Elu ilma Riigikogu ja Presidendita.

Radikaalse riigireformi variant

Mati Laats: Jaa, jaa, selline süsteem on võimalik ja enam kui vajalik, et kaotada sellised vahepealsed ebaefektiivsed ja kallid institutsioonid, mis on koormana seljas väikeriigi maksumaksjal. Nimetatud institutsioonide üleval pidamine on kui lennukilt raha külvamine: meil on kümneid tuhandeid lapsi, kes elavad allpool vaesuse piiri või selle lähedal, meil on maa täis hambutuid vanainimesi, meie paljud piirkonnad jooksevad tühjaks ja kolgastuvad, meie innovatsioon on vaid unelm jne. Aga meie juhid ei pane seda kõike justkui tähelegi.

Alljärgnev tekst ei pretendeeri ilukirjanduslikule zanrile, vaid püüab üksikasjalikult reformi olemust kirjeldada.

Selle reformi sõnumiks on, et Riigikogu ei ole enam ja rahvas valib otse valitsuse koos programmiga. Seega iga erakond, lisaks veel kaks ühendust (teadlaste ühendus ja tööandjate ühendus — Tööandjate Keskliit) esitavad kandideerimisele oma valitsuse täiskoosseisu ja programmi. Riik kujutab endast ainult ühte valimisringkonda.

  • Kuidas selle reform elluviimine toimuma hakkaks? Oletame, et 75% Riigikogu praegusest uuest koosseisust teeb otsuse muuta Põhiseadust selles suunas ja järgmiste Riigikogu valimiste ajal hakkab toimuma üleminek uuele süsteemile.
  • Seega valimiste perioodil esitab iga registreeritud erakond ja eespool nimetatud kaks ühendust, rahvale tutvustamiseks oma valitsuse täiskoosseisu: peaministri, ministrid, kantslerid, ametite juhid jne.(kõiki ametnike ei pea loomulikult välja vahetama, kuid nimeliselt mainitakse siiski ära) ja üksikasjaliku programmi: s.h. SKP loodetav tõus; riigi eelarve, kus on ära märgitud enaminvesteeritud elualad; ekspordi- ja impordi loodetavad bilansid; valitsuse edasise reformi kavad: loodavad uued süsteemid, loodavad töökohad, sealhulgas ka kõik palkadega seonduv jne.,jne. Tutvustusbülletäänides on ära toodud ka valitsusliikmete elulood, haridus, perekonna seis, laste arvud jne.
  • Seoses reformiga kaovad ära nüüd sellised probleemid, nagu Riigikogu kvaliteet, sest nüüd ei ole enam võimalik, et sinna kandideerivad igasugused populaarsed kujud nagu pillimehed, rahvatantsijad, näitlejad ja muidumehed, kelledel pole aimugi, kuidas lahendada riigi ees seisvaid pakilisi probleeme. Häälepüüdjatena selliste kujude Riigikokku toomist, kasutasid enda huvides alatult ära just erakondade juhtfiguurid, et võimule tulla või võimule jääda. Nüüd enam nii ei saa: nüüd on vaja erakonnal koostada usutav ja ülikogemustega valitsusse kandideeriv tiim ja programm. Kui rahvas leiab, et programm on ebaselge või liialt “kerge”, on see juba erakonna enda probleem….

Nüüd on tee lahti ka teadlastele ja töösturitele, kes võivad oma tiimi valitsusse kandideerima panda. Töösturite lubadused, investeerida, uusi töökohti luua ja palku tõsta jne., on ilmselt usutavad….

Täpne programm ja valitsuse koosseis, mis esitatakse rahvale valimistel, hoitakse rahval mälus internetiportaalides ja paberil, et rahvas võib iga kell meelde tuletada antud lubadusi, kohustusi jne.

  • Edasi. Kui ühegi erakonna või ühenduse poolt pakutav valitsuse koosseis (tiim) ja programm, ei saavuta valimistel absoluutset enamust, moodustatakse koalitsioonivalitsus, kus programm ning ministrite kohad, lepitakse kokku läbirääkimiste teel. Loodava valitsuse koosseisu kinnitab Õiguskantsleri institutsioon. Märgima veel ära, et Õiguskantsleri institutsioonis ei eksisteeri praegu ja ei hakka eksisteerima ka tulevikus eripensionide süsteemi.

Mis tasemel erakonnad võimu asju erakonnasiseselt ajavad, kas otsustamisele pääsevad ligi ka erakonna lihtliikmed, on erakonna enda asi. Kui lihtliikmed esinevad “lammastena”, siis muidugi midagi ei muutu…

  • Edasi. Ametis oleva valitsuse tegevust kontrollib nüüd pidevalt Riigikontroll ja kui ta leiab, et rahvale antud lubaduste täitmine on ohus, teatab ta sellest erakonnale või ühendustele, kes on koalitsioonis. Ka erakonnnad ise jälgivad olukorda. Kui aga olukorra “tõlgendamisel” tekivad vaidlused koalitsiooni ja Riigikontrolli vahel, lahendab selle Õiguskantsleri institutsioon, edasises võib sekkuda ka Riigikohus (täpsema reglemendi peavad välja töötama juristid). Ei ole enam nii, et Riigikontrolli kriitikat ei kuula enam keegi ja valitsuse tegemata jätmisi enam ei meenutata, või tehakse seda uduselt valimiste ajal. Selge on, et rahvas ise enam ei mäletagi, mida lubati.

Edasi. Probleemi olemasolu korral valitsuses, vahetatakse ilmselt kaolitsiooni poolt välja peaminister , kes omakorda võib teha valitsuse remondi aga äärmisel juhul võib toimuda ka koalitsiooni muutus: üks erakond või ühendus vahetub. Kõikidel eelnevalt kandideerinud erakondadel, ühendustel on “valvevalitsus” olemas.

(Tuletame meelde, et kandideerivad valitsused, kes ei ületanud 5% künnist, langesid konkurentsist välja.)

Või on kõige tulemuslikum: tekkinud valitsuskriisi olukorras, lahendust leidmata, kuulutab Õiguskantsleri institutsioon välja uued üldvalimised.

Valitsusest lahkunud ministreid ei oota enam mugav maandumine Riigikogus vaid …. Ei, mitte alati vanglas (nali). Vana valitsuse poolt uuele valitsusele toimingute üle andmine ja kurssi viimine, paeb toimuma korrektselt ja vältama vähemalt mitte alla kuu, peale seda peab uus valitsus avalikult teatama, et on asjadega kursis ja valmis minema edasi iseseisvalt.

  • Seadusloome toimub suures osas nagu praegugi: vastav ministeerium esitab seaduseelnõu, millele on ta eelnevalt teinud Riigikantselei abiga uuringud ja analüüsi, ning esitab selle valitsusele arutamiseks. Valitsuses ringlev eelnõu on esitatud arutamiseks riigiportaalis ka avalikkusele: ettepanekute ja paranduste tegemiseks. Ettepanekute ja paranduste vormistamisega tegeleb nüüd Riigikantselei, seega võtab ta üle mõningad Riigikogu kantselei funktsioonid, sealhulgas ka tõlketööd. Ametnike arv Riigikantseleis ei suurene, neid on seal pregu 110.

Seejärel toimub valitsuse istungil seaduseelnõu lõplik arutelu ja kinnitamine. Kui rahva poolt esitatud kõiki ettepanekuid ja parandusi ei ole arvestatud, põhjendatakse seda avalikult (kui asi ei puuduta riigisaladusi) portaalis. Edasi läheb seaduseelnõu Õiguskantsleri institutsioonile, kes uurib selle vastavust põhiseadusele ja kui kõik on korras, kinnitab ja jõustab selle. Kui Õiguskantsleri institutsioonil tekkib kahtlusi ja ta ei jõusta esitatud seduseelnõud seadusena , läheb asi Riigikohtusse, kui valitsus eelnevaga ei lepi.

  • Seaduseelnõud võib algatada digitaalselt ka rahvas (kodanikud), kogudes riigiportaalis teatud arv klikke. Kui valitsus k.a. Riigikantselei on rahva poolt esitatud seaduseelnõud analüüsinud ja ei nõustu sellega, peab valitsus seda põhjendama. Mittenõusumisel võib rahvas pöörduda Õiguskantsleri institutsiooni poole. Viimase otsus on lõplik. Riigikohus siin enam ei rakendu (või siiski).
  • Küsimus: kes siis esindab meie riiki, kui pole enam kallist Presidenti, tema kallist kantseleid ja paleed, tema nõunikke, juriste, viit autojuhti, rida kokkasid ja köögitöölisi, lisaks veel aednikud ja muud abitöölised, ja tema prouat, kes pole odav… Lühidalt: oleneb, mis tasemel kohtumised välisriikudes- ühendustes toimuvad, esindab seal meie riiki kas Peaminister, Õiguskantsler või vastava ala minister, juriidiline funktsioon läheb Presidendilt üle Õiguskantsleri institutsioonile, nagu eespool mõista antud. Kui neid pingviinide paraade ei taheta ära jätta, siis võtab külalisi vastu Õiguskantsler.
  • Peaministri võim, peale reformi, rahu ajal, pole suurem kui praegu: tema käsutuses on praegugi kogu 110 ametnikuga Riigikantselei, kuhu kuulub ka tema isiklik büroo nõunikega. Riigikantselei juhi, Riigisekretäri, määrab Peaminister isiklikult, nagu praegu. Sellest tohutust meeskonnast peaks talle jätkuma, et riigi strateegia välja töötada ja ellu viia.
  • Arvan, et peale valitsusliikmete — ministrite, pole vist kedagi (või siiski), kes võiksid pälvida eripensione rahva tunnustusena. Või kaovad üldse eripensionid valgekraedel, kui pole otseselt osa võtnud kodumaa kaitsmisest või tegelenud kutsealaselt eluohtlike ülesannete otsese täitmisega. Või oleks õiglane, kui rahvas vahetult ise otsustab eripensionide määramise. Meil on rahva arvamuse kogumiseks infotehnoloogiline ressurss olemas, mida võib vajadusel ka edasi arendada.
  • Kuidas ja kelle poolt valitakse ja määratakse ametisse nüüd Õiguskantsler, Riigikontrolli Esimees, Riigikohtunikud ja Statistikavalitsuse direktor. (Statistikavalitsus on nüüd sõltumatu institutsioon. Ametnike arvu seal vähendadakse, võrreldes pregusega.)

See ülesanne tuleb jätta maavanematele ja mitte maakondliku alluvusega linnade linnapeadele (Tallinn ja Tartu), kusjuures Tallinna linnapeal (linnapea valitakse linnaosa vanemate poolt, linnaosa vanemaid valib aga rahvas otse) on 3 häält ja Tartu linnapeal 2 hääl

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.