Keit Pentus-Rosimannus Kadri Simsonile: Keskerakonnal on vara Sovetskoje Šampanskojet avada

Kadri Simson kirjutas Päevalehes mürgise loo Reformierakonna pihta. Loe Keit Pentus-Rosimannuse vastust.

Päris üllatav on näha, et Keskerakonnal kulus laiavaks ja õhku täis võimuparteiks muutumiseks kõigest napp kaks aastat. Õnnitlused, omamoodi rekord.

Oma vastutusvaldkonnas muidu üsna konarlikult ja häbelikult toimetaval Kadri Simsonil ei tule ministrina näiteks kunagi ei õhinast ega mürgist puudust, kui pakutakse võimalust Reformierakonna suunas salvata ja sajatada. Seekord saadeti Kadri lavale kätega vehkima muidugi selleks, et juhtida publiku tähelepanu kõrvale Keskerakonna viimaste päevade käitumiselt, mis on olnud piinlikus kooskõlas Ühtse Venemaaga sõlmitud koostööleppe vaimuga.

Alustuseks pean Kadri üldist hoogu siiski natuke maha võtma — Keskerakonnal on veel vara valimisvõidu tähistamiseks Sovetskoje Šampanskojet avada. Miks?

Sest me kõik tahame rääkida sisust, Kadri. Ja küsida enestelt — kui kogu see tagurpidiantsla keerati kokku kõigest kahe aastaga, kas me tõesti oleme valmis uuteks “fantastilisteks” segadusteks, mida teie eestvõttel leiutatakse järgmise neljaga?

Keskerakond kinkis lätlastele 600 eurot iga pensionäri kohta

Millest alustame, Kadri? Kas täielikult läbikukkunud alkoholipoliitikast, mille tagajärjel kinkis Keskerakonna valitsus lätlastele iga Eesti pensionäri kohta 600 eurot? Või totaalsest segadusest, mis on suudetud korraldada tervishoius — patsientidest ei saa täna vist enam keegi kindel olla, millistele tema lemmiktohtritele homme raviraha jätkub ja millistele mitte.

Või räägime sihikindlast poliitikast ümbrikupalkade ja järelikult väiksemate tulevikupensionide soosimisel? Või edasipüüdlikemate töö- ja pensioniealiste karistamisel kõrgemate maksudega? Või kriisiaegadeks mõeldud reservide laiakslöömisest ja Eesti kukutamisest rahanduslikust kõrgliigast esiliigasse?

Või räägime järjekindlast vastuseisust eesti keelsele haridusele ja igasuguste Kõlvarti vene-kooli-projektide rahastamisest, mille suurimaks saavutuseks on kaunistada Eesti koolide edetabelite tagumisi otsi ja kustutada sellega vene noorte tulevikuväljavaateid?

On väga sisuline küsimus, kas Eesti rahvas tahab kõike veel ja üha rohkem või väärib hoopis paremat tulevikku.

Miks me Keskerakonda välis- ja julgeolekupoliitikas ei usalda?

Ja Kadri, kui sisust rääkida, siis peame rääkima ka Eesti kaardist.

Olgu kodakondsuse või üürnike vallas, ikka ja jälle võetakse Keskerakonna leerist ette katseid panna kahtluse alla, et Eesti Vabariik on hoolimata vahepealsest okupatsioonist ikka see sama Eesti Vabariik, mis asutati 1918. Keskerakonna valitsust on mitmel korral tabatud katselt üritada meid unustama panna, et Eesti Vabariiki okupeeris pool sajandit nõukogude Venemaa, mitte Eesti ise. Et meid okupeeris selle sama Venemaa eellane, kes täna okupeerib Moldovat, Georgiat ja üha suuremat osa Ukrainast. Sildistage meid mistahes nimedega, jah, meie ei unusta seda mitte kunagi ega lase ka teistel.

Me ei unusta ka seda, et Eesti Vabariigi suurim õppetund sõjaeelsest ajast oli — mitte kunagi ei tohi jääda üksi ja alati tuleb hoida läänes tugevaid liitlassuhteid — ning et Keskerakond hääletas omal ajal Euroopa Liitu astumise vastu. Teie tahaksite selle kindlasti unustada, aga meie ei unusta seda mitte kunagi, mistõttu ilmselt on isegi teile mõnevõrra mõistetav, miks me teid ega teisi suuremast Venemaa-sõbralikkusest jutlustavaid jõude Eesti välis- ja julgeolekupoliitika juures lõpuni ei usalda.

Tooge see leping siia, ma rebin selle ise puruks

Seda usaldust on alati võimalik ajas tegudega kasvatada. Paraku mitte nende tegudega, millega Keskerakond on selle valitsuse jooksul hakkama saanud. Oudekki Loone nimetab välispoliitika arutelul Eesti Vabariiki Teiseks Vabariigiks, Enn Eesmaa kõneles veel eelmisel nädalal Ukraina-arutelul nagu Ühtse Venemaa esindaja ja Toomast Vitsut pani eile Venemaa-vastaste uute sanktsioonide arutelult kvoorumi kaotamiseks lihtsalt plehku. Panid tähele, ma Yana Toomi isegi ei maininud.

Kuid isegi vaatamata nendele näidetele, on usaldust endiselt võimalik võita, lihtsalt visake see paganama leping prügikasti. Või kui poliitilisest julgusest jääb endal puudu, siis Kadri, too see Ühtse Venemaa leping minu kätte, ma rebin selle ise puruks.

Vana hea uus Reformierakond

Sisust rääkides tuleb mistahes peaministriparteil vaadata tulevikku realistlikult, mitte uinutada end iseenda hurraahõisetesse. On suur tõenäosus, et järgmisel valitsusel tuleb Eesti juhtida läbi uue majanduskriisi ja keerulise julgeolekuolukorra.

Majanduskriisi märgid on maailmamajanduses juba mõnda aega õhus, analüütikud vaidlevad üksnes selle üle, kust see alguse saab ja millise kuju täpselt võtab.

Putini Venemaa jätkab samal ajal jultunult oma lääne lõhkumise ja naabrite küljest tükk tüki haaval hammustamise poliitikat.

Järgmised neli aastat ei pruugi tulla väikesele Eestile sugugi nii kerged, kui olid valitsusele viimased kaks õpiaastat.

Reformierakond on Eestile selles mõttes kindel valik, et me teeme maksud uuesti korda, kogume raskemateks aegadeks piisavad reservid, kasvatame paarisaja euro võrra pensione ja tõstame kaitsekulusid. Ja ei flirdi Eesti riigi aluste kõigutamise ega vaenlastega. Lähtume elutervest talupojatarkusest — tahad paremat tulevikku, ole igaks juhuks valmistunud ka võimalikeks proovilepanekuteks.