#SEIKLUS: IX nädal

See nädal peame rääkima ilmast. Nimelt oli see kohalike standartite järgi päris kehvake. Temperatuur langes ootamatult +17ne peale ja taevas läks pilve. Kaks päeva sadas lausa vihma. Esimesel päeval oma pool tundi ja teisel nii 10 minutit. Päris tujutuks tegi kohe selline karm kliimamuutus :)
Tänaseks päevaks on õnneks tavalised +25 kraadi tagasi.

Kuna selle nädala kohta midagi enneolematult põnevat rääkida ei ole (Aaro ei lubanud mul kirjutada, sellest kuidas ta kohalikus juuksuris käis prantslastest seksuaalvähemuste juures endale uut soengut lõikamas), siis panen kirja mõningaid tähelepanekuid, millega siin oldud aja jooksul oleme kokku puutunud.

Üheks teemaks on Hispaania liikluskultuur. Seda oleme kogenud nii autota sõites, kui ratta seljas olles. Päris hämmastav on see kuidas teadupärast peaks hispaanlased väga temperamentsed olema — liikluses see aga kuidagi ei väljendu. Eriti suur respekt selles osas kuidas nad ratturitesse suhtuvad ja kuidas neist mööda sõidavad. Ei sõiduautol ega rekkal ei ole probleemi maanteel sinu taga peaaegu seisma jääda, et oodata õiget möödasõidu hetke. Ei mingit tõmblemist, ei mingit tuututamist. Kõik on väga viisakad. Teine kord ajab lausa närvi kui mingi vend sul 100m taga sõidab ja ei julge mööda minna.

Teiseks on päris ulmeline siine põllumajandus. Kasvuhoonetest olen juba rääkinud aga omaette teemaks on voolikud. Neid on kõikjal, kus midagi kasvab. Voolik läheb absoluutselt iga peenra vahel — üks kõik kui suur või väike on põld. Voolik läheb iga puu juurde, mis vähegi mingit vilja peaks kandma. Ja ei ole vahet, et kas sa oled kuskil küla lähedal või pärapõrgus. Voolik on isegi iga potis oleva taime juures, mis õues kasvab. No jah, kahe kuu jooksul on siin ka ju umbes 37 minutit vihma sadanud :) Selles mõttes päris loogiline ehki aru ma ei saa, et kust kõik see vesi võetakse kui siin suurt midagi ei saja.

Kolmandaks on ikka päris harjumatu siinne asjaajamine. Me otseselt nüüd mingi bürokraatikaga kokku ei ole puutunud, aga see kuidas siin asju aetakse, on ikka eestlase jaoks omajagu harjumatu. Sellest on varem ka juttu olnud, et kõik kohad on kinni-lahti nii nagu jumal juhatab. Millegi peale ei saa enne kindel olla, kui sa kohal oled ja ise näed. Analoogne teema on võistlustega. Iial ei tea, et kus sulle numbreid kätte antakse või mis kell seda tehakse või mis kell täpselt see start siis ikkagi on. Samas tundub, et kohalike see ei häiri ja kõik saavad hakkama. Pigem ongi harjutud sellega, et kõik võtab natukene kauem aega ja keegi selle peale närvi ei lähe. Samas endal on päris raske tegemisi planeerida, kui sa ei tea, et kus ja kuna midagi toimub. Selles osas me peame veel harjutama, et elu chillilt võtta ja ilma punktuaalse graafikuta toimetada :)

Uuel nädalal hakkab meie olemine siin lõunas läbi saama ja liigume vaikselt “põhja” ehk siis kuhugi Prantsusmaa piiri äärde. Midagi kindlat veel paigas ei ole aga eks me vaikselt hakkame uut plaani paika panema. Seega uuel nädala uued uudised juba uuest linnast.