Eesti poliitikas on kätte jõudnud põhimõttelageduse ajastu.

Andrus Ansip, Euroopa Komisjoni asepresident

Pikki aastaid on Eestil olnud maailmas kadestamisväärne, eeskujuliku riigi maine. Meie demokraatia ja majanduse arengut on käsitletud kui tõelist edulugu. Pole ka ime, sest mitte üheski Euroopa riigis pole alates 1993. aastast majandus kasvanud 17 korda (sic!). Mitte üheski riigis pole tehtud suhtarvuna nii palju investeeringuid kui Eestis.

Nüüd on Eesti pälvinud välismeedias risti vastupidist tähelepanu. Politicos oli pealkiri „Eestist võib saada õpikunäide, kuidas riigi maine prügikasti visatakse“. Mõjukad väljaanded kihavad Helmete solvangutest president Kaljulaidi aadressil. Bloomberg kirjutas, kuidas „Euroopa värskeim rahandusminister tahab hoida riigi valgena“. Väljaanne märgib, et Martin Helme vaated on rassiküsimustes oluliselt radikaalsemad kui rahandusteemades. Bloombergi lugu ilmus veel enne, kui Helmed oma raadiosaates hõiskasid: „Lõpp eelarvedogmadele, lõpp laenu pelgamisele, lõpp headel aegadel varude kogumisele! Prügikasti absurdne jutt strukturaalselt tasakaalus eelarvest!”

Koalitsiooni moodustajad on öelnud, et sajale tuhandele tõrjutule tuli anda väljund valitsusse. See on müüt,et EKRE valijad on olnud alati tõrjutud. EKRE valijad ei ole eile sündinud. EKRE on kasvanud välja Rahvaliidust ja Rahvaliit oli poole oma kuueteistkümnest eksisteerimise aastast valitsust moodustanud erakondade hulgas. Meenutagem, et Euroopa kõige efektiivsem pandipakendi süsteem töötati välja rahvaliitlase Villu Reiljani juhtimisel ja toona rahvaliitlane Aivar Sõerd nimetati vastutustundliku rahanduspoliitika vedajana maailma parimaks rahandusministriks.

Öeldakse, EKRE olevat protest Reformierakonna ülbuse vastu. Et Reformierakond pole osanud neid inimesi kõnetada. Aga tegelikult? Põlva- ja Valgamaal kaotasid sotsid võrreldes eelmiste Riigikogu valimistega pooled oma toetajatest. Need, kes protesteerisid eelmise valitsuse tekitatud massilise piirikaubanduse vastu, loobusid toetamast sotse ja andsid hääle EKRE-le. EKRE toetajate hulgas oli ka üksjagu neid, keda ei rahuldanud Isamaa poliitika. Keskerakondki on tunnistanud, et osa nende eestikeelsete valijate häältest läks EKRE-le.

Reformierakond tahab kõnetada võimalikult paljusid Eesti inimesi, kuid Reformierakond pole kunagi pretendeerinud ainupartei staatusele. Need on Helmed, kes ütlevad, et nad ekrestavad kogu Eesti ja soovivad tulevikus parlamendist oma parteile vähemalt 51 kohta. Kui EKRE lubab meid kaitsta vähemuste pealetungi eest, siis isiklikult mina ei tunne, et geid või juudid mind ohustaksid. Ainus vähemus, kes teisi Eestis endale allutada tahtes meid ohustab, on EKRE.

Jüri Ratase sõnul on punaste joonte aeg Eesti poliitikas läbi. Tema teodki näitavad meile, et oleme jõudnud põhimõttelageduse aega. Minu jaoks pole punased jooned kuhugile kadunud, need tähistavad põhimõtteid. Ka suurema osa Eesti rahva jaoks on punased jooned alles. Samuti ajakirjanike jaoks. Põhimõttelage valitsus ei vasta rahva vaimsusele. Tõsine rahulolematus kajastub muuhulgas ka erakondade toetusprotsentides.

Peaminister Jüri Ratas aina vabandab. Kui tema on ära, vabandavad asendusvabandajad. Yana Toom silub Igor Gräzinit ja vabandab presidendi, venelaste ja lüpsjate ees. Tanel Kiik triigib Mart Helme sõnavõttu ja vabandab kõigi nende ees kes tundsid ennast isiklikult haavatuna. Helir-Valdor Seeder räägib Isamaa üldkogul, kuidas koalitsioonipartnerite kõnepruuk või leping Ühtse Venemaaga talle tegelikult kohe üldse ei meeldi. Meenutagem, kuidas Isamaa tahtis mõned aastad tagasi eelarve struktuurse tasakaalu nõude koguni meie muidu poeetilisse põhiseadusesse kirjutada.

Vabandajad hädaldavad sealjuures, et nende vastu olla põhjendamatu hüsteeria üles köetud. Et olgu rahvas kuss seni kui on vaid sõnad, oodake ikka ära teod! Kuid ka poliitiku iga sõna on tegu. Rahvas ootab sõnade ja tegude ühtsust. Mis mõte on valimistel, kui valitute sõnad ei maksa midagi? Aktuaalse Kaamera kõnekas kaader, kus Mart Helme solvab pressiruumis vabariigi presidenti ja kõiki naisi ning Jüri Ratas ükskõiksel ilmel tema kõrval paberile kritseldusi teeb, oli olukorra masendav üldistus. Peaminister ei tohi olla arg, peaminister ei tohi peita pilku, kui solvatakse presidenti või nülitakse Eesti mainet. See kõik ei ole mingi veidrate märkide keeles peetav mäng, vaid muutus, millest sõltuvad tulevikus investeeringud, millest sõltub see, kas NATO sõdur tahab Eesti eest seista.

Peaministril ei saa olla kama, kui tema juhitud valitsuse ministrid kohtuvad kremlimeelse Le Peniga. Peaminister ei saa jääda ükskõikseks, kui tema koalitsioonipartner kavatseb hakata tegema koostööd Matteo Salvini Põhjaliigaga. Googeldades leiab vaevata pilte, kus Salvini poseerib pöial püsti Kremli taustal Putini pildiga särgis. See pole juhuslik nali, sest paari sekundiga leiab Salvini vähemalt kolmes erineva disainiga Putini- särgis. Eesti valitsus ei tohiks teha koostööd nendega, kelle eesmärk on Euroopa Liitu lõhkuda. Eesti huvides on ühtne Euroopa.

16. mail algavatel Euroopa Parlamendi e-valimistel on meil võimalus oma valikuga näidata, mida viimase kahe kuu jooksul Eestis toimunust arvata. E-valimistele kulub minut. Aga kui me seda minutit Eestile ei pühenda, võib tagajärjeks olla üksi jäetud väike Eesti, kaotatud vabadused ning ühiskondlik elu, kus tooni annavad metslaste kombed.