Kes meist peaks seda riiki ülal pidama?

Maire Forsel, ettevõtja

Nüüd, mil valimisteralli on alanud, tulistavad konkurendid üksteist halastamatult leheveergudel sellise sõnavalinguga, et vaesel valijal võtab vist kogu see palagan juba silme eest kirjuks. Ometi oleks oluline osata neist poliitikute kirjutistest tõde välja noppida, sest kuidas muidu saaks oma hääle anda just sellele, kes sinu vaateid kõige paremini esindab? Samas on üsna tavapärane, et üritatakse mõnd konkurenti mustata, pookides neile külge midagi, mida neil tegelikult küljes pole.

Pean silmas noorpoliitik Tanel Kiige hiljutist arvamuslugu, kus ta Reformierakonna maksuplaani pihta piike heitis. Esiteks on noor poliitik populismi kenasti ära õppinud, väites, et Reformierakond igatseb tagasi minevikku — vaatamata sellele, et üks peamisi sloganeid praegustel valimistel on Reformierakonnal hoopis „Parem tulevik”. Ilmselt teeb ta selle järelduse tuginedes ühele reklaamklipile, kus Rohke Debelak räägib nostalgiliselt sellest, kuidas vanasti muru rohelisem oli. No mis parata, kui selle klipi lõbus iroonia kõigile kohale ei jõua. Naljast, öeldakse, saavat aru need, kes piisavalt intelligentsed. Kui seda viimatinimetatut napib, siis näedki vaid seda, mis paljale silmale paistab — rohelist muru, sinist taevas ja lihtsamat maksusüsteemi. See viimane, muide, on sama ilus, kui kaks esimestki — teeb inimestel meele rõõmsaks. Erinevalt praegusest olukorrast, kus tuhanded maksumaksjad on mures peatselt ukse ees oleva tulude deklareerimise pärast.

Maksusüsteem, mis läbi ei paista

Samas pean Tanel Kiigega nõustuma, et praeguse valitsuse kehtestatud maksusüsteem pole just lihtsamate killast. Ja nõustun ka sellega, et 500-eurone maksuvaba tulu jätab madalapalgalistele rohkem raha kätte. Samas oleks praegune valitsus võinud enne maksusüsteemi peapeale keeramist mõelda, mis juhtub meie töölkäivate pensionäridega — millegipärast seda ta praeguse maksusüsteemi kiitmise tuhinas ei maini, kui palju töölkäivad pensionärid oma sissetulekus kaotasid. Ma aitan siin veidi järele — see kaotus oli peaaegu sada eurot. Ja see, et nii paljud nüüd tuludeklaratsiooniga raha tagasi saavad, selle põhjus on ju ilmselge — maksusüsteemi läbipaistmatuse tõttu ei julgenud inimesed tulumaksuvaba miinimumi jooksvalt kasutada. Teisisõnu on umbes 500 000 inimest andnud riigile intressita laenu — kas see oligi praeguse valitsuse eesmärk, et saada oma inimestelt intressi maksmata kasutamiseks 129 miljonit?

Aga veel faktidest. Tanel Kiik püüab Maksu- ja Tolliameti 2018. aasta uuringut inimeste maksutahtest omatahtsi tõlgendada. Sotsioloogina pean ma siiski ka siin tegema väikesed parandused. Nimelt väidab ta, et uuringuga, kus kõigest 35% inimestest leiab, et Eesti riigis kehtiv maksusüsteem on õiglane, ei saavat me teada suhtumist tulumaksusüsteemi. See on äärmiselt populistlik väide, sest just üksikisiku tulumaks on see, mis on inimestele kõige ligemal — sellest sõltub ju tema igakuine sissetulek. Et vaid 35% peab maksusüsteemi õiglaseks, on masendavalt halb tulemus. See näitab, et riik on midagi valesti teinud. Minu arvates on selle uuringu juures märgiline ka see, et kui 92% vastanutest tunneb, et maksude maksmine on nende kui kodanike tähtis kohustus, siis küsimusele, kas nad deklareeriksid 2000-eurose aastapreemia, kui see antaks neile sularahas, vastasid jaatavalt vaid 50%. Mida see näitab? Muidugi seda, et tulu tahetakse varjata. Aga miks? Kõige tõenäolisemalt sellepärast, et selline aastalõpupreemia muudaks kogu aasta tulumaksuarvestust ja tekitaks tagasimaksekohustuse. Selline olukord ei ole normaalne, praegune süsteem paneb petma ja kombineerima. Paneb peitma seda sissetulekut, mis ületab 1200 eurot kuus.

Kes siis tegelikult rohkem makse maksab?

Tanel Kiik toob oma arvamusloos välja ka eelnimetatud uuringust tulemused, mis näitavad, et enamuse vastanute arvates peaks väikesepalgalistel olema väiksem maksukoormus ja suuremapalgalistel suurem. Väga õige, ka mina arvan nii. Ja väidan, et Reformierakond arvab samuti. Samas väide, et 500-eurone maksuvaba miinimumi kehtestamine kõigile tooks lisaraha just jõukamatele 2100+ eurot teenivatele inimestele, liigitub pigem kadeduse kategooriasse. Et mis nad siis on nii tublid, et teenivad nii palju? Aga äkki vaataks konkreetseid numbreid? Kui palju makse saab riik 540-eurose palga pealt? Aga 2100-eurose? Esimesel juhul läheb maksudeks 197 eurot, teisel juhul 1157 eurot — kumb neist riigile rohkem makse maksab, peaks ju olema siililegi selge. Ja just sellepärast ongi oluline ühtne ja solidaarne maksusüsteem, kus kõigile kehtib ühesugune tulumaksuvaba miinimum ja ühesuguse protsendiga tööjõumaksud. Sest mida suurem palk, seda suuremad maksud nagunii.

Kes peaks seda riiki ülal pidama?

Ja nüüd ma jõuangi oma jutuga kõige olulisemani. Nimelt selleni, et ma ei kahtlegi, et kõik erakonnad tahavad meie rahvale head, aga küsimus on selles, mis viib meie elu edasi ja mis ei vii. Edasipüüdlikkus viib edasi ja just seepärast ei tohi seda kõrgemate maksudega karistada. Mind väga häirib see retoorika, mida kasutab Keskerakond — et meie nüüd tuleme ja aitame teid, vaesed Eesti inimesed. Anname tasuta seda ja teist ja kolmandat ja võtame ära neilt, kes on elus rohkem pingutanud, et paremale järjele jõuda. Me pole nii abitud! Me tahame teha tööd ja maksta makse, et aidata neid, kes abi tegelikult vajavad, mitte süvendada inimestes õpitud abitust. Selline mentaliteet, et riik peab terveid inimesi aina rohkem aitama, on hukutav nii riigile kui inimestele endile. Me sisendame sellega inimestele, et pole hullu, kui sa elus edasi ei püüdle, küll riik sulle raha annab — selle asemel, et motiveerida kõiki püüdlema parema hariduse, parema sissetuleku ja selle tulemusena parema elu poole. Me jagame raha tervetele tööjõus inimestele, selle asemel, et aidata omastehooldajaid ja kõiki teisi, kes tegelikult abi vajavad. Kas Keskerakond on üldse huvi tundnud, kuidas meie riigis need kõige nõrgemad elavad? Ma mõtlen need, kes tervise tõttu üldse ei saagi tööl käia. Kui me niimoodi laia käega tervetele inimestele jagame, on meil lõpuks pea võimatu seda riiki ülal pidada. Ja kui me pidurdame maksudega ettevõtlikkust, siis Eesti elu ei edene. Sest raha, paraku, ei kasva endiselt puu otsas, seda peame me kõik, kes me siin riigis elame, ise suutma teenida ja teha seda nii, et peale meie endi taskute ka riigile midagi pudeneks. Nii et äkki siis lõpetaks selle inimesi uinutava retoorika sellest, kuidas Keskerakond aitab ja ütleks ausalt välja, et riigimehelik ja aus on tööjõulistel tervetel elanikel olla selle riigi suhtes andja, mitte võtja rollis. Et meie lapsed ei harjuks maast madalast tasuta saama, vaid kasvaksid üles ühiskonnas, kus andmine on saamisest olulisem? Et meil kõigil, kes me siin riigis elame, saaks parem.