Eelmine: “Viimastest töötegemistest Nam Lanis”
Praeguseks hetkeks tundub möödunud suvi unenäona — olen juba üle nädala aega Eestis tagasi ning koolitöö on alanud. Paljud asjad panevad tagantjärgi imestama, ka need, mis Nam Lanis olles tundusid absoluutselt normaalsetena. Kindel on see, et kogu vabatahtliku õpetaja kogemus on mõjutanud mind isiksusena ja mind õpetajana. See blogipostitus on selles blogis viimane ja siin tuleb juttu elust Nam Lanis ja Myanmaris, peamiselt nendele, kel on soov sinna reisima minna.
Kõigepealt tahan igaühele südamele panna, et Aasiat ei tohi mitte mingil juhul ühtlustada, nagu ka ei tohiks arvata, et Myanmar on ühtlane riik. Riigis käib siiamaani sõjaline tegevus just sellepärast, et ühel alal elavad erinevad rahvused. Myanmari Šani osariik, kus mina enamuse ajast veetsin, on maa ala, kus elab umbes 8,000,000 inimest (kuigi Wikipedia näitab alla 6,000,000). Nendel inimestel on oma keel, oma ajalugu, oma tavad, oma lipp ja arusaamine asjadest. Kuna need inimesed tahavad juba pikemat aega iseseisvust, on nad väga patriootilised ning vastanduvad tugevalt Birmale (see riigi nimi rõhutab baamarlasi, mis on Myanmari enamrahvus ja seda kasutavad Šani inimesed ainult siis, kui räägivad ajaloost või tahavad rõhutada erinevusi, mis on nende ning “Myanmar proper” vahel). Šani inimesed on uhked selle üle, et neil on ajalooliselt Thai inimestega ühine päritolu. Ka keeled on omavahel sarnased. Sallivad šanid hästi ka Laosest naabreid. Hiinlaste suhtes pole aga nad nii sõbralikud. Kui rääkida religioonist, siis on šani osariik valdavalt budistlik. Budismiga seotud tavadest kirjutasin varem selles postituses. Samuti on külades baptistlike kirikuid (keda tolereeritakse väga hästi) ning mošeed (moslemite vastu ollakse väga umbusklikud, aga vähemalt mitte nii agresiivsed, kui teistes Myanmari osades). …
Eelmine: “Noored Kooli Šani moodi”
Kirjutan seda lugu Lily the Home hotelliruumist Hsipaws, kus sümboolselt peatun ühel ööl sarnaselt sellele, kuidas peatusin siia saabudes rohkem kui kaks kuud tagasi. Siis olin imestunud, kui hea ja puhas on see hotell ja kui hästi inimesed siin ikka elavad. Nüüd imestan selle üle, kui suur vahe on Nam Lanil ja Hsipawl ja kui imelikult mina ennast tunnen linnas, kus käib nii palju turiste. Hotellitoa eest maksin kaardiga, õhtusöögi lauas sõin kahvliga, keegi ei pakunud riisi juurde, tegelikult kedagi isegi ei huvitanud, kes ma olen ja kust tulen. Ausalt öeldes oli see vahelduseks isegi päris mõnus. Ümberringi olid valged inimesed, erinevatest riikidest, erinevate juuste värvidega, erinevas vanuses ja imelikutes riietes, mitte longyidega. Kuulsin itaalia keelt ja sain päris palju aru. Pärast Šani keelde keelekümblust tunduvad mulle paljud Euroopa keeled selgematena, arvatavasti. Aga tulen tagasi oma postituse teema juurde. Nimelt homme algab meie puhkus, minu vabatahtliku töö Nam Lanis on lõppenud. Viimased kolm nädalat olid eriti intensiivsed seoses sellega, et võtsin juurde TEES õpetamise ja kuufaaside pärast oli kool tihti kinni ning õpilaste tunnid nihkusid kogu aeg, seega mõnel päeval võis olla 3 või 4 tundi. …
Eelmine: “Tseremooniate nädal”
Möödunud nädalal sain põnevusega jälgida noorte TEES (Teacher Established Education Service) programmi osalejate tegemisi, viia läbi tunnid oma õpilastele ja kolmel õhtul ka nendele samadele TEESidele, suhelda inimestega RDFSSist väljastpool (polegi vaja reisida, kõik tulevad ise Namlani), viia lõpuks läbi koosolek RDFSSi tiimile ning kurbusega alustada oma tegevuste otsade kokku tõmbamist. Selles postituses keskendun õpetajakoolitusele Myanmaris ja konkreetsemalt TEES Case Projecti kirjeldamisele.
Nagu eelnevalt kirjutasin, pole maal riigi poolt toetatud koole. Et oma lapsi harida, panevad kohalikud raha kokku ja ehitavad koole. RDFSS on Šani osariigis selles vallas suur tegija. Sai Naw Kham teeb koostööd mitmete rahvuste esindajate, MTÜde, munkade ning isegi armee esindajatega, et võimaldada võimalikult rohkematel lastel ligipääs algharidusele (1.-5. klass). RDFSSi mobiilsed õpetajad (MTT) sõidavad üle Šani osariigi ja korjavad infot selle kohta, millist abi ja mitmele lapsele millises külas vaja on. Tänu RDFSS pingutustele ning sponsorite kaasamisele on tänaseks ehitatud 15 kooli ja üks õpilaskodu Namlanis (mille avamine toimus 24. juulil), kuhu umbes 100 külalast saavad tulla, et edasi õppida 6.-11. klassis Namlani riiklikus koolis. Samuti on sel aastal toimunud esimest korda suur koolimaterjalide jagamine külakoolidele, neid umbes 200 üle terve osariigi. RDFSSi mõju kogukonnale on tõepoolest väljapaistev. Unistajast Sai Naw Kham oskab inimestega suhelda ja teeb kõike südamest ja väga pehmelt. Õpilaskodust on ta unistanud juba 10 aastat ja näha on, kuidas tema silmadesse tulevad pisarad, kui ta vaatab seda, et tema unistus tuli lõpuks täide. Järgmine projekt on juba ka käsil — Namlanis on ostetud maatükk, kus novembris alustatakse uue RDFSSi kontori, NLCC keskuse ja Naw Khami kodu rajamist. …
Eelmine: “Elust Šani osariigis, Tarkusefondist ning reisimisest”
Nagu eelmises postituses lubatud, tuleb sel korral juttu kohalikust kultuurist, või õigemini — traditsioonidest ja tseremooniatest. Pildimaterjali on sel korral palju ja väga loodan, et tehnilised võimalused mind ei piira ja minu kannatust piisab selleks, et kõike üles laadida. Annan endast parima, et rääkida selgelt nendest pidustustest, mida olen sel nädalal näinud ning lisada juurde raamatutest ja kohalikutega vesteldes saadud teadmisi, illustreerides neid selle nädala ja varasemast ajast piltidega.
Eelmine: “Põllud, künkad ja farmid”
Viimasest postitusest on sel korral möödunud rohkem, kui nädal. Vahepeal olen tähistanud kuu aega Eestist eemal ning kuu aega Namlanis. Tekkinud on harjumus, rutiin ja ka koduigatsus. Samas möödunud aja jooksul olen ka oma horisonte laiendanud. Eelmisel nädalal käisin valitsuse esindajate visiidi tõttu koos Luant Moniga Hsipaws, kus saime RDFSS kodulehel mõned muudatused teha. Sel nädalal läksin isepäi hoopis Lashiosse oma vaba neljapäeva veetma, ning Lashio hotellist ma seda postitust ka hetkel kirjutan. Külaelus on ka vaheldust: nüüd on minu kasutuses jalgratas, millega saan mööda küla sõita teistest sõltumata. Olen juba kaks pikemat sõitu teinud. Samuti ehitasime teisipäeval duširuumi ümber seinad, pärast seda, kui hommikusöögi ajal võtsin duši teemat jutuks ja tundus, et keegi pole seinade vastu, nii et pakusin ennast projektijuhiks ja toetajaks. Nii saigi meie avalikusest õuedušist privaatsem õuedušš. Minu suurest õpilasterühmast sai kaks vanuserühma, mis lisas mulle kaks lisatundi nädalavahetusel, aga võimaldas neljapäeva vabaks võtta.
Sõpruskooli projektis on hetkel vaikus. Louk Youme mungakooli õpetajad vastasid oma direktorile, et sel õppeaastal nad projektiga tegeleda ei jõua. Nii et tuleb otsida teine kool, kus läbirääkimised otsast peale hakata. …
Eelmine: “Learning by Doing”
Möödunud nädala suurimaks rõõmuks oli fakt, et pühapäeval sain esimene kord välja sõita Namlanist ning näha maakooli. Samuti olen alustanud väikeste avastusretketega nendel põlludel, mis Namlani sees asuvad. Ühel õhtul isegi tegin nalja pärast kohalikutele „ekskursiooni“ õpilaskoduni, et näidata, et ma külas juba orienteerun. Põgenen mõnikord poodi ja eile õhtul käisin esimest korda ka jooksmas. See polnud muidugi selline jooks, millega olen Eestis harjunud, pigem avastusjooks mööda muda, mille käigus pidi mitu korda peatuma, et otsustama, kuhu nüüd edasi pöörata. Lõpuks peatusin keset põldu, kus sain lõpuks tunnikese üksinda olla ning laulda ja tantsida oma rõõmuks. Pean tunnistama, et Myanmari minnes oli mul ootus, et saan teha palju iseseisvad otsusi ning pean üksinda seiklema, reealsuses on aga nii, et minust ei sõltu palju ja olen Namlani turistidele suletud oleku pärast sunnitud olema väga ettevaatlik ning ilma loata ei tohi midagi teha. Aga näiteks homme, kolmapäeval, tulevad Namlani võimu esindajad, nii et mind on palutud õpilaskodust päevaks lahkuma. …
Eelmine: “Haridusest ja tööst”
Tänane postitus koosneb kahest osast: esimeses räägin, mis on juhtunud tööalaselt minul ning RDFSSil ning teises räägin veidi rohkem kohalikust toidust.
Imestusväärne on see, et aja tunnetus on siin hoopis teistsugune. Ühest küljest, kiiret kunagi pole ja vaid unes näen seda, et hilinen kuskile ning pakin asju hirmuga, et vean kedagi alt. Siin kulgeb kõik mõnusas kõigile sobivas tempos. Oma tundide osas on mul distsipliin korras, kuna esimesel tunnil panin paika, et hilinemised mulle ei sobi ning tahan, et kõik tulevad klassi kella üheks. Nii tulevad kohalikud minu tundi 20–15 minutit varem ja kannatlikult ootavad, kuni ma lõunat söön ja nende juurde tulen. Klassiruumi valmistan juba tund aega enne, millega imestan oma kohalikud õpetajad. Sündmused juhtuvad rahulikult ning kõik on rõõmsameelsed ning arusaadavad. Samas kui vaadata nädalale tagasi, siis on juhtunud palju ja tööd on tehtud küllaga ning mitmed tähtsad koosolekud on peetud ning tundub, et aeg on möödunud väga kiiresti. Aga seda kõike ilma stressita ja liigse etteteatamiseta. Lihtsalt kutsutakse sind ruumi, kus istub 15 õpetajad ja öeldakse: “Räägi nüüd sellest sõpruskoolide teemast, õpetajad on nüüd siin ja valmis kuulama”. …
Eelmine: “Teekond ja esmamuljed”
Täna räägin eelkõige sellest, millisel moel saan aru haridusprobleemidest Šani osariigis ning mida olen juba tööalaselt jõudnud teha.
Kahjuks pole mul seni olnud võimalust külastada koolitunde, kuna Namlanis on vaid riiklikud koolid (government schools) ja nendega peab eraldi minu suhtes kokku leppima ja kui ma sinna ka saan, siis mõne õpetaja kaudu. Pole üldse teada, kas saan mingil hetkel neid tunde külastada. Samas asub suurim Namlani kool täpselt meie keskuse vastas. Ühel õhtul pärast tunde sain jalutada territooriumil ja vaadata, mismoodi näevad välja tühjad klassiruumid. See kool on suur ja koosneb mitmest hoonest. Õpilased alustades lasteaiast kuni 11. klassini on samas koolis, aga maja eri osades. Klassiruumid ja hooned on erinevas seisundis, aga pingid ja tahvel on enamasti olemas igalpool. Kooli territooriumil asuvad ka majad õpetajatele, kes tulevad Namlanist väljastpool. …
Eelmine: “Tere!”
Olen kodust eemal tänaseks juba terve nädala. Aeg on teha esimese kokkuvõte sellest, mis on kogetud. Ühe nädalaga on aga toimunud väga palju. Räägin sellest, kuidas jõudsin Namlani külla, sest tee võttis mul enamiku nädalast — 5 päeva. Selle järel räägin aga alustatud tööst Namlanis ning minu esmamuljetest. Loodan, et internetiühendus annab mulle võimaluse postitada ka pilte.
Veetes lennukites kokku umbes 13 tundi pluss vahed kolme lennukite vahel, jõudsime Tiiuga esmaspäeva õhtul Bangkoki, kus saime veeta ühe päeva. Juba siin nägime erinevusi lääne ja ida vahel, külastasime templeid, kloostreid ning nägime pagoodasid. Bangkokis tutvusime toreda giidi-õpilasega, kes oli väga püüdlik ja sõbralik ning pärast kohustusliku programmi oli nõus meiega veel aega veetma, et näidata meile Bangkoki teisi külgi. Vahepeatus polnud aga vajalik turismi jaoks, vaid selleks, et saaks meie viisad vormistada. …
Kõigepealt, tutvustan ennast. Sellest esimesest postitusest ei tule palju infot Myanmari (Burma) kohta, seega kui otsite infot selle riigi kohta, siis soovitan minna kohe minu teise postituse juurde. Selles postituses on kirjeldatud minu teekond vabatahtlikuks õpetajaks saamisel. See on võib olla huvitav nendele, kes on mõelnud oma elus sarnast sammu teha.
Minu nimi on Viktoria Rudenko, olen inglise keele õpetaja Tallinna Pae gümnaasiumis. Tulin kooli neli aastat tagasi tänu Noored Kooli programmile ning kahe aasta möödudes otsustasin, et soovin jätkata õpetajana. Inimesed, kes mind tunnevad, võivad kinnitada, et olen rahutu ning avatud uutele väljakutsetele. Seda on näha ka minu töös — iga õppeaasta on olnud teistest erinev, igal aastal on olnud mõni uus projekt või amet, mida olen enda peale võtnud.
Õppeaastal 2015/2016 alustasin tööd meie kooli arendusjuhina ning see eeldas koostööd paljude teiste minu kolleegidega. Koostöös meie kooli projektijuhi Pavel Alonoviga saime hakkama tõsiselt suurepärase projektiga — korraldasime meie koolis nimelt Maailma mõistmise ja sallivuse nädala ning esitasime seda projekti MTÜ Mondo Maailmapäevade konkurssile. Projektis osalesid aktiivselt ka 10. klassi õpilased, kes olid ise paljude tegevuste eestvedajad. Oktoobris toimusid terve nädala jooksul meie koolis näitused, meisterklassid, viktoriinid ja arutelud globaalsetel teemadel ning toimus meie õpilaste ja ka õpetajate silmapildi avardamine. Üheks teemaks, mida me siis tõstsime, oli maailmaharidus ning laste elutingimuste ebavõrdsus. Isiklikult valmistasin ette näituse, mis pani mind mõtlema selle üle, kui tihti me unustame, et kõik meie maailmas on suhteline ja kui õnnelikud me tegelikult oleme. Siis tekkisid minus esimesed mõtted vabatahtlikust õpetamisest ning hakkasin asja uurima. Minu huvile aitas kaasa ka see asjaolu, et tol hetkel oli minu hea sõbranna Anne-Liis Kongo külas GLENi vabatahtlik.
Muidugi olin ma üliõnnelik, kui sain teada, et meie projekt võitis konkurssi ja mina saan sõita märtsis Ghanase, Kongo külla ning oma silmaga näha, mis moodi toimub arengukoostöö edendamine ja kuidas reaalselt Mondo arenguriikides aitab. Veel enne reisi uurisin vabatahtlikute pakkumisi, mis olid kõik huvitavad, aga minu jaoks ebamugaval ajal. Kui tuli uudis Myanmari kohta, olin kohe huvitatud ning aeg sobis, aga pidin arutama oma perega, kas mul on võimalik nii lühikese ette teatamisega riigist nii pikaks ajaks lahkuda. Õnneks sai mu pere (mis kõige tähtsam, mu laps) minust aru ning lubas mul kandideerida. Tean, et nad vaikselt lootsid, et mind ei valita, kuna muretsesid minu pärast :) Edasi toimus aga reis Ghanasse ning seal nägin, et üks efektiivsemaid viise arengumaade toetamiseks on vabatahtlikud. Kohapeal elades saab paremini aru kohaliku elu tugevustest, nõrkustest ning kontekstist. See annab võimaluse toetada inimesi vastavalt nende vajadusele ning koostöös kohalikke partneritega välja töötada jätkusuutlik plaan ka järgmistele vabatahtlikutele.
Minu õnneks sain ma vabatahtlikuks valitud ning hakkasin ette valmistama. Lugesin riigi kohta ning külastasin ettevalmistavaid seminare, kohtusin eelmiste vabatahtlikutega. Ettevalmistuse käigus selgus, et mina ja Tiiu oleme esimesed hariduseksperdid, kes suunduvad Myanmari erinevatesse maapiirkondadese. Minu sihtkohaks on Shani piirkond, Namlani küla. Siin teen koostööd kohaliku organisatsiooniga Rural Development Foundation of Shan State (RDFSS), nagu ka neli vabatahtlikut enne mind, aga vahe on selles, et mina elan siin külas terve aja ja teen igapäevaselt tööd Namlan Life-Long Learning Centre (NLLC) keskuse õpetajate, õpilaste ning RDFSS töötajatega. Algsest kirjavahetusest tuli välja soov, et mina arendaks eelnimetatud gruppide inglise keele oskust (eelkõige suhtlusoskust, julgust ning hääldust) ning õpetaks aktiivõppemeetodeid. Töö peab jätkuma ka siis, kui mina naasen kodumaale, nii et pean jõudma kahe kuuga andma kätte vajalikud vahendid eelkõige NLLC keskuse õpetajatele, kes omakorda õpetavad oma õpilasi, külakoolide õpetajaid ning järgmisi töötajaid. Kuna tegemist on Shani piirkonnaga, kus enamasti elavad shani rahvusest inimesed, siis nende jaoks on inglise keel kolmas keel — kooliharidus on Myanmaris burma keeles. Selle pärast on minul soov õpetada siin ka keelekümbluse ning lõimitud aine ning keele metoodikate põhimõtteid, seda enam, et nad töötavad nii edukalt minu koolis.
Selliste ootuste ning eesmärkidega asusin ma teele 5. juunil, peaaegu nädal aega tagasi. Edasi üritan postitada blogis vähemalt kord nädalas, kui Internet siin vihmases külas seda lubab.
Järgmine lugu räägib füüsilisest teekonnast külani ning üllatustest ning esmamuljetest. Pean aga hoiatama, et tegemist on minu subjektiivse arvamusega ning minu arusaamisega. …
