Eestikeelsele haridusele üleminek on Reformierakonna plaan 2017. aastast

Endine haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi

Sesteri avaldus tuli nii luuavarrest, et väga praktiline on küsimus, kas see on tõusnud tarkus või konjunkturism.

Muud seletust kui et tegu on kurgihooaegse tähelepanuotsinguga, kahjuks veel juurde võtta pole, ehkki laiemalt on kõik need mõtted kõlanud tihedalt teist aastat.

Sester ja haridus muidugi kõigepealt, aga kui 2017. alguses idee välja käisime, tõrjus IRLi fraktsioonijuht Sibul (AKs) selle tagasi seisukohaga, et õppekeel peab olema vabatahtlik. IRLi hariduse eestkõneleja ja komisjoni liige Kalle Muuli kirjutas vastuseks pealkirja all „Küüniline ja silmakirjalik valimisloosung“ (LE). Samu sõnu „küüniline ja silmakirjalik“ kasutas ekserakonnakaaslane ja nüüd vabaerakondlane Sirje Kiin (PM) oma pealkirjas.

IRLi koalitsioonikaaslane Jevgeni Ossinovski (eksharidusminister) kasutas sõnu „võhiklik“, „hirmutamine“, „eesti- ja venekeelsete inimeste vastandamine“, nendevaheliste „pingete õhutamine“ (sotside FBs ja ajakirjanduses).

IRLi peaministri erakonna vastusõnavõtte ei jõua ära tsiteerida, aga kõneisikud on olnud Ratas, Kaljulaid ja Reps, rääkimata venekeelsetest, ega venekeelse gümnaasiumi eelisarendamisest vastavalt koalitsioonileppele ja eraldi rahastusega.

Endast meenutan, et lahkusin haridusministeeriumist 2016. septembris, aga äratundmisele, et ühiskond on selleks muutuseks küps, jõudsin paraku mõni kuu hiljem. Kelleltki ei saa võtta õigust mõelda ja teha ka aina uusi asju, mitte ainult vanu, mida erilise mõnuga on püüdnud võtta konservatiivid ja keskerakond, kes teevad ja mõtlevad ainult vanu. Ajastust määrab alati ühiskonna valmisolek, ja parem hilja kui ei midagi, aga mu hea nõuandja HTMs Irene Käosaar on kahetsenud, et ei andnud ise seda nõu. Küll aga on ta hingega asja taga. Mu erakonna programmiline seisukoht on see 2017. aasta algusest ja sellele on tulnud ainult konkurentide vihased vastulaused — ilmselgelt konjunktuuri, mitte sisu nuusutades.

Mõni kuu hiljem otse kümnesse tulnud inimarengu aruanne, aga ka integratsiooniuuring summutasid küll mõne ütleja ja aasta hiljem kopeerib neid ka see Sesteri avaldus, aga programmiliselt ja ametlikult pole keegi rohkem liigutanud.

Sesteri ja konjunkturismi seos ei pole muidugi vägivaldne. Temalt võiks optimist küsida ainult patukahetsust 180 kraadistele pööretele rahanduspoliitikas. Mina pessimistina ei usu teda kõneisikuna isegi siin — pärast tema innustunud toetuskõnesid minu esitatud eelarvete tasakaalule ja sama innustunud toetuskõnesid enda esitatud eelarvete tasakaalutusele, ja eelarvereeglite tühistamisele sinna otsa. Mäletan liiga hästi ka ta õigustusi 2017. üle potentsiaali majanduskasvu stimuleerimisele — põhjendus oli, et „majanduskasv ei rahulda“ — , ja 2018. jahtuva majanduse peale pisut tasakaalukamale kulutamisele — sest majanduskasv olla just nüüd üle potentsiaali. Ka tulumaksu- ja aktsiisijamad ja uute maksude nimekiri on kõik tema sulest.

Kelle eestikeelse hariduse teemal patukahetsus ja toetusavaldus usutav oleks, on IRL. Ootame erakonna vastutajate seisukohta, mitte juhuslike ja muutliku meelega liikmete õngitsemisi konjunktuuri sogases vees. Ja muidugi teisi järele.


Vaata lisaks: