Elu ilma Riigikogu ja Presidendita.
Urmas Heinaste
1

2 häält on ka Harju maavanemal: lähtutakse elanike arvust. Samas on maavanemate ja mainitud linnade linnapeade käsutuses ka nimetatud ametnike tagasikutsumise mehhanism.

Teatavasti r-ratsionalistide idee järgi valivad maavanemaid, kelle juhtimise alla on läinud lõvi osa valdade- ja väikelinnade juhtimise funktsioonidest (vallaametnikke on drastiliselt vahendatud), maanõukojad. Maanõukojad moodustatakse rahva poolt otse valitud vallavanematest ja maakondliku alluvusega linnade linnapeadest. Maavanema asetäitjad: finants- ja arengudirektori nimetab maavanem ja kinnitab maanõukoda.

Haldusreformi järgi KOV-ides puuduvad nüüd volikogud: valda või linna juhib rahva poolt otse valitud vallavanem või linnapea, kasutades ODOM (Otsedemokraatial põhinev Otsustamise Mehhanism) süsteemi, mis põhineb mobiili- ja arvutitehnoloogial. Lühidalt: sellesse süsteemi kuulub foorum ja kergesti kontrollitav hääletusmehhanism. Kõik küsimusd arutatakse omavalitsuse foorumis läbi, ka kõik detailplaneeringud jne. ja siis läheb probleem hääletusmehhanismi. Olgu veel mainitud, et valda jääb ainult sotsiaalhoolekanne, korra-ja keskkonnakontroll (üks isik, võimalusel mitme valla peale), kohalik kultuuritöö ja ettevõtlusega seonduv. Viimasega tegeleb vallavanem otseselt.

Edasi. Õiguskantsleri, Riigikontrolli Esimehe, Riigikohtunike ning Statistikavalitsuse juhi valimisele on andnud oma mandaadi kaudselt seega ka rahvas. Teised tippametnikud paneb paika, nagu praegugi, Riigikantselei vastav osakond ja nende palgad määrab Õiguskantsleri institutsioon. Riigiettevõtete tippjuhtide palkade osas teeb ettepaneku Õiguskantsleri institutsioonile vastava ala ministr.

Mainin veel, et riigiettevõtete, igasuguste sihtasutauste jne. nõukogusid enam ei eksisteeri: ettevõtteid haldavad vastavate ministeeriumide ametnikud-osakonnad. Ametnike ja osakondade arv seega ministeeriumides ei suurene.

Mida siis teha tühjaks jäänud Riigikogu ja Presidendi palee ja ametiruumidega, mida pole tarvis enam kütta jne.? Küllap tuleb ettepanekuid, mida nendega peale hakata?

Lõpetuseks: nagu eespool mainitud, süsteemi peaksid täiustama ja reglementeerima juristid.

Kui rääkida, et nüüd puudub üks seadusiandev institutsioon- Riigikogu- ja seega ei saa tekkida võimude lahusust, siis võimude lahusust pole ka praegu enam, kuigi on olemas Riigikogu. Sellest on saanud kummitempel, sest sinna on kutsutud ja trüginud igasugused isikud, kelledel pole ideid ja võimeid, kuidas lahendada riigi ees olevaid probleeme …. Võimude lahususe kindlustab nüüd Õiguskantsleri institutsioon ja Riigikohus. Tuletame meelde, et nüüd saab seadusandlust algatada ka rahvas (kodanikud).

Kordan veel. Sellist üliratsionaalset valitsemissüsteemi on meie väikeriigile enam kui tarvis ja see on võimalik. Lisaks on meil olemas vajalik infotehnoloogiline ressurss ja vajadusel võib seda edasi arendada. Need tohutud kümned miljonid, mida nüüd kulutatakse mõtetult “valitsemisele”, võiksid minna kõige muu kõrval ka ettevõtlusse, et äratada uuesti elule kolgastunud piirkonnad, ehitades riigi osalusel ja Euroopa tõukefondide abil, sealsetesse valla keskustesse töökohad ja ettevõtted, kus riigi osalus müüakse hiljem lepingute (koostatud juba enne ettevõtte ehiamise alustamist) alusel kvalifitseeritud töövõtjatele, kes kasutavad ostmisel pangalaene ja omi sääste, mida inflatsioon halastamatult pankades praegu sööb. Vajadusel kasutatakse ka Kredex-i abisüsteeme, lisaks veel maksusoodustused, kui reinvesteering ja veel muudki. Ettevõtete müügist riigile tagasi laekunud summasid, kasutatakse teisel ringil uuesti uute ettevõtete rajamiseks, kuid nüüd juba kõrgemal tehnoloogilisel tasemel, ja müümiseks. Selline süsteem toob tagasi ka siit läinud oskustöölised, spetsialistid ja insenerid, sest saades siin ettevõtete omanikeks, on motivatsioon tagasi tulla kümneid kordi kõrgem, kui tühine kutse: “Talendid koju”. Kuidas ettevõtete ostu-müügi süsteem töötama hakkab, on idée tasandil ratsionalistidel olmas.

Süsteemi “ilma Riigikoguta” juures võib tekkida ainult probleem, et kui Riigikogu (“kullaauku”) enam ei ole, siis erakondadesse trügimine peatub. Valitsusse pääsemist peetakse liialt raskeks ja vastutusrikkaks: hõlpelu Riigikogus ahvatles paljusid pillimehi, näitlejaid, rahvatantsijaid ja muidumehi. Pealegi ministrid ei pea tulema enam erakondadest. Kui tekib selline probleem, kuidas lahendada? Erakondi ikka rahastada, kuid tohutult väiksemas mahus, sest riik võtab reklaami kulud enda kanda: oma meediakanalites, keelates täielikult reklaamid tänavatel ja erameedias-kanalites.

Kuid arvan, et nüüd on erakondadel hoopis teine funktsioon. Saatnud tiimi valitsusse, peavad nad tegema kõik, et tiim seal edukas oleks ja püsiks. Kui varem erakonna lihtliige poti peal, lehte lugedes, sai teada, mida ütles ja otsustas üks või teine tema erakonna juhtfiguur-minister (lihtliige ei pääse otsustama), siis nüüd mõtleb ta seal hoopis, kuidas võiks valitsus ühte või teist probleemi lahendada…. , sest tema poolt pakutav lahendus on eeskätt tema enda edu…

Lõpetuseks tahan ütelda, et eespool kirjeldatud reform põhineb juba osaliselt otsedemokraatial, mis on samm edasi, olles ühtlasi välja jätnud ülikallid ja mõtetud vahelülid. Kui teksti autor riigieelarvest ikka õieti aru saab, siis on riigi sääst reformi tulemusena 35–37 miljonit euri aastas, oletades, et Kadrioru lossist saab isemajandav mingi riiklik moodustis, mida ei pea riik toetama.

M.Laats (r-ratsionalist). mlaats3@hot.ee