Eesti vajab rakendusuuringute keskust

Anne Sulling, riigikogu liige

Eesti lähiaastate tähtsamaid prioriteete peaks olema motiveerida ettevõtteid tegelema senisest aktiivsemalt tootearendusega ning investeerima uute tehnoloogiate kasutuselevõttu, et saaks kasvada loodav lisandväärtus ja ettevõtete konkurentsivõime.

Eesti on praegu Euroopa Liidus kõige viimane ettevõtete osakaalu poolest, kes toovad turule uusi innovaatilisi tooteid või teenuseid. See näitab, kui kehvasti toimib meil teadmussiire majandusse ning kui kaugel oleme teadmistepõhise majanduse poole liikumisel tegelikult.

Postimehes ilmunud arvamusloos «Kuidas ületada surmaorgu?» (4.02) kirjeldasin kompleksset lähenemist, mis on vajalik teadustulemuste jõudmiseks uute toodete või teenusteni. Käesolevas loos keskendun selle komplekti ühe olulise lüli, rakendusuuringute keskuse loomise vajadusele.

Maailmas innovatsioonirindel edukate riikide tegemisi jälgides hakkab silma üks ühine nimetaja — neis kõigis mängivad innovatsiooni ökosüsteemis olulist rolli rakendusuuringute keskused. Nad tegelevad uute tehnoloogiate ja toote prototüüpide arendamisega ettevõtete tarvis, teisisõnu on sillaks teadustulemuste rakendamisel.

Eesti riik on seni olnud seisukohal, et prototüüpide ja tehnoloogiate arendamisel võiksid ettevõtetele tuge pakkuda ülikoolid ja euroraha toel projektipõhiselt tegutsevad tehnoloogia arenduskeskused ehk TAKid. Faktid näitavad aga, et see süsteem ei ole meile edu toonud.

Põhjus, miks paljud riigid on loonud ülikoolidest eraldi rakendusuuringute instituudid, seisneb selles, et neil on täita erinev roll. Ülikoolide missioon on anda kõrgharidust ning luua uusi teadmisi alusteaduse ja rakendusteaduse baasil. Ettevõtluses kasutamiseks mõeldud uute tehnoloogiate arendus või toote prototüüpide loomine on ülikoolides pigem juhuslik. Rakendusuuringute instituudi missioon seevastu on süstemaatiliselt teenindada ettevõtteid, aidates neil jõuda uute tehnoloogiate, toodete või teenusteni.

Sellest lähtub kogu organisatsiooni ülesehitus ja mõttelaad. Näiteks see, kas ettevõtte teenindamine on prioriteet või tehakse seda siis, kui põhitegevuse kõrvalt aega ja ressurssi üle jääb.

Vähetähtis pole seegi, et oma olemuselt on ülikool avatud akadeemiline keskkond. Ettevõtete arendusprojektid on aga reeglina konfidentsiaalsed, mis avatud keskkonda hästi ei sobitu.

See ei tähenda, et mõned koostööprojektid ülikoolidega ei võiks õnnestuda. See eeldab, et teadlastel on oma põhitöö kõrvalt aega ja huvid juhtuvad klappima, ent juhuslikkuse põhimõttele ei saa üles ehitada süsteemi.

2004. aastal loodud tehnoloogiaarenduskeskuste (TAK) programm, mis pakkus ettevõtetele teadmisi ja keskkonda rakendusuuringute läbiviimiseks, oli samm õiges suunas. Plusspoolele saab kirjutada 483 töökoha loomist, 604 publikatsiooni avaldamist, 212 doktori- ja magistritöö kaitsmist, 40 patendi registreerimist ning rakendusteaduse kompetentside edasiarendamist mitmes valdkonnas. Põhieesmärk — teaduspõhiste toodete turule jõudmise kasv — jäi aga saavutamata.

Esiteks loodi TAKid eurorahaga projektipõhiselt, mis seadis neile ridamisi piiranguid. Igal TAKil oli piiratud omanike struktuur, mistõttu ei saanud konkurendid neile alati ligi ning nii mõnestki TAKist sai sõna otseses mõttes oma osanike, mitte laiema ettevõtjaskonna teenindaja.

Teiseks loodi TAKid killustatud kujul — iga teemapõhine TAK väikese asutusena eraldi, mitte ühe katuse alla koondunud suurema organisatsioonina. Nõnda oli olemas küll teadusalane kompetents, kuid puudus suutlikkus ja ressurss luua tõhusad tugistruktuurid äriarenduse, turunduse ja müügi vallas. Sellele viitas ka kevadel EASi poolt läbi viidud TAKide diagnostika.

TAKide efektiivsust tootearenduses on pärssinud ilmselt ka tõsiasi, et neil võimaldati tegeleda alusuuringutega (mujal tellivad rakendusuuringute keskused alusuuringud enamasti ülikoolidelt), mis on hajutanud fookuse rakendusuuringutelt. Samuti ei aidanud TAKide edenemisele kaasa haridus- ja teadusministeeriumi otsus jätta nad välja ettevõtetele mõeldud rakendusuuringute toetusmeetme raames aktsepteeritud teenuseosutajate ringist.

Programm lõpeb 2021. aastal ja kohustusi riik TAKide jätkumisega seoses võtnud ei ole. Seega on praegu sobiv aeg valmistada ette teiste riikide kogemusele tuginev uus lähenemine, mis väldiks TAKide juures tehtud vigu.

Kaaludes alternatiive, ei jää rakendusuuringute keskuse kõrval sõelale kuigi palju võimalusi. Enamik Eesti ettevõtteid on väikese või keskmise suurusega ning enamasti puudub neil teaduse ja arendusega tegelev osakond ja infrastruktuur. Seetõttu vajavad nad abi väljastpoolt ja just rakendusuuringute keskus võiks selle lünga täita. Suurettevõtted on meil sageli välisomanduses ning teevad oma teadus- ja arendustööd neis riikides, kus teadlaste hulk on suurem ja infrastruktuur parem. Ilma rakendusuuringute keskuse tekketa on vähetõenäoline, et nad Eestis teadus- ja arendustegevust kasvataksid.

Rakendusuuringute keskuse missioon mujal maailmas on aidata ettevõtteid just seal, kus Eestilgi king kõige rohkem pigistab: tootearenduses ning uute tehnoloogiate loomises ja kasutuselevõtus. Seda saab teha mitmeti. Näiteks Soome VTT või Saksamaa Fraunhofer on keskendunud tipptehnoloogiate väljatöötamisele ja pakkumisele ettevõtetele, et aidata neil konkurentsieelist saavutada. Taani GTS seevastu tegeleb ennekõike kompetentside pakkumisega väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele nende arendusvajadusi arvestades, mitte niivõrd uudsete tipptehnoloogiate väljatöötamisega. Taanis hinnatakse perioodiliselt, milliste kompetentside järele on ettevõtetel nõudlus, ning vajadusel finantseerib riik nende loomist GTSis 90 protsendi ulatuses. See hõlmab vajadusel ka teadmiste ja oskuste sisseostu väljastpoolt Taanit.

Eestile sobiks minu hinnangul nende kahe mudeli sümbioos. Ainult tipptehnoloogiate väljatöötamisele ja rakendamisele keskendumine võib põrkuda vähese kohaliku nõudluse vastu, arvestades praegust ärimudelite valdavat lihtsakoelisust. Millistele kompetentsidele ja valdkondadele peaks Eesti rakendusuuringute keskus keskenduma, on teema, mis vajab selgitamist. Nagu üks põhjamaade rakendusuuringute keskuse juht mulle hiljuti ütles, vajab Eesti brutaalselt ausat hinnangut oma teaduskompetentside kohta ning ühtlasi hinnangut ettevõtete võimekuse kohta teadus- ja arendustegevusse investeerida ja uusi tehnoloogilisi lahendusi kasutusele võtta. Tema soovitas hinnangu tellida mõnelt erapooletult asjatundjalt mujalt maailmas. Olen temaga täiesti nõus.

Rakendusuuringute instituudi käigushoidmine maksab raha, kuid loob aluse sellele, et meie ettevõtete käive suureneks, palgad kasvaksid ning sotsiaaltoetused ja pensionid võiksid tõusta, nii et kokkuvõttes saaks Eesti jõukamaks. Olgu öeldud, et mitte üheski riigis ei toimeta rakendusuuringute keskused riigi toeta. Soome VTT oleks konsultatsioonifirma, mitte uurimiskeskus, kui peaks ilma riigi toeta toime tulema, on märkinud seal töötavad inimesed.

Samas on rakendusuuringute keskused paljudes riikides tänu kompetentside kontsentratsioonile ja laiale koostööpartnerite võrgustikule võtmetähtsusega konkurentsipõhistele grantidele (näiteks ELi raamprogrammi rahadele) konkureerimisel.

Soome VTTs tuleb kolmandik eelarvest riigieelarvest, teine kolmandik ELi raamprogrammist ja teistest konkurentsipõhistest grantidest ning kolmas kolmandik ettevõtluslepingutest — kokku suurusjärgus 250 miljonit eurot aastas. Töötajaid on VTTs veidi alla 2400. Eesti rakendusuuringute keskuse eelarve võiks olla 50 miljonit eurot ja seal võiks töötada umbes 450 töötajat. See oleks Eesti suurust arvestades VTT näite suhtes proportsionaalne. Mõistagi peab riigi osalus algusaastate tegevuste finantseerimisel olema suurem, see saab ajapikku väheneda, kui ettevõtluslepingute ja grantide voog suureneb.

Eestis on selle aasta riigieelarves planeeritud teadus- ja arendustegevuse jaoks 0,81 protsenti SKTst. Nii madala teadusrahastuse tasemelt pole rakendusuuringute keskust luua võimalik ega mõistlik. Mõeldav on see ainult siis, kui täidame juba ammu TAI strateegias võetud kohustuse tõsta riigi teadus- ja arenduskulutused ühe protsendini SKTst. See tähendab praegusega võrreldes umbes 50 miljoni täiendava euro kulutamist aastas. Sellest piisaks rakendusuuringute keskuse töös hoidmiseks ning tugitegevusteks.

Küllap on vaja luua ettevõtetele toetusmeede rakendusuuringute ja tootearenduse tellimiseks. IMF on oma 2016. aasta aprillikuu Fiscal Monitoris välja toonud, et efektiivne riigi toetus ettevõtete teadus- ja arendusinvesteeringutele on 50 protsenti. Kui toetus jääb alla selle, siis on üsna tõenäoline, et arendusprojekti pigem ette ei võeta.

Arvestades Eesti kesist kogemust selles vallas, oleks rakendusuuringute keskuse loomisel mõistlik kaasata rahvusvahelist kogemust ja miks mitte luua rakendusuuringute keskus Eestisse strateegilises koostöös mõne juba edukalt toimiva rakendusuuringute keskusega maailmas. Rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise uue organisatsiooni loomine pole lihtne, ent Eesti majandusarengu seisukohalt on see vältimatult vajalik.

Arvamuslugu on avaldatud 16.08 postimees.ee

Arvamuslood

Reformierakonna arvamuslood

Eesti Reformierakond

Written by

Oled Reformierakonna programmide arutelukeskkonnas. Siin me esitleme uusi ideid, uuendame vanu ja arutleme, et jõuda Eesti järgmiste sihtideni

Arvamuslood

Reformierakonna arvamuslood

Welcome to a place where words matter. On Medium, smart voices and original ideas take center stage - with no ads in sight. Watch
Follow all the topics you care about, and we’ll deliver the best stories for you to your homepage and inbox. Explore
Get unlimited access to the best stories on Medium — and support writers while you’re at it. Just $5/month. Upgrade