Millist läbimurret ootate?

Keit Pentus-Rosimannus, Reformierakonna fraktsiooni aseesimees

Vaatan ja loen erinevaid reaktsioone presidendi Moskvas käigu kohta. Mulle jäävad arusaamatuks teatava regulaarsusega vallanduvad ja nüüd taas hoogu kogunud sõnavõtud, mis kõnelevad “läbimurde” ootustest, lootustest ja tõenäosusest Eesti suhetes Venemaaga.

Mis läbimurret üldse oodata saaks? Mis see läbimurre olema peaks? Olukord, kus Eesti sõltuks suures ulatuses kaubavahetusest Venemaaga? Kas siis oleks meil kauaoodatud ja igatsetud läbimurre käes?

Või soovime Venemaaga veelgi tihemaid kultuurilisi ja humanitaarseid sidemeid, lisaks PBK-le, toimuvatele dikantidele ja oludele, kus Tallinna linnavalitsuse üritused on sisuliselt kakskeelsed juba tänagi? Ehk Venemaa “pehme jõu” mõju olulist suurenemist Eestis? Kas see oleks läbimurre? Kas selleks läbimurdeks piisaks Vene kursantidega purjekate sadamasse laskmisest või peaks kohe ka nullkodakonduse ja paralleelse venekeelse haridussüsteemi kivisse raiuma?

Mida spetsialistid arvavad, kas oodatud “läbimurdeks” tuleks Eestil end täielikult Venemaa rüppe heita või piisaks ka kergemast soometumisest? Kas NATOst ja Euroopa Liidust peaks kohe välja astuma või piisaks läbimurdeks esialgu ka sellest, kui loobuda raudteerööpmete ja elektrivõrkude sageduse liitmisest Lääne-Euroopa sõpradega?

Kas Venemaa agressioonid Moldovas, Georgias ja Ukrainas, ugri-mugri rahvaste õiguste mahatallamine ja sekkumised demokraatlikesse valimistesse tuleks unustada kohe või piisab läbimurdeks, kui tasapisi, märkamatult?

Ainuke läbimurre, mida oleks Eestil tõepoolest oluline taodelda ja toetada, oleks läbimurre Kremli käitumises oma naabrite suhtes — okupatsiooni lõpetamises Ukrainas, Gruusias ja Moldovas. Ning Eesti ja teiste oma naabrite julgeolekupoliitiliste valikute austamises — ka soovis olla täieverelised NATO ja Euroopa Liidu liikmed. Selle käsitlemine presidentide kohtumisel oli oluline.