Riigieelarve kui viimsepäeva pidu

Riigikogu asub lähipäevil arutama valitsuselt septembri lõpus üle antud järgmise aasta riigieelarvet. See niinimetatud omamehe eelarve lepiti valitsuses kokku kuuldavasti kiiresti ja valutult ja selle sisu näitab, et tuleva aasta märtsist kaugemale ei taha koalitsioonierakonnad vaadata ega vastutada.

Riigieelarve peab seaduse järgi püsima vähemalt tasakaalus, kuid prognoosi kohaselt langeb valitsussektori eelarve struktuursesse puudujääki. See tähendab, et eelarvetasakaalu nimel tuleb teha positsiooni parandavaid otsuseid. Seda enam, et Euroopa Komisjoni kevadine prognoos ennustab järgmiseks aastaks struktuurset eelarvepositsiooni isegi -0,9 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT).

Mida teeb Eesti valitsus eelarvega, mille tuludeks kujuneb 11,06 ja kuludeks 11,31 miljardit eurot? Ta loomulikult ei tugevda eelarvepositsiooni ega kasvata reserve, hoopis kulutab neid. Järgmise aasta lõpuks nähakse ette riigi reservide vähenemist ligemale kaheksa protsenti ja samas tempos jätkates tekib riigil 2021. aastal ehk mõne aasta pärast laenuvajadus. Sisuliselt makstakse praegu laene tagasi selleks, et tulevikus neid uuesti võtta.

Riigieelarve rahavoog on negatiivne, kulud on suuremad kui tulud. Sellele vaatamata soovitakse suurendada Eesti Energia aktsiakapitali. Plaani sisu pole selgitatud, samal ajal ei tekita selline tehing eelarves kulurida, aga väljavõetav dividend läheb tuluna kirja. Võib arvata, et eelarve nominaalne puudujääk oleks selleta suuremgi. Mingil moel oleks selline tegu põhjendatud sügava majanduskriisi ja -languse ajal, et saada eelarve reeglitega seatud piiridesse.

Majanduskasvu tingimustes läheb eelarvel muidu hästi, maksutulu kasvu on oodata nii sotsiaal- kui käibemaksust, kuid keeruka maksusüsteemi põhjustatud kaose tõttu väheneb füüsilise isiku tulumaksust kogutav tulu. Seda eelkõige seetõttu, et tuleval aastal tuleb elanikele tagasi maksta 102 miljonit eurot. See on summa, mille ulatuses inimesed ei osanud, ei teadnud või ei julgenud kasutada maksuvabastust ja sisuliselt andsid riigile intressita laenu.

Alkoholiaktsiisi tunamulluse prognoosiga pani valitsus puusse. 55 miljonit eurot ehk 20 protsenti puudujääki ei pane arvama, et sel ja järgmisel aastal olukord paraneb. Kannatajaks jäävad näiteks kultuur ja sport, kuna neid toetav kultuurkapital saab alkoholiaktsiisi pealt vähem tulu.

See ei ole eelarve, mida vastutustundlik poliitik toetada saaks. Mina seda kindlasti ei tee.

Riigieelarve kulude poolelt tuleb positiivsena välja tuua õpetajate keskmise palga kasv umbes 1500 euroni. See tõus peaks kiirem olema, õpetaja palk on praegu 109 protsenti riigi keskmisest, mis on endiselt kaugel mõnda aega tagasi välja öeldud plaanist tõsta peadagoogide palk 120 protsendini riigi keskmisest.

Reformi­erakonna plaan on ambitsioonikam: nelja aastaga tahame viia õpetajate palga 2000 euroni, järgmise aasta riigieelarve seda mõtet ei kanna. Positiivsena tuleb hinnata päästjate 24protsendist põhipalga tõusu järgmisel aastal, samuti kultuuritöötajate, politseinike, lasteaia- ja sotsiaaltöötajate töötasu kasvu.

Riigi panus teadus- ja arendustegevusse jääb mullusega võrreldes samale tasemele: 0,81 protsenti SKTst.

See ei vii sammukestki lähemale riigieelarvestrateegias püstitatud eesmärgi ega riigi arengu seisukohast olulise tähiseni — toetada teadusinvesteeringuid hiljemalt 2020. aastaks ühe protsendiga SKTst ja jõuda koos erasektori panusega kolme protsendini SKTst.

Mullusele tasemele on jäänud kohalike teede toetus ja raske ja sügava puudega laste lapsehoiuteenuse hüvitamise mahtki.

Milleks valitsusel raha ülearugi jagub, on omakasu järgides regionaalinvesteeringute sildi all jagatav kommiraha. Üle kuue korra varasemast rohkem raha igasugu sihtkapitalidele ja objektidele, millest osa tarvis pole toetust taotletudki.

Palju on ilmajäänuid, Pärnus näiteks vajab ehitushindade tõusu tõttu renoveerimiseks lisatoetust Pärnu sõudeklubi, et oma hoone ehituse ja sportlaste arengutingimuste parandamisega toime tulla.

Rahajagamist, mis ei põhine vajaduspõhisel analüüsil, võiks sportlikult võttes võrrelda dopingu andmisega. Doping on teadupärast ebaaus eelis ja laastab ühiskonda kaugelt sügavamalt kui vaid sel kombel saadud tulemusega.

Tuleb riigikogu valimiste aasta ja omakasu valitsusliikmete ja koalitsioonierakondade käitumises on riigieelarve kõige nähtavam ja kandvam osa. See ei ole eelarve, mida vastutustundlik poliitik toetada saaks. Mina seda kindlasti ei tee.

Avaldatud Pärnu Postimehes 9.10