ning enam ei käivitunud. Kuna mees oli ülimalt asjalik siis ei lubanud ta minul kõrvalt ära minna ning rääkis kogu aeg mida ta teeb, miks ta teeb ja kuidas tuleb teha. Esmalt ta rääkis ,et kuna paak oli peaaegu tühi ja paagis puudub eraldi kamber koos filtriga siis jõudis paagi põhjas olev mustus vee eraldus filtrini ning kuna laev tugevasti loksus siis sealt edasi ka mootoris oleva filtrini kuniks mootor enam kütust kätte ei saanud ja tõmbas õhu vahele. Ta näitas iga väiksemagi nüansi kuidas hädaolukorras kütusesüsteemi õhutada ja tegi seda mitu korda ,et mul kindlasti asi selge oleks. Peale seda kui ta mootori kaunilt tuksuma oli saanud vahetas ta veel õli ja õlifiltri ning kontrollis ka kõik muu üle . 
Kui kõik oli tehtud siis tänasime teda meeletult ja läksin kontorisse arvet maksma mis oli kõigest sada kakskümmend viis naela (ligi sada seitsekümmend eurot) Kuna tal oli selle sees viis tagavarafiltrit mis meile andis pluss kaks töötundi ,õli ja filter siis oli see väga soodne. 
Kuna mootor oli nüüdseks korras nagu Norras ja purjeliik ilusasti kokku õmmeldud, kokpitiluugile uued kinnitused pandud ,et see enam jala alt minema ei lendaks ja reelingupostidki uuesti kinnitatud siis leidsime ,et võime puhata. 
Kuid ennem linna minekut otsustasime teha veel nimekirja vajalikest töödest ja asjadest mida kindlasti tarvis ennem mereleminekut. 
1.Kompassi pirn (pimedas mere peal tugeva greeniga läheb kompass sellise nurga alla ,et ainus pirn mis valgustab jääb plastiku taha peitu ning enam ei näe kurssi) 
2.Paber merekaarte Doverist –Kieli kanalini 
3.Korralikku pussnuga 
4. Enamus toidu ja joogikraamist oli otsakorral ning pidime seda kindlasti varuma. 
5. Soojemad fliisid ja aluspesu kuna polnud arvestanud sellega kui külmaks ilm läheb. Nimelt olime tormi ajal mõlemad tugevas alajahtuvuses ning väga-väga lähedal hüpotermiale 
6.Kütust vähemalt kuuskümmend liitrit. Kuna tankla asus päris kaugel siis rohkem ei olnud mõtet võtta sest järgnevates sadamates pidi mugav tankimisvõimalus olema ning kuuekümne liitriga saame sõita samapalju kui liitreid kütet on. 
Sadamast linna poole jalutades tegime kohe esimese peatuse vastaskaldal olevas suures ostukeskuses kus väga palju riidekaupluseid ning ostsime mõlemad omale kümne naela eest soojad fliisid. 
Samast kauplusteketist ostis isa suveniiriks ja kingituseks veel mõned pastapliiatsid mis olid nimelised. 
Peale fliiside ostu läksime purjetamise kauplusesse ja ostsime merekaardi ja spinnakeri knaabid kuigi neid nimistus ei olnud. Siis jalutasime linna ning tutvusime kohalike vaatamisväärsustega. 
 Kirik mis asus keset linna oli just avatud ning astusime ka sinna korraks sisse ja leidsime märkenõelakestega maailmakaardi ning avastasime ,et Eestist pole keegi siin käinud. Parandasime koheselt selle vea ja torkasime ilusa sinise märkenõela Tallinna peale ning jätsime natukene raha kogumislaekasse. Tegime linnale ikka päris tublid ringid peale ning lõpuks maandusime Prints Albert pubisse kus oli väga Inglisepärane õhkkond. Sisustus oli enamuses puidust ja baarilett täis erinevaid õllekraane. Tellisime mõlemad ühe õlle ja läksime seda välja nautima kuna siis sain rahulikult ka suitsu teha. Tegime otsuse ,et see on nii tore koht ja tuleme siia hommikut sööma. Peale õllejoomist jalutasime veel linnas ning leidsime ka kohaliku muuseumi mida otsustasime koheselt ka külastada. Muuseum oli läbi nelja korruse ja igal korrusel oma teema. Küll oli seal pool korrust vaid kuulsa La-manche väina ujumisest kui ka sõdadest ja linna arengust. Üldiselt oli meil väga põnev ajaveetmine ligi poolteist tundi ennem kui taas linna jalutasime. 
Otsustasime ,et päris tühjade kätega ei ole mõtet jahi peale tagasi jalutada kuna meil oli tublisti toidukraami juurde vaja ja astusime sisse ka kohalikku supermarketisse nimega Coperitive. Mina sain sealt omale soodsalt sokke isa sai omale aluspesu ning hankisime ka kõiksuguseid kastmematerjale. 
Teada oli ,et menüü läks kordades mõnusamaks sest ostsime lihapallikastet mis oli purkides siis hakkliha sausti purgis ja kõiksugu muid kastmeid. Vaatasime kaalu järgi ,et me jahi peale jaksaks ka tavaari kõik ära tassida ning maksime kassas oma ostud. 
Raskete kottidega taas jahi peale jõudnult otsustasime ,et isa hakkab süüa tegema ning mina paigaldan spinnakeri knaabid. Nüüd siis oli välja vahetatud kõik neli kokpitis olnud vana puidust kaapi mis olid pea lõpuni ära kulunud egas hoidnud enam sooti kinni. Peale sööki jälgisime kuidas kõrvaljahi lapsed koos isaga sadama akvatooriumil kummipaadiga ringi põristasid ja kajakad ujuvkai peal nokaga vähke purustavad. Nimelt kui oli mõõn siis vähid ronisid mööda sadamamuuli seinasid nii kõrgele ,et kajakad said nad ilma suurema vaevata kätte ja lasid heal maitsta. Loomulikult peale kosutavat kõhutäit otsustasime uuesti õhtusele jalutuskäigule minna ning sihtkoht oli juba justkui ette teada…Prints Alberti Pubi kuna seal oli võimalus tasuta internetti kasutada. 
Me ei olnud lähedastega üle kuu aja väga ühenduses olnud ning otsustasin ka suurema osa pilte facebooki ülesse riputada. Jõime veel mõned õlled ning nautisime kohalikku kõrtsumelu kuniks oli aeg nii hiline ,et kasisime laeva tuttu. 
Hommikul ärgates käisime dushi all ja tagasi jahi peale jõudes rääkisin hollandlastega kes arvasid ,et lahkuvad ennelõunal koos tõusuveega ja äkki me oleme huvitatud nendega koos pundis sõitma Belgiasse Neuwpoorti sadamasse millele vastasime jaatavalt. 
Kuna meil oli tarvis veel varuda kütust siis võtsime selle esimesena käsile ja tõime kütte pardale. Kuna meil polnud enam inglise rahaga miskit teha otsustasime selle lõpuni sirgeks lüüa toidupoes nii ,et ostsime meeletul hulgal virsikukompotte ja soustimaterjali ning tassisime need jahile.

Karge Põhjameri
24.August.
Tegime varajase äratuse kell viis hommikul ja tõus pidi algama vahetult ennem kuute. Sai kergelt jahi tekk üle loputatud ning samas ka hommikueinet nauditud.
Istusin oma kohvitassiga kokpitis ja panin pläru põlema ning kaifisin hommikust vaikust…vaid kajakate kisa oli eemalt kosta. Selliste kaunite hommikute nimel olen nõus andma mida iganes…see hingeline toit mida üks merd armastav inimene sellest saab on täiesti kirjeldamatu ,kuigi vaid mõned päevad tagasi ei tahtnud merest enam kuuldagi ja juba oled kergelt ärevil rõõmust ,et kohe saad merele. Kraapisin poomilt purjekatte ning panime mootori uhkelt võtmest tuksuma ja järgnesime sadamast äsja väljunud Hollandlastele kes muuli taga meid madalamate mootoripööretega järele ootasid. Kuna tuul veel puudus siis andsime mootorile valu. Läksin kajutisse oma püha kohust täitma milleks oli logiraamat ning tegin vajalikud märkmed. Kell 06.00 Väljusime Doveri sadamast ning sihtkohaks oli Nieuwpoorti sadam Belgias. Kurss 103´ Tuul 1–3m/s west ,Laine 0–0,5m Nähtavus kuni 2 miili ja tihe pilvisus koos uduga. Koordinaadid 51`06`40``N ; 01`30`40``E
Kiirus oli 6 kanti ning lasime niiviisi minna, kord nemad ees siis meie ees ning vahepeal groodiga siis jällegi ilma.

Sõitsime niimoodi seltsis kella poole neljani ning olime juba sadamasuus. Sadam oli suur-suur no ikka väga suur jahisadam .Kaid olid tähestiku järjekorras ning igale kaile mahtus ligi kolmkümmend jahti. Meie õnnetuseks saime loomulikult koha eelviimase kai äärde kuskohast sadamakontorisse ikka juppmaad oli jalutada. Peale sadamamaksude tasumist saime vaid väravavõtme ning kuskilt ei saanud teada kus ja kuidas pessu saaks. Lõime käega ja jalutasime hoopis linna mis polnud just väga kaugel sadamast. Mööda kõnniteed jalutades ei osanud kuidagi aimata ,et tuled suurest jahisadamast ,kõrval kasvas põllul mais. Mingi hetk oli tee ääres hiiglama suur monument kus suure kiviringi sees üksik ratsanik. Linn oli kaunis täis 3–4 kordseid vanas stiilis hooneid. Kõikjalt oli näha ,et Brüssel on lähedal kuna kogu linna ehtisid Euroopa liikmesriikide lipud.
 
Linnast tagasi jalutades käisime köharohu poest läbi ning sai esmakordselt reisi jooksul varutud seda kõiksemavägevat külmarohtu milleks seekord sai rummi asemel Napoleoni konjak. Hind oli hämmastavalt sarnane juba Eesti kärakahindadega ning võtsime kohe varuga. Jahi peale tagasi jõudes oli kõik suht-koht tavapärane. Söök jook ning seekord siis natukene erilisena tunduv salaplaan hommikul paugutada sirge lennuga Ijmuidenisse Hollandis kuhu oli 95 miili.
Hollandlased väga meiega päri polnud kuna neile ilm ei sobinud.Nimelt väitsid ,et hakkab hommikul tuult tõstma ja kuni 12m/s. Saime neist aru ,kuna ühel siiski väike pere pardal. Meie siiski tegime otsuse ,et hommikul anname tuld kui tõusuaeg käes.
25.August.
Mootor läks käima kell 10.15 ja sõitsime sadamast välja. Tuul paitas kergelt juukseid ja oli peaaegu otse vastu. Nähtavus oli hea ning juba peale lõunasööki tõmbasin rõõmsalt spinnakeri ülesse. Käik tõusis hetkega 3,5 pealt 6,5 peale ning suunurgad kerkisid pea sama kiiresti. Lobisesime isaga kõiksugustel teemadel ning vahepeal limpsasime ka kõvema väepealiku nimelist jooki ja nautisime sõna otseses mõttes elu. Peale nelja tuul keeras natukene ning otsustasime spinni alla kitkuda. Tol õhtul oli meeletult kaunis päikeseloojang kus eemal hakkasid hiljem ka Gaasiplatvormid ja merel olevad tuulikupargid paistma. Sõit oli pikk ning teadagi vahetustega kuid teadsime ,et läbitud on tublisti üle poole teekonnast siis otsustasime üleval olla ja pigem lobiseda. Kohvi kõrvale sai ehitatud ka roolimehele kompassi valgustus mis imekombel valgustas roolimeest segamata kogu kokpiti.
Öösel oli tuul vaikne ning panime ka mootori põksuma. Kuid kuna oli vastik külglaine suutis jälle vist mootori küttefiltri umbe tõmmata, ei hakanud enam pimedas näppima. Ehk öösel rahuneb lainetus natukene ja hommikul tuulutan ära.
Kella kuue ajal olime Ijmuideni sadamasuus. Just lõpetasin kütteprobleemide lahendamise ja panin mootori põksuma. Laine oli täpselt traaversist ja loopis muulide ees ikka päris korralikult. Märkasin ühtäkki läbi pimeduse ,et peale meie siseneb sadamasse ka tanker. Just siis kui oli plaan gaasi anda ,et jalust ära saada tegi mootor sellist häält nagu tahaks ära kooleda. Krt. jooksin kiiruga alla, mootoriluugid lendasid kuskurat ja kukkusin veel poolelditöötava mootori pihusteid ükshaaval avama ja kohe ka sulgema. Nibin-nabin enne tankeri päralejõudmist ning muulide otsa lendamist sai pöörded taas normi ja mootori võimsuse kasvades sai jaht kenasti jahisadamasse sisse juhitud. Sadam asub sissesõidul paremat kätt ning koosneb neljast väga pikast ujuvkaist.Ujuvkaide otsad lähevad kokku ja maale sadamakontori poolt.
Olime just leidnud sobiva koha randumiseks kui kai pealt veel sadamatöötaja küsis ,et kui kauaks jääte. Vastasin ,et homme või hiljemalt ülehomme oleme läinud. Hiljem sain teada ,et nädal hiljem toimub sadamas miskit veesõidukite näitus ja kai pidi selleks ajaks puhas olema. Nii ,et saime ilusasti jääda sellesama kai äärde. Sadamakontorist saime ilusasti kaardid ning sooja dushi alla. Teenindus oli igati superlux korralik .
Kindel plaan oli sama päev külastada ka Amsterdami ning selleks uurisime juba transpordi kohta sadamatöötajatelt. Tegime taas jahi peal mõnusa hommikueine koos kohviga ning juba enne lõunat läks buss sadamast mõne kilomeetri kaugusele ,kuskohast saime osta automaadist sularaha eest pilteid tiiburlaevale mis viis otse Amsterdami kesklinna. Esma-ahastus tekkis kui nägime jalgratta parklaid mis ei olnud lihtsalt tänaval nagu meil vaid majades ning mitmeid korruseid ning igal korrusel veel mitmes kihis üksteise peal.
Esmalt trampisime mööda vaatamisväärsuseid ja siis kui jalad hakkasid kangeks muutuma võtsime kaks piletit citytouri bussile.Pilet oli 9eur ning selle sees oli ka Euroopa kuulsaima teemantite poleerimis tehase Gassan külastus.Näidati meile ikka päris lähedalt väga hinnalisi kive ja tehnoloogiat kuidas neid poleeritakse ja mille järgi kive hinnatakse. 
Linnamelu oli ikka suurlinnale väga kohane. Kõikjal oli näha tänavakunstnike ja esinejaid. Ei puudunud ka parimad kebabi letikesed kus omale lõuna saime.Õhtul jahile naastes tõdesime mõlemad ,et vaja oleks 2–3 päeva selle linnaga tutvumiseks kuid kahjuks meil ajaliselt juba suhtkoht kiire kuna sügistormid juba kannul.
27.August. Hommikul uurisime veel hoovuste kaarte ning lõime kohvi käima.Ilm oli kergelt pilvine ja tuult ideaalselt 4–7m/s. Plaan oli selline ,et plaani polnud ! Kuigi jube tahtmine oli otse Kieli kanalini panna.Vaadates kaardilt vahemaad oli seda ilmselgelt palju.Polnud meil päris minuti pealt minekut ning toimetasime eelnevalt kõik toimetamised ära.Sadamast lahkusime alles tund peale tõusu algust ning võtsime suuna uhkelt põhjasuunas.Nähtavus oli hea ja tuul kogu päeva stabiilselt WNW ehk siis alguses kerge krüss ja iga tund edasi läks lahedamaks kuna võtsime kursi aina enam itta.Kogu öö oli väga hea purjetamise ilm kuid hakkas vaikselt lainet kruttima.Hommikutundidel tegime juba vahikorrad ümber kuna tuul ja laine oli küljelt ning jaht kohe mitte ei tahtnud teravas 2,5m laines kursil püsida.Rooliratas sai valusat vatti ning iga kord kui maha magasid tahtis jaht luhvata koos lainega läbi vastutuule seisu mis oleks lõppenud kiire paudi ja halsiga.(saladuskatte all võib ütelda ,et seda sai ka mõnikümmend korda tehtud)
Peale lõunat tekkisid selja taha väga mustad ja äikest pilduvad pilved mis kiiresti lähenesid.Kuigi käiku koos hoovusega oli ligi 10 otsustasime mootori tööle panna ,et ehk saame eest ära ennem kui see väga kole asi meid endasse matab. Keskmine käik oli meil juba päris hea kuid tee mis tahad…järele jõudis.Kell 13.45 oli jahil mast vastu vett.Iga vihmapiisk oli kui püssihaavel mis vastu nägemist lendas.Kramplikult ja ennastsalgavalt end ühe käega reelingust hoides nii ,et käenahk valgeks tõmbus sai kokku keritud genua.Kroot sai lastud fallist eelnevalt juba lahti ning suurem osa oli jõudnud juba alla vajuda. Viimast lõppu tirisin alla ligi 15 minutit. Ise üdini hetkega läbi külmunud ning nukid lõhkised. Äike paugutas mitmekümneid kordi ,vähem kui kaabeltau kaugusse. Sain läbi vere ja valu groodile kinnitusotsad külge ning kiiresti alustasin tasa-ja targu genuat rullist järele andma kuna igasugune juhitavus jahi üle oli kadunud ning olime täielikult maru juhtida.Kui saime jahi uuesti liikuma siis ruutmeetrise eespurje lapikesega registreerisime kiiruseks 13,5. Ajas naerma ning saime sellest äkkehmatusest kiiresti üle. Võtsin kajutist kiiresti Napoleoni ja kugistasime pudeli paari lonksuga alla.Kaameraga sain veel väga hea video kus kokpit silmeni vihmavett täis nii ,et roolimees pea munadeni vee sees ja pakitud groodilt Valaste juga pähe voolab taamal äike paukumas.Vot see oli juba lahe purjetamine !Öösel sellist asja ei oleks tahtnud kuid päeval oli mõnus ! Meri ikka tuletab vahest meelde ,et ta on olemas ja ka ise saad sellest aru ,et kui tähtis on avamerel eelnev kogemus rasketes tingimustes.Olime mõlemad uhked enda üle ning kuna vahepeal oli täistund olnud asusin logiraamatut täitma sissekandega : Kell 13.45 sattusime ägedasse tormi kus tuule kiirus võis iiliti ülatuda kuni 45 m/s Purjed ja mast jäid imekombel terveks !
Tuul jäi stabiilsemaks kuid väga valjuks ulatudes pidevalt 25m/s.
Vahetult ennem päikeseloojangut tuli tagant taas uus karm pilv ning seekord me enam põgeneda ei üritanud. Tegime kõik vajalikud rehvimised ja ettevalmistused kiiresti ära.Suurim lootus oli selles ,et enam vihma ei sajaks kuna olime tugevalt läbi külmunud ja teadagi ,et merel olles enam naljalt sooja ei saa.Südaöö tundus ,et suurem osa tormist on möödas. Kartsime meeletult masti pärast kuna tugevad ja äkilised pagid hakkasid mastile miskit kahtlast häält tekitama.Võitlesime vapralt kogu pimeda ja külma öö aina peale tulevate tormipilvedega ja saime hullu moodi räsida.Kehal oli päikesetõusul vähe kohti mis ei valutanud kuid tuul oli endiselt vali ja jääkülm.Oli vaieldamatult seni reisi külmeim öö.Alates lõunast oli tuul pakstaagist ja samuti ka laine kuna olime pidevalt kurssi korrigeerinud päripäeva lõunasuunas.Cuxhaveni sadamasse sisenesime vastu tugevat hoovust mootoriga ligi 3 tundi täispöördel. Kurat kui närvi ikka need hoovused ajavad kui saabud pikemalt sõidult just sellel valel kellaajal.Sadamakai on juba käega katsuda ja no kohe mitte ei saa lähemale.Ujuvpoide taga on suisa vahused veekeerised veevoolu tõttu.Lõpuks sadamasse sisenedes saime aru ,et egas ka siin torm ennast varjanud ja oli jõevee taseme tõstnud viimaste aastate kõrgeimale tasemele ulatudes kohaliku sadamakohviku vundamendini.Käes oli õhtu ja läksime linna kus kõik ammu suletud. Ots ringi ning laeva magama.

Hommikul sadas. Sadamahoone juures kuulsime üle mitme aja vene keelt ning asusime kohe vestlusse. Nimelt oli tegemist Peterburgi poistega kel plaanis Kanadasse minna oma iseehitatud kahemastilise raudlaevaga.Esmase vestluse käigus selgus ,et nad otsivad poodi või remonditöökoda kuskohast saaks uue generaatori mis Kiili kanalis saba oli andnud.Sadas tugevat vihma ja oli endiselt väga jahe , vast isegi jahedam kui õhtul. Kui tugevam sabin üle jäi asusime kõik suure kambaga liikvele linna suunas mis jäi sadamast kergelt vasakule. Linna jõudes asusid nemad küsitlema kohalikke ,et ammutada inffi generaatori saamis võimaluste kohta ning soovisime neile edu . Kapten koheselt teatas ,et õhtul oleme oodatud nende laeva viisakusvisiidile.
Jalutasime selle väikese linnakese üht ja teistpidi paar korda läbi kuid polnud miskit sellist millest oleks puudust tundnud. Kuid siis torkas kohe pähe ,et väga tore oleks kui paadis oleks ka merekaardid Gatekati kohta ja Kieli kanali läbimise kohta. Saime need ühest raamatukauplusest suhtkoht krõbeda nutsu eest.Kuna ilm oli niivõrd külm ,et kohalikud kandsid juba talveriideid siis otsustasin oma lühikeste pükste ja fliisiga jahi peale minna kus oli tsipa soojem. Paadis pidimegi ju lõunasööki vaaritama hakkama. Oli meil ju Inglismaalt Doverist varutud paras portsjon sooki ja jooki millest head ja paremat smoorungit kokku keeta.
Kõhud täis asusime omade mõtete ja toimetamiste kallale , kelle kord oli mollid pesta see pesi molle ja kes vahist vaba see tegeles omade toimetamistega. Mina hakaksin tegelema uurimistööga ,et täpsemalt teada Kieli kanali läbimist värsketelt kaartidelt. Uurisin ja lugesin logiraamatu sissekandeid ning kalkuleerisin läbisõite ning allesjäänud kütuse kogust.
Kui kell oli piisavalt õhtuks liikunud siis jalutasime sadamas teise otsa kus asus Peterburi poiste uhke kahemastiline laev.
Koputasime viisakalt nagu merekombed ülemailmselt ütlevad. 
Kohe tuli keegi ülesse ning viisakalt teretas ning palus laeva astuda.Sisenesime kiirelt vihma eest peitupugedes laeva kokpitti kus asus kõva katusega roolimaja. Roolimajas oli kogu juhtimistehnika natukene ajale jalgu jäänud kuid paistis toimivat.Üks meeskonnaliige oli läppariga parasjagu skype ühenduses oma pruudiga venemaalt ning lehvitas meile läbi internetiavaruste. Paistis ,et roolimajas tegid ka meeskonnaliikmed suitsu ning seda oli ka õhust tunda.
Kapten juba palus meid ,et alla salongi tuleksime kos oli mõnusalt soe tänu webasto soojendusele. Salong oli meeletult suure ja avar kõrge laega.Seinas suur LED teler hea helikvaliteediga.Suur ühislaud mahutas ligi viisteist meest ning oli kaetud kõiksugu jookide ning snäkkidega mis osalt pärit läänest ja osalt idast.
Koheselt tehti laevas ekskursioon ja näidati ka meeskonna kajuteid mis peale Gatekati torme suht segamini veel olid. Rääkisid nad ,et olid Gotlandi saarest alates kuni Kielini pidevas tormis sõitnud ning palju vurustust oli purunenud. Kielis oli kogu naistekari maha läinud kes jutu järgi ei julgevat tulevikus ühelegi veesõidukile enam astuda.Eks õhta jooksul sai seal veel kingitusi vahetatud ning merejutte räägitud kuni hommikutundideni. Terve sadam vast sai aru kus oli pidu .

Kiili kanal…..kodu paistab !

Hommikul ärkasin koputamise peale.Algselt mõtlesin ,et vene poisid ,tulid peaparandust pakkuma.Viskasin kiiresti miskit selga ja läksin välja. Selgus ,et tegemist oli hoopis Saksamaa politseiga kes soovis meie passe näha koos viisadega ? Mul jooksis juhe natukene kokku kuna oli ikka pärisraske hommik ja kurk tolmas nii mis kole.
Otsisin välja passid mis alati kindlalt kaardilaua all ning ulatasin ametnikule ise kulinal mullivett kugistades.Ametnik läks näost kaameks ja küsis kus teine mees on. Ma ütlesin ,et magab. Käskis ülesse ajada ning mordat näidata.Seniks küsis ka laeva dokumente ja kogu paberimajandust kuni volitusteni välja. Igatahes sai mulle pilt selgemaks mõni aeg hiljem kui mõtlesin mis lipp meil ahtris on .
Kui miilits läinud vaatasime kella ning välkkiirelt asusime hommikusööki valmistama koos kohviga.Mõlemal tuli hommiku otsa suust selline vikat välja millega oleks vabalt küünlaid võinud süüdata.
Kai otsad andsime 9.30 Cuxhaveni sadamast ning võtsime suuna lootusetult tugevavasse mõõna Bruns-Bütteli ehk Kieli kanali läänelüüsi. Sõitsime koos isegi kaubalaevadega mööda kitsast faarvaatrit piki Seert Elbe jõge mis Pidavat algama kuskilt Tsehhimaalt Praha linna lähedalt.Alles kella ühest pääseme lõpuks tugevast võitlusest ja jõuame Kieli kanalisse.Pole kaardi pealt järgi vaadanud kui palju see vahemaa reaalselt oli. Silma ja tunde järgi kuskil kümmekond kilomeetrit kuid gps näitas 17 miili. Kui varem pole kunagi Kiili kanalit kasutanud siis sisenemisel kipub pisut raske olema sest mõlema lüüsi ees oleks justkui punane tuli ja kohe mitte ei oska seisukohta võtta kuhu minema peaks.Lõpuks peale tiirutamist saame raadiost kutse vasakpoolsesse lüüsi kuhu boordiga saime silduda madala ujuvkai äärde. Kui jaht kinni oli platsis ka koheselt miilitsaonu kes pani meie kapitani puhuma ja tegi tugevate jääknähtude kohta ka vastavasisulise trahvi .Edasi paluti sõita minul kui vähe kainemal juhil mida ma kohe kindlasti tunde järgi veel ei olnud.
Lüüsist läbi sõidetud hakkasime mööda kanalit muudkui kodu suunas sõitma. Kiirus ca 13–14 kilomeetrit tunnis. Vahepeal kui tuul vähe tõusis siis panime ka groodi ülesse ja saime paar kiirust juurdegi. Nimelt on Kiili kanalis lubatud kasutada purje kui see ei sega teisi ,ega aeglusta sinu käiku. Kanalis oli enne igat kurvi ja kitsamat kohta valgusfoorid tänu millele võisid näha kas vastu tuleb mõni suur koll või mitte.Iga kilomeetri järgi on kaldal suur kilomeetripost mille järgi oli väga hea ja lihtne oma asukohal silma peal hoida ja ka logiraamatut täita.Kanalist lähevad üle meeletud sillad mis osad on mõeldud autodele kuid mõned ka rongidele. Sildade kõrgus kõigil 44m veepiirist.Kuna varem pole me kunagi nii suurte sildadega tegemist teinud siis oli ikka ahhetamist ja ohhetamist küll.Päev otsa iga 15 minuti tagant vooris mööda meist suuri kaubalaevu ja tankereid. Oli ka mõni üksik kruiisilaev. Kiili kanali pikkus on pea täpselt 100km.
Päeval sõitsime läbi paarist linnast kus asusid ka väikelaevade sadamad. Meie otsustasime edasi sõita niikaua kuni saab. Nimelt on Kiili kanalis väikealustel liikumine pimedal ajal keelatud. Sel hetkel kui avastasime ,et oleme lootusetult kaugel kõiksugu linnadest ja sadamatest hakkas vaikselt pimedaks minema kuna ikkagi tegemist eelviimase augustikuu päevaga.Pidime leidma ankrupaiga kus ööbida ning meie õnneks oli selleks 85km posti juurest paremale keerates väikene rahulik lahesopikene. Sissesõit oli madal kuid põhja ei puudutanud. Ujuvkäisid ega miskit polnud näha ning otsustasime vööri puu külge siduda. Sõitsime tasasel käigul kiviklibuse kaldani ning vaikselt libises kiil siledale kuid kõvale merepõhjale kinni. Panime igaks juhuks ka ankru eelnevalt sisse ,et kui hommikul peaks olema vähe madalam veetase saab kiilu põhjast lahti. Kuna päev otsa oli mõlemal meist päris raske olla siis tegime ühe rahustava koktaili ja kerisime magama. Ilm oli endiselt väga külm.
Hommikul ärkasime meeletult varakult kuna ka magama heitsime ju vara. Egas selles randumiskohas polnud mittekuimidagit. Olime kõikidest küladest ja linnadest vastikus kauguses ega viitsinud isegi mõelda sellest ,et peaks jalutama hakkama 15 linna ja sama tagasi kilomeetreid.
Kell 6.20 oli väljas juba valge ning andsime otsad puu küljest lahti ja hiivasime ankru.Tibake sõitu ja olimegi juba Kieli linna jõudmas.Kell 9 hommikul saime läbi idapoolse lüüsi . TERE TULEMAST kodune Läänemeri !!!
Sees valdas tõesti täiesti kodune tunne.Jahisadamad ümberringi kus jahid ,paadid,kaatrid ja muud väikesed ujuvvahendid poide peal mida polnud tõesti ammu näinud.Lainetus oli väga kodune väike madal ja terav ning isegi tuul paitas justkui koduselt.
Peale Fahmarni saare silla alt läbisõitu proovisin veel korraks kalaõnne ning oh imestust ,sain veel kümmekond skumbriat.
Päikene piilus kergelt pilve vahelt ja soojenda natukene riideid mis andis soojus ja rõõmutunnet vähe juurdegi.Kõigest mõned päevad tagasi oli meil veel plaanis sõita Bornholmi ja sealt edasi Gotlandile kuid nüüd oli silme ees vaid kindel siht ja selleks oli kodu.
Kuna oli tore külgtuul terve päeva siis läbisime koguni südaööks 94.4 miili.Öösel sadas natukene vihmagi kuid jätkasime külma trotsides oma teekonda.Käes oli ju sügis… 1. September ja me olime Läänemeres kohekohe koju jõudmas.
Tuulgi oli terve päeva meile meeletult soodne pakkudes vahepeal suisa laineid millel saime glisseerides 9.7kn kiirust kätte. Proovisime ka mitme eespurjega sõita kuid see väga lisakiirust ei andnud. 
Ööpäeva läbitud teekond täna 140,3 miili mis pole just kõige kehvem.
2.September. Hommikutundidel hakkas tuul aina enam vaikima kuniks panime kella 9.30 ajal tuksuma mootori. Lõuna paiku roolis olles lendas ahterstaagi peale üks väikene tihase sarnane linnuke. Kuna me pole ornitoloogid siis ei osanud päris kindlat nime talle anda. Panime linnukesele taldrikuga magedat vett ning tükike saia ja küpsist mida ta ei puudutanud. Olime lindu jälginud mõne minuti lendas jahi peale teine tiivuline mis seekord oli miskit kulliline ja see oli ikka natukene juba kartustäratavama suurusega. Istus tema siis pakpoordi kajutiakna kõrval ja ei liigutanud mitte sammugi. Nimelt oli tal valimuse järgi väga vedanud ,et seal olime. Suled ja kogu kõhualune oli vaesekesel läbimärg ning ta tuli meile puhkama. Kuidas nad koos meile paadi peale jõudsid mõtlesime koheselt välja. Nimelt hakkas kull väikest linnukest taga ajama kas siis Gotlandilt või Ölandilt seda mei ei tea. Nimelt nende kahe saare lähedusel kuid pisut lõunas me parasjagu olime.Kui linnukesed kauguses meie paati nägid otsustasid puhkama tulla. Tore oli vaadata kuidas väikene linnuke tunnike hiljem kulli kiusamas ja narrimas käis. Oli meilgi päevast poolteist tundi toredasti sisustatud külaliste võõrustamisega.Ilmgi oli täna väga soe ja päikesepaisteline.Olime juba eilsest saadik kuulanud seda vastikut põrisevat mootorid ning meri oli vajunud juba täielikuks peegliks nagu Läänemeri ikka peale paart päeva vaikust. Kanalites oli sõit mootoriga samuti terve päeva kuid öösiti seisime kai või mätta küljes ja mootor sai koos meiega puhata erinevalt praegusest.
3.September. Kell 8.15 hommikul lõppes mootoripaagis kütus koordinaatidel 57`16`316N 20`17`247E
Õnneks tuli väikene tuuleke ja saime keskmiselt 4kn kiirusega edasi. Nimelt olime plaanidesse pannud ,et koht kus Eestimaad esimesena puudutame on Ruhnu saar kuid selleks ,et sinnani välja jõuda pidime kuskilt kütust mootorile ja kurgule leidma.
Võtsin kaardid välja ning kurss lähimale suurele sadamale milleks oli Ventspils.
Ventspilsi sadamasse sõitsime sisse täielikus tuulevaikuses oma viimaste kütusetilkadega mille leidsime kokpitis olnud diislikanistrist mis selliseks puhuks mul kõrvale oli pandud. Venta jõesuue on täis väikeseid justkui hüljatud koledaid sadamaid ja slippe. Hädavaevu leidsime ka väikese külalisjahisadama kuhu saime otsad kinnitada.Sad amakapten oli igati muhe vana ning näitas meile kohe dushid ja muud luksused sadamas ära. Dushiruum meenutas tugevalt lapsepõlve kus sai kuskil kalma saunas käidus. Kõik oli nii nõuka kui nõuka olla saab. Aga vähemalt korralikult puhas. Kui kiire söök tehtud tegime ka väikesed joogid ning juba ootaski sadamakapteni sõber meid autoga kail. Nimelt oli Isa eelneva vestluse käigus uurinud ,et kuidas saaksime kanistritega linna tanklasse ja tagasi. Ütles ,et küll miskit välja mõtleme ja viie kohaliku eest oli meil autojuht olemas.
Kui tanklas käidud siis tagasi paati ning tankisime laeva ära. Tegime veel ühe pudeli ning olime juba parajad lõvid ,et 18.00 uuesti otsad anda ning Ruhnu poole paugutama hakata.
Peale Kura otsa hakkas paistma hommikutundidel ka Ruhnu majakas.Kuna sadam asub teiselpool kõljes siis sinna jõudsime kella seitsmeks õhtul kus meid juba ees oodati.Ilm oli erinevalt eilsest tunduvalt jahedamaks muutunud ja tuulgi oli paisunud ligi viieteist meetrini sekundis. Õhtul saime sauna üle väga pika aja ja nautisime kohalikku eluolu paar päeva enne kui taas otsad andsime ,et asuda oma viimasele etapile Ruhnu-Haapsalu. 
6.September.Ilm on pilves ja kergelt udusajune.Jahe öö on endiselt veel kontides kuid ümber Rukkirahu keerates ei lase sellest end häirida. Koristan laeva ja kasin molle. Kõik on niiske ja rõske.Hallituselõhn ajab natuke isegi iiveldama ja tuju on null. Ometigi ju peaks olema õnnelik ,et poolteist kuud kodust eemal olnud ja pääsed mõne tunni pärast taas koju aga ei. Ei teagi mis see südames kripeldas…
Kas see oli sellest ,et tervis polnud kõige parem või hoopistükkis sellest ,et hakkas kohale jõudma ,et kahe tunni pärast oleme Haapsalus ning seljataga on poolteist kuud hullumeelset teekonda ?
Kas just sel hetkel tuli meelde nende karmide tormide ja ilmastikuolude piinad ja valud? Kas sel hetkel tuli meelde ning mõtisklesid kudas püüdlesid päevi vastu hoovuseid kodu poole kuid liikusid hoopis tagasi ? Või tuli hoopis meelde see kaunis loodus koos linnadega mis surmani meelest ei lähe ning millele hakkad mõtlema alati kui paha tuju ,et tuju paraneks. Igatahes mis see ka ei olnud oli olek kuidagi teistmoodi…
Jõudsime sadamasse peale viite õhtul ning klaarisime otsad kinni.
Olime kohal. Pakkisime oma mereriideid ,suveniire mida olima kõikidest linnadest ning maadest kaasa ostnud. Pakkisime kottidesse ülejäänud toiduproviandi ning suurel hulgal Prantsusmaa veine.Puhastasime kappe ja kontrollisime ,et miskit maha ei jääks laeva mis oli meile olnud koduks poolteist elu kõige kaunimat ning seiklusterohkemat kuud.

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.