Riigi eelarvest tehti valitsuse ühiskassa

Omal ajal mind küll hoiatati, et pole mõtet jätta endast maha korras riiki, iga varu ja võimalus kasutatakse pärast ära võimu kinnistamiseks ega taha keegi pärast kuulda, et riigi valikud peavad olema mõistlikud ning pika vaatega.

Me arendasime reegleid, mis omavoli piiraks, aga nagu aed peab kinni looma, mitte inimest, peavad reeglid inimest, mitte poliitikut.

Ma ei tahaks alustada 30-miljonilise katusepakkumise teemal, sest see on moosivargus suure majanduspoliitilise vale kõrval ja kõlbab ainult magustoiduks. Suur vale öeldi välja 2016. aasta lõpus: tuldi murdma seisakut ja tõmbama majandust käima. Peab leppima poliitilise tüdimusega, mis seda toetas, kuid valetamise ja majandusseaduste ümberkirjutamisega mitte.

Majanduse tervis sõltub väikeriigi oludes aastaid varem loodud keskkonnast ja kiire muutus saab siin olla ainult trauma. Ei olnud majanduse jaoks olemas kiirabi ning väga korralik majanduskasv osutas, et polnud olemas ka patsienti. Küll aga mindi teda kirvega vehkides tekitama.

Olemas oli mõistagi soov teha kulutusi, mis tooksid toetust. Robinal tehtud muudatused on olnud majanduskasvu ja kasvupotentsiaali vaates parimal juhul kasutud, enamasti aga majandust traumeerivad. Ritta laoti hulk mittetootlikku betooni, mis erasektori jaoks tööjõuturgu pingestab, sotsiaalmaksu ning alko- ja gaasiaktsiisi tõus, tulumaksupusserdis, mis subsideerib madalapalgalist majandust, auto-, magusa-, pakendi- ja panditulumaks — kõik kulutamise, mitte majanduse potentsiaali huvides.

Raha kallale pääsemiseks kirjutati ümber ka eelarvereeglid, mille kriisikogemuse pinnalt olime pannud kulutamist ohjeldama. Rahandusminister Sven Sester, kes oli minu samas ametis oleku ajal soovinud need reeglid põhiseadusse kirjutada ja toetanud mind paatosega, kuidas tähtis on riigieelarve tasakaal ja lõdvaks laskmine maksab end kätte, vahetas seisukohad istekoha vastu uues valitsuses ja asus kiitma eelarvedefitsiiti, sest «meid ju ei rahulda majanduskasv».

Reeglid olid aga kirjutatud mõneti põhiseadusliku kaaluga riigieelarve seadusse, mis peaks määratlema ausad kulupiirid üle valitsusevahetuste.

Võetud õigus kulutada tuludest rohkem rakendati kõige halvemal mõeldaval ajal, sest sisenõudlus, mida eelarvedefitsiit ergutada suudab, polnud majanduse takistus olnudki, küll aga oli piduriks muutunud tööjõupuudus ning valitsus nüüd teravdas seda. Teine mure oli olnud välisnõudlus, sest Venemaale kehtestati sanktsioonid, Soome oli vaevelnud surutises ja Euroopa üldiseltki alles hakkas sellest välja tulema.

Statistikat rikkus veel ajutisi asju, näiteks energeetika madalkonjunktuur, aga mitte miski sellest kõigest ei õigusta võetud «meetmeid», vaid pidanuks nad välistama.

Robinal tehtud muudatused on olnud majanduskasvu ja kasvupotentsiaali vaates parimal juhul kasutud, enamasti aga majandust traumeerivad.

Aktsiisitõusudel, tööturu pingestamisel ja üldisel kulutamisel oli oma osa selles, et 0,1 protsendist inflatsioonist on saanud ligi neli protsenti. Majanduskasvus seevastu polegi selle kuumutamisega muutunud midagi: 2018. aastal on see täpselt sama 3,5 protsenti, mis oli võimuvahetuse aastal ning oli kriisjärgne keskmine (2010–2016).

Kõrgem oli ta aastal 2017–4,9 protsenti –, aga mitte kuidagi ei jõudnuks seda tõstma ükski uue valitsuse otsus, küll aga jõudsid pidurdama jõustunud sotsiaalmaksu- ja aktsiisitõusud. Ratase defitsiidiga koostatud eelarved seevastu on käinud koos majanduskasvu langusega: 3,5 protsenti tänavu ja kolm protsenti tuleval aastal. Nii eelarve- kui ka majandusseadusi peaks avalik võim austama rohkem kui suvaline kamp. Aga küsimised selle kohta on peaminister vastamata jätnud, mis ise on vastus: meile on valetatud.

Nii või teisiti valitsus päris sama juttu enam ei räägi ning eelarvet on piirikaubanduspoliitika kiuste kohendanud maksulaekumine. Eelarvest rääkides nimetab peaministernüüd konkreetsemaid asju: haldusreformi, ehkki opositsioonis ise sellele vastu hääletas, omavalitsuste tulubaasi tõstmist, ehkki see võrdub lisanduvate kulukohustustega, Ida-Virru antud viit miljonit, mis on vaevalt kümnendik 2016. aasta otsustest, omavalitsuse maksulaekumist, mis lihtsalt on, laenude tagasi maksmist, mis ei ületa graafikuid ega klapi tema valimislubadustega ulatuslikult laenu võtta.

Silpigi ei kuule sisulistest prioriteetidest, tõhusamatest ja targematest valikutest millegi asemel, eurorahasõltuvuse leevendamisest, küll aga et valitsus annab rohkem raha. Uute kulude, olgu betooni, toetuste või tasuta asjade kõige sügavam tasuvusanalüüs, mida kuuleb, on endiselt, et «küsiti», nagu võisime veenduda juba taristuministriumbusaldusdebatil.

Pihta pannakse 2019. aasta eelarve viimase lõpuga neilt, kes seda otseselt ei märka, ning moositakse seal, kus peetakse valimiste ajal meeles kui isiklikku annetajat. Rahandus aga ei ole jagatav raha, vaid selle põhimõtted. Avaliku huvi ja ausa kulutuse korral ei liigu raha suva ega isikliku huvi, vaid seaduste, konkursside, riigihangete, projektitaotluste, analüüside, alternatiivide kaalumise, pingeridade järgi. Ka selgelt poliitilised eelistused peavad saama usutavalt ära seletatud avaliku huvi vaates.

Kui seni seletas valitsus uusi kulusid lihtsalt saaja sooviga, siis nüüd on mindud veel kaugemale, sooviavaldust polegi tingimata vaja. Kamp parteijuhte on peale muu lihtsalt eraldanud endale mõnikümmend miljonit valijatele katuse pakkumiseks ja nende meelte liigutamiseks. Eksklusiivse 200 000 saab spordiliit, mille presiidiumit juhatab parteijuht Seeder. See pole esimene kord, aga on ainus süsteemiväline ühendus selles ausa konkurentsi valdkonnas. Sama parteimehe kodulinn saab omakorda pihta mitme rahapakiga, millest linnapea loeb ajalehest, mille kulutamiseks pole aga plaanigi.

Teisal kerkib riigi rahaga äkitselt kirik, sest vana ei meeldi. Mitte ühegi tunnuse järgi ei vasta see isegi luteri kiriku enese palvele saada uue asemel abi hoopis muinsuste säilitamiseks ja päriskatusteks. Aga partei Isamaa valik pole isamaa, vaid monument iseendale inimeste hinges. Tühjenev külakool saab äkki miljoni, ehkki riigil on kindlate kriteeriumide järgi ELi rahastatav kakssada korda suurem investeerimisprogramm, millega luua tugev koolivõrk. Ka selle omavalitsuse eelistamisele pole ausat seletust.

Üks omavalitsus saab teada, et riigilt on talle tulemas ujula, teine, et mänguväljakud. Plaani pole, aga raha on teel. Ei seleta ära mingi arengukava ega programm, miks nii kohalik kulu riigi kanda võeti ega miks just nendel, ei ole riigieelarvelekombekohaselt vaadeldud kogu riigi ujula- ega väljakuvõrku. Suvaotsusena läheb raha ka haigla osakonnale, mille arstid on nimetanud perspektiivituks, mida tervishoiuministrid on üle kinnitanud. Meeliülendav on ka valla uus lasteaed, aga mitte see, et pole tegevuskava, mille alusel see vald teistest võrdsem on ja miks läheb asja kinni maksma riik põhjendusega, et olemasolev pole mõnusalt linna tee ääres. Sest kõigel sellel on hoopis teine seletus, nagu ka portsul uutel sihtasutustel, mis on selgelt seotud riigi raha «annetajatega» neile, kuid mitte poliitikaga tõmmata riigi paralleelstruktuure kokku ja uusi mitte asutada. Peaministergiei jää ilma, ta saab 150 000, et sõita konverentsile, kuhu teda pole kutsutud; mispärast otsustatakse sellele peale maksta?

Valitsus pole seletanud muud, kui et see kõik on vajalik — otsekui tuleks kellegi reeglitest kõrgemale tõstmisega ühiskonnale sentigi juurde. Kaotajaid justkui pole, kuigi õiguspäraselt raha oodanutelt võeti see ära. Ja kriitikud on lõksus, sest riigikogus ei ole hääli, et midagi väljahõigatut tagasi võtta ja õiglaselt ümber jaotada. Valitsuse poolt ei saadetud telesse seda kõike seletama mitte vastutajad, pea- või rahandusminister, vaid parim näitleja. Tema moosist ei saanud saatejuht kätte vastuseid, vaid kirjeldusi, kuidas tema valdkonda tuli raha juurde. Riigimehe asemel rääkis küünik.

Pihta pannakse 2019. aasta eelarve viimase lõpuga neilt, kes seda otseselt ei märka, ning moositakse seal, kus peetakse valimiste ajal meeles kui isiklikku annetajat.

Tülgastav on sellise moosimise õigustus, et varem on ka tehtud. See määrib kõik ühesuguseks, muudab avalikkuse küüniliseks ja lubab edasi sigatseda. Sest mastaap on täiesti teine ja suund senisele vastupidine.

1990ndate keskel oli küll võimalik kirjutada eelarvesse isegi fiktiivset lisalaekumist ja meeldivat uut kulu, mis tollaste kommete ja mitmekümneprotsendilise inflatsiooni juures oli üsna süütu tegevus. Aga me keelasime selle ära, nagu hiljem ka eelarvetasakaalu halvendamise riigikogus ning struktuurse puudujäägi, et ohjeldada ka tulevasi valitsusi.

Katuseraha instrument tuli kunagi mängu opositsiooniga kokkuleppel, et vältida obstruktsiooni ja saada eelarvet sisuliselt menetleda. Ka peaministrid ei tahtnud endale külge ajalugu, et nende eelarved seotakse usaldushääletusega. See on olnud mõni, mitte praegune mõnikümmend miljonit, ja selleski osalemises mullu loobusime. Kogu eelarvet oleme aga allutanud läbipaistvuse protseduuridele.

Vähemus, mina sealhulgas nii valitsuses kui ka riigikogus, on taotlenud katusepakkumise lõpetamist kauem kui kümnendi. Enamus pole küll nõusse jäänud, mispeale hakkasime riigikogus jagatava puhul nõudma, et kontrollitaks kooskõla ministeeriumide plaanidega, isiklike seoste välistamist, püsikulude vältimist, vastasel korral lükkasime palju soove tagasi.

See, kuidas eelmine rahandusminister on küsinud pool miljonit oma bridžiklubile või endine maavanem toppinud juba aastaid raha sisse igast valimispiirkonna uksest vähimagi seoseta riigi funktsioonidega, on õnneks laiemalt vastu hakanud. Aga tänavune on moraalne madallend minevikku hoopis kõrgemate panustega.

Lugu on avaldatud 9.10 Postimees