Liina Kersna: Kes vastutab väikese sõstrasilma saatuse eest?

Liina Kersna, riigikogu liige

„Surmahirmu tundva naise pilku või vägivaldses kodus kasvanud väikese sõstrasilma vaadet ei ole võimalik unustada. Need on hetked, kui ma tunnen, et mina vastutangi nende inimeste saatuse eest!” Nii ütles mulle pärast pikki pühi Põlva politseis Kagu-Eesti politsei juht Helmer Hallik. Kohtusin temaga esimest korda kolm aastat tagasi, kui läksin tema juurde uurima, et miks on Põlvas oluliselt kasvanud vägivallast teatamiste arv. See paistis riiklikust statistikast silma. Vastus oli lihtne — meid usaldatakse. Ja see on pikaaegse pühendunud töö tulemus.

Kagu-Eestis sai politsei tänavuste jõulupühadel ajal 21 teadet lähisuhtevägivallast. Üheksa juhtumit oli Põlva-, seitse Võru- ja viis Valgamaal. Sealse politsei sõnul mõjutavad nende tööd eelkõige kolm tegurit: pühad, raha laekumise päevad ning täiskuu. Seekordsed pühad olid siiski üsna rahulikud, mõnel palgapäevale järgnenud nädalavahetusel olevat sama palju tööd. Samas nad ei arva, et vägivalda oleks kodudes vähemaks jäänud.

Sotsiaalmeediast vastu vaadanud helged jõuluidüllid ei olnud reaalsus mitte igas peres. Tänavu tuli näiteks purjutav täisealine poeg koos elukaaslasega vanematele pühadeks külla, et olla tunnistajaks sellele, kuidas purjus ema ründab noaga purjus isa. Teises peres raevus ravimeid võtmata jätnud psüühikahäiretega ema. Nüüd viidi ta taaskord haiglasse, sest läks kallale naabrile. Kodukülastusel selgus, et õnneks on pikast töötusest meeleheitel olnud isa saanud lõpuks tööd. Selles majas on mitu last juba perest eraldatud, kuid kõige pisem on siiski kodus. Politsei kiidab neile juba tuttavat poissi, kes hoolimata keerulisest kodusest olukorrast saab endaga hakkama. Pliidil keevad poti sees viinerid ning poiss kinnitab politseinikele, et kõik on hästi. Hallidest tellistest laotud sein lubab aimata, kui külmad on selles puuküttega maja korteris hommikud.

Politsei- ja Piirivalveameti aasta liidri tunnustuse pälvinud Põlva politsei juht Katrin Satsi hoiab erilises fookuses just laste ja perede heaolu ning tihedas koostöös kohaliku ohvriabi töötaja Anne Klaariga otsivad nad alati võimalusi tegeleda probleemide põhjustega, murdmaks muidu korduma kippuvaid käitumismustreid. See ei ole lihtne ülesanne, sest ohvritele sobivaid teenuseid on vähe või ei ole need piisavalt kättesaadavad.

Näiteks, kuipalju ohver on teie arvates laps, kes elab vägivaldses kodus, kuid keda ennast otseselt ei peksta? Mina arvan, et on, sest korduvalt on tõestatud — see jätab inimese hinge haava, mis ühel hetkel võib omakorda väljenduda vägivaldses käitumises. Viimane aeg on hakata käsitlema vägivalda näinud lapsi kui passiivseid ohvreid, mitte kui ainult tunnistajaid. Selleks on vaja muuta ohvriabiseadust, et vägivaldses keskkonnas kasvanud lapsed saaksid ohvriabiteenuseid ka siis, kui lapsevanem ei algata vägivallatseja vastu kriminaalmenetlust. Teame, et vägivalla nägemine mõjub laste hingedele sama laastavalt kui otseselt vägivalla kogemine. Uuringud kinnitavad, et oluline osa vägivaldses keskkonnas kasvanud lastest on ühel päeval ise kas vägivallatsejad või ohvrid. Seda mustrit saab murda vaid läbi varajase märkamise, sekkumise ja süsteemse toetamise.

Kas ohvrid on inimesed, kelle lähedane on teadmata kadunud või teinud enesetapu? Seaduse silmis ei ole. Täna käsitleb riik ohvrina vaid kuritegevuse ohvrit ning neile laienevad ka ohvriabiteenused. Samas sooritab Eestis aastas keskmiselt 200 inimest enesetapu. Olen seda meelt, et nii kadunud kui ka enesetapu teinud inimeste lähedastele peaksid laienema ohvriabiteenused.

Kahjuks on paljud asenduskodudes elavad lapsed politseile tuttavad. Nad teavad nende laste kodusid, kust nad on ära viidud ja kahjuks jõuavad need lapsed liiga tihti ka hiljem politsei vaatevälja. Üldiselt on asendushooldust vajavate laste arv aasta aastalt vähenenud. Lõppeval aastal oli lapsi, kes ei saa elada koos oma bioloogiluste vahematega Eestis ligi 1200. Neist ligi 900 elab lastekodudes, perekodudes 72 ning perekondadesse on võetud kasvama 200 last.

Uuringud näitavad, et vaid 15% Eesti peredest on valmis võtma enda juurde elama võõrast last. Miks enamus meist ei ole selleks valmis? Uuringu järgi on kaks peamist põhjust: majanduslikud võimalused ja hirm traumeeritud lapse ees. Kui palju me ühiskonnana väärtustame hooldusperede tööd? Hoolduspere vanematoetuse miinimumsumma, mida paljud kohalikud omavalitsused maksavad, on 125 eurot + 240 eurot lapse isiklikeks kuludeks. On see adekvaatne tasu? Vanematest eraldatud laste kasvatamine nõuab perelt hiiglaslikku pingutust. Ühiskond peaks sellist missiooni palju rohkem väärtustama. Igal juhul on see maksumaksjale oluliselt odavam kui maksta kinni katkise hinge loodud kaost.

Lastekodude külastamised ei ole kunagi kerged. Elu ebaõiglus joonistub tihtipeale selgelt välja just laste peal ja seda on raske taluda. Kui 30 aastat tagasi tegutsesid piirkondlikud lastekodulaste jagamispunktid, kuhu jõudnud lapsed olid tihti kasimata ja haiged, siis tänane pilt on muidugi 100% erinev. Laste elamistingimused on paremad kui paljudel peredel, õed-vennad saavad olla koos, neil on korralikud riided seljas ja saapad jalas, toad on täis mänguasju. Seda küll tihti annetajate toel. Kõik tundub olevat olemas, aga tegelikult on puudu midagi väga olulist. Lastekodudesse jõuavad vähem või rohkem traumeeritud lapsed, kes on harva tundnud armastust. Hingevalu, millega need lapsed peavad hakkama saama, võib olla väga suur. Tihtipeale on nende laste elukogemuses hoolimatust, vägivalda, alkoholi, narkootikume. Selleks, et nende väikeste inimeste hingehaavad saaksid ravitud, peaks neile lastele ja noortele olema tagatud regulaarne psühholoogiline tugi. Täna seda ei ole. Kahjuks on sel valusad tagajärjed. Jällegi — tõhusam ja odavam oleks aidata täna ja kohe, mitte tegeleda juba ühiskonnale oluliselt kallimate tagajärgedega.

Ma olen täiesti kindel, et aina rohkem inimesi saavad aru ning on valmis ka rohkem panustama selle nimel, et meie keskel oleks vähem katkiseid hingi ja seetõttu ka vägivalda ja elmata jäänud elusid. Selleks peaksime tõstma fookusesse inimese. Nelja aastaga Riigikogus olen näinud, et tegelikult me ei väärtusta ühiskonnas piisavalt neid, kes oma tööga toetavad teisi inimesi — õpetajaid, treenereid, noorsootöötajaid, logopeede, eripedagooge, psühholooge, hooldajaid, tugiisikuid, vanemliku hooleta jäänud laste kasvatajaid jt. Samas me teame, et majandus, siseturvalisus ning tervishoid saavad hästi toimida vaid tervete inimeste toel. Mõtteviis, et ennetamine on ühiskonnale oluliselt odavam kui tagajärgedega tegelemine, ei ole veel juurdunud. Meie järgmine suurim ühiskondlik kokkulepe võiks olla hakata väärtustama inimesega tegelevaid ameteid. Sest tegelikult vastutame väikese sõstrasilma saatuse eest meie kõik, mitte ainult Helmer.

Artikkel ilmus Lõuna-Eesti Postimehes 7.01.2019