European Solidarity Corps Belgia pagulaslaagris
Olen Vladislav Virtonen, (eba)tavaline gümnaasiumi õpilane. Käisin Belgias, kus võtsin osa ESC projektist, mis toimus FEDASILis (Federal Agency for the Reception of Asylum Seekers) ja kestis 2 nädalat. Kokku oli meie tiimis 10 vabatahtlikku ja 2 liidrit.
5. juulil hakkasin sõitma LuxExpress’iga Riiga. Sealt lennukiga Brüsselisse. Nagu tavaliselt, valisin endale lennu, mis saabub põhimõtteliselt öösel. Hea, et sõitsin üksinda, kuna olen päris kindel, et mitte keegi teine ei tahaks minuga kell 2:09 läbi väikese Belgia linna kõndida ja rongijaamas 10 tundi teisi vabatahtlikke oodata.
Niimoodi algas minu esimene ESC (European Solidarity Corps) kogemus. Rongi oodates sain tuttavaks ühe marokolasega, kes jagas oma elukogemusi ja Twix’i.
Kell 12:00 saabus teine vabatahtlik — üks meie töölaagri liidritest — Helmi, kes on pärit Palestiinast.
Rongis liitus meiega ka Arina Venemaalt, niisiis kolmekesi istusime ja rääkisime tõsiste nägudega elust ja haridusest momendini, kui kõik saime aru, et keegi päriselt ei tea kuhu täpselt me läheme, kuidas laager välja näeb ja kes mille eest vastutab.
Oma sihtpeatusesse jõudes kohtusime veel kahe vabatahtlikuga Prantsusmaalt, kes sõid rahulikult baguette’i. Sealt meid võtsid laagri töötajad auto peale.
Seal asubki see laager, metsade ja põldude keskel. Laagri asukoha põhjuseks on see, et umbes 70 aastat tagasi see koht kuulus Ameerika sõjaväelastele, ja juba 1950tel aastatel ei olnud kasutuses. Belgia valitsus soetas selle, sest mahutavus oli piisav, ja linnades selliseid mahukaid ehitisi ei olnud.
Esimese nädala jooksul tegelesime seinte värvimise, kohalike vaatamisväärsuste külastamise, laagriga kohanemise ja seal elavate inimeste tutvumisega. Mäletan hästi, kui esimesel tööpäeval panime krõpsud ja joogid lauale laagri keskel ja üritasime kõiki kokku tuua, et ennast tutvustada ning esimesi sõprussuhteid luua. Kõik kuulsid aga mitte kõik kuulasid. Isegi see, et me rääkisime inglise, araabia, prantsuse ja vene keeles, ei aidanud. Seal elav rahvas ei ole harjunud üritustega, mis nõuavad suulist suhtlust. Põhjuseks on see, et selles laagris on 170 inimest, ja seal räägitakse vähemalt 35 erinevat keelt. Enamik oskab prantsuse keelt, aga on veel teisi, kes seda õppida veel ei ole jõudnud.
Esimese reflektsiooni käigus istusime ja arutasime, mida saaks teha terve kogukonnaga, et kõiki kaasata. Otsustasime korraldada tantsuõhtu, kuna kehakeelest saavad aru ikka kõik. Tuli välja väga edukas õhtu!
Tantsu keskel ma läksin õue, et natuke puhata, ja nägin midagi, mis jääb meelde väga kauaks. Seal oli pisike tündruk (üleval pildil vasakul) säravas kleidis. Sellist tüüpi riietust keegi seal tavaliselt ei kanna. Tegelikult peaaegu igaüks kaebas, et laager on liiga isoleeritud, mitte midagi ei toimu ja on üldse väga igav. Teate, mis see tähendab? See tähendab seda, et selle tüdruku jaoks see õhtu oli oluline, tema ja tema pere valisid erilise riietuse just selleks tantsuks. Selle pausi peale meie tiimi juurde tulid veel rohkem rahvast, et meid tänada ja märkida meie panust.
P.S. Sotsiaalmeedia on minu suur kirg. Tavaliselt ma teen palju pilte ja postitan nii palju kui võimalik. See laager sai erandiks sellepärast, et paljud üritavad saada poliitilist varjupaika, ja mis iganes juhtus enne võib olla karistatav nende koduriikides, nii et meie kui ELi kodanike esimene ülesanne on nende privaatsuse kaitsmine.
Kogu teine nädal oli pühendatud lastelaagri korraldamisele. Aardeotsimine, spordimängud, välisreisid, filmiõhtud, käsitöö, tutvumismängud, ujumine ja palju muud.
Ja siis lõpupidu! :)
Rohkem minu kogemuse, ESC ja minu saatva organisatsiooni (MTÜ EstYES) kohta võib uurida minuga ühendust võttes:
Vladislav Virtonen
Facebook, Instagram, Twitter