Märtsitorm ja märtsijänes

Kalle Laanet, Riigikogu aseesimees

Nüüd siis läks lahti — tormijooks märtsikuu esimese pühapäeva hingedele-häältele. Mõned poliitilised loomad lähevad hulluks ja käituvad, nagu märtsijänesed.

Kes on märtsijänes? Eelkõige Alice’i raamatust Imedemaalt rahvusvaheliselt tuntuks saanud tegelane, kelle nimi sümboliseerib ajutist — kevadist — hullust.

Lugesin hiljuti ühest Inglismaal levinud müüdist või naeruväärsest vääruskumusest, mille kohaselt paljude inimeste arvates jänesed kevaditi munevad. Põhjus olevat selles, et märtsis, kui jänesed oma pulmamängude tuhinas hulluks lähevad, pääseb jalutaja neile väga lähedale ja näeb neid istumas maapinnale kaabitud lohukeses munakurna kõrval. Samal ajal ilmuvad väljadele kiivitajad, vilkad uhke kuklatutiga toredad linnud hästi tuntud ka Läänemaal ja Saartel. Nende pesad ongi üsna algelised — lohukene maapinnal, mõned kõrred justkui moe pärast voodriks. Muidugi lendab kiivitaja inimese (ja koera) lähenedes minema, pulmamänguline jänesevolask — kes on tõepoolest peast nii segane, et inimesest rääkimata ei pelga isegi peni — istub nende ookri-pruuni-mustakirju munadega lohu kõrval. Nii olevat tekkinud ka legend või legendid munevast lihavõttejänesest, kes lastele kingiks pühademune toovad.

Meie järjekordne märtsitorm, Riigikogu valimised, toob kaasa samasuguse hulluse, kohatise lauslolluse. Sest kuidas teisiti nimetada nähtust, kus ühed lubavad ilmvõimatut ja teised seda usuvad. Või teevad näo, et usuvad ja annavad sellele vastavalt oma hääle ehk õiguse enda nimel oma elu korraldada neile, kes räägivad päise päeva ajal tõsise ilmega, et kevaditi jänesed munevad?!

Kas on võimalik, et ühtaegu langetatakse makse ja tõstetakse pensione? Eriti veel Eesti tegelike elanike arvu, tegelike tulude ja tegelike maksulaekumiste juures? Meie eelarvetes ja maksutuludes pole ju ülejääke, mille arvel seda teha saaks. Niisiis ei ole võimalik pensione kuigivõrd tõsta ka siis, kui maksutulu ei vähene. Kui maksutulu jääb väiksemaks, siis vähenevad ka kulutused ning kui pensione ei vähendata, siis jääb raha vähemaks mujal — tervishoius, korrakaitses, õppeasutustes. Jänesed ei mune.

Kas on võimalik, et alandame makse ja kaotame ravijärjekorrad?! Ravijärjekordade vähendamiseks — juhul kui meie inimesed mingi ime läbi üleöö palju tervemaks ei muutu, aga jänesed ju vist ikkagi ei mune — niisiis arstile ja protseduuridele pääsemise ooteaja lühendamiseks või koguni kaotamiseks on vaja rohkem arste ja teisi meditsiinitöötajaid, rohkem ruume, rohkem seadmeid. Arstide õpe on pikk ja kallis. Kõige selle korrigeerimiseks on vaja palju raha. Ka maksutulu kahandamata ei ole see võimalik. Või kui siiski, siis mõnest muust valdkonnast raha ära võttes, aga see pole ju ka võimalik. Maksutulu kahandades pole see üldse võimalik. Jänesed ei mune.

Samamoodi on politseiga, päästjatega, õpetajatega, kultuuri ja spordiga, üldse kõigega, mille puhul oleme otsustanud — NB! eelkõige oma põhiseaduses — et rahastame neid ühiselt, makse kogudes ja kogutud raha oma esindajate ehk Riigikogu vahendusel asjakohaselt jagades.

Kas te usute, et jänesed mõnikord — kevaditi — munevad?! No lapsele või lapselapsele „Alice Imedemaal“ ja teisi suurepäraseid lugusid ette lugedes me ju usumegi (või muidu on tegu viletsa lugejaga!). Aga kas tasub uskuda minu kauaaegsete kolleegide, näiteks sotsiaaldemokraatlike või keskerakondlike poliitikute kinnitusi, et teie (loe: meie) elu läheb üleöö paremaks, kusjuures see seisneb selles, et maksame vähem makse ning samal ajal kaovad ravijärjekorrad, pensionid tõusevad, politseinike ja õpetajate palgad tõusevad? Teisisõnu — märtsikuus hakkavad jänesed munema ja toovad oma munad meile koju kätte!

Mõni ratsionaalne mõte eelnenu kinnituseks. Eestis on veidi üle poole miljoni maksumaksja ja enam-vähem 1,3 miljonit elanikku, kes praktiliselt kõik on maksutulu jagamisel saajaiks. Iga maksumaksja peab ühiste hüvede mõttes üleval kahte ja poolt Eesti elanikku, iseennast ja veel ühte ja poolt, ehk kahekesti peame üleval viite ehk meid mõlemaid ja siis veel kolme. See on suur koormus, seda enam, et need, kes tööd ei tee ja maksutulu ei tooda, kasutavad ühiselt kogutud raha rohkem kui need, kes seda nii-öelda toodavad: pensionid, ravikulud ja palju muud. Ühiskonna ja selle teenimiseks riigi pidamiseks oleme nii kokku leppinud (=Põhiseadus!).

Muide, ligi pool kogu Eesti maksumaksjatest elab Harjumaal ja ligi 200 tuhat Tallinnas.

Mida poliitik siis lubada saab? Näiteks olemasolevate ressursside tõhusamat kasutamist: raha küll juurde ei tule, kuid kasutame seda nutikamalt, tulemuslikumalt. Kandideerijalt peab küsima, kuidas täpselt tema lubadusi on võimalik ellu viia. Viimaste aastate jooksul on tehtud palju sotsialistlikke lollusi, näiteks meile, saarlastele alatine teema — praamindus. Ikka ja jälle tuletan meelde, et kuigi erafirma ostis uued praamid, siis need maksime kinni meie, praamisõitjad ja maksumaksjad, piletite ja riikliku dotatsiooni näol. Sotsialistlikud poliitikud otsustasid, et peame ostma veel ühed uued laevad, mis sest, et eelmised oleks veel vähemalt kümme aastat suhteliselt uued olnud ja veel palju kauem meid teeninud. Niisiis — sõidame ikka sama palju, aga maksame kahtede laevade eest, kuigi me seda otseselt ei taju. Sotside loosung oli viimati „inimese eest“ — saarlastena võime otsustada, et ei meie ega hiidlased inimeste hulka ei kuulu!

Valikuid tehes — olgu valimistel või igapäevaelus — on esmane mõistlik tegu vaadata, mida see lubaja (ja tema erakond) on seni tegelikult teinud? Üleüldse ja oma lubaduste täitmiseks.

Kas me usume natukestki, kui isik, kel pole Saaremaa ja Hiiumaaga mingit pistmist, lubab silla ehitada? Küsigem, ja me saame teada, et ta ei tea ei saarte elust ega sillast mitte mõhkugi.

Kas see on võimalik?!

Ja ikka ja jälle, mõelgem lubadusi kuulates, kas lubatav on üldse kuidagi võimalik ja kui kuidagi ongi, siis kas lubaja senine tegevus annab põhjust uskuda, et selle täitmine kuidagi võimalik on (või vähemalt, et ta oma lubadust vähemalt ise tõsiselt võtab). NB! Otsuseid ei tee erakonnad, vaid ikka inimesed.

Pidagem silmas, et lähiajal ei ole tõenäoline niinimetatud „isevalitsus“ ehk ühe partei moodustatud valitsus ja võim. Ikka tuleb luua koalitsioone ehk valitsemiseks sõlmida kokkuleppeid, mis tähendab vastastikuseid järeleandmisi, lubatust loobumisi. Kaalugem, mitmendal kohal on konkreetselt meile antud lubadused selles valguses — millest loobutakse koalitsiooniläbirääkimiste käigus?

Ükskõik, mida meile, mere ja saartega seotud inimestele gastroleerivate kandidaatide poolt ka ei lubataks, Eestis on edaspidigi pigem vilets suusailm ja ei muutu meie armas isamaa päikeseparadiisiks — ikka ise peame kuidagi toime tulema ja seejuures tegelikkust arvesse võtma.

Kokkuvõtteks: ärgem laskem märtsitormil oma pead segi ajada ja end märtsijäneseks muuta, ega selleks, kes usub, et jänesed munevad. Jänesed ei mune, ka 3. märtsi jänesed mitte!