Riik peab toetama innovatsiooni

Ülle Rajasalu, Reformierakond

Eestlased on Euroopas tuntud oma innovaatilisuse ja tehnoloogiliste lahenduste poolest. Sellest on saanud justkui osa meie riigi identiteedist. Arvukad iduettevõtted ja e-riigi lahendused on andnud meile tuntuse üle Euroopa ja kaugemalgi veel. Ettevõtlikkust on soosinud paljuski majanduskeskkond, taasiseseisvumine ja soov saavutada rohkem, kui meil varem kunagi on olnud.

Me oleme saavutanud kõrgtehnoloogilise riigi maine suuresti tänu rohketele startup ettevõtetele. Kodust alguse saanud ettevõtted nagu Skype, Transferwise, Taxify on ka globaalsel turul läbi löönud. Startupid on oma olemuselt maailmaparandajad — nad leiavad ühiskonnas probleemi ja loovad sellele tehnoloogia abil lahenduse. Loodud lahendused on efektiivsemad ja annavad võimaluse automatiseerida juba olemasolevaid protsesse. Kuid mis on selliste ettevõtete peamisteks kuluallikateks? Muidugi inimtööjõud, kes need lahendused välja mõtlevad.

Vaatame Eesti tööjõuprognoose järgneva 10 aasta jooksul — tööturult on väljumas hinnanguliselt 33 000 töötajat, samas uusi kvalifitseeritud töökäsi ei ole piisvalt peale tulemas. Uuringud on näidanud, et ka praegu on turul tööjõupuudus, mis on endaga kaasa toonud kiire palgatõusu. Sageli on ettevõtetel sellega keeruline sammu pidada. Siinkohal on riigi ülesanne tulla appi ettevõtjatele ja soodustada kvalifitseeritud tööjõu palkamist.

Me vajame kvalifitseeritud tööjõudu. Nõudlus nende järele tööjõuturul aina kasvab. On viidud läbi mitmeid uuringuid, mis kõik väidavad sama: selleks, et Eesti suudaks oma konkurentsivõimet hoida, tuleb palgata kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid. Riigi ülesandeks on appi tulla ettevõtjatele soodustades niisuguse tööjõu palkamist.

Kõrvale põikeks räägiks näiteks lihttöölistest. On reaalne olukord, et näiteks Ukrainast pärit ning Eestis elavat ja makse maksvat töötajat ähvardab täna riigist väljasaatmine. Siinkohal kasutavad tihtipeale võimalust näiteks Poola ettevõtjad, kes vahendavad Eestisse võõrtööjõudu. Nii võidame küll lisatööjõu arvelt, kuid maksutulu jääb meie riigil saamata. Leian, et ka siinkohal peaks riik oma korrektuurid tegema ja süsteemi ümber mõtlema.

Me ei saa võõrtööjõule lootma jääda. Pikemas perspektiivis on oluline tootmise, teeninduse ja muude protsesside automatiseerimine. Trendid näitavad, et terve arenenud maailm liigub selles suunas ning nendega tuleb sammu pidada, kuna masinad suudavat olla efektiivsemad kui kõige usinamad töötajad. Seejuures jääb Eesti oma automatiseerituse tasemelt ülejäänud Euroopale alla. Automatiseerimine ei tähenda, et töökohad kaovad. Automatiseerimine muudab tööülesandeid ja loob uusi ametikohti. See on ettevõtte enda huvides, et nende töötajad oleksid vastava ametikoha jaoks välja koolitatud. Automatiseerimine on küll kallis investeering, kuid tuleviku mõttes hädavajalik.

Üheks lahenduseks on iduettevõtted, kes mõtlevad välja lahenduse, kaasavad investeeringuid ja teevad oma ideed teoks. Me teame, et startupid on riskantsed, kuid seejuures paindlikud. Samuti on idee eduka elluviimise korral on kasu suur. Valmis teenust on võimalik müüa suurtele ettevõtetele. Koostööst võidavad kõik — korporatsioonid pääsevad suurtest investeeringutest ja nendega kaasnevatest riskidest, kuid samal ajal saavad iduettevõtete lahendusi kasutada mitmed ettevõtted üheaegselt. Hea näide on näiteks Veriff, mis pakub ettevõtetele digitaalset isikutuvastuse teenust. Veriffi teenusest on tänaseks võitnud mitmed pangad, kes saavad tänu teenusele oma klientidele pakkuda turvalist isikutuvastust ilma panka kohale tulemata. See on vaid üks näide, kuidas mõni iduettevõte on ühiskonnale ja ka majanduskeskkonnale kasu toonud. Leian, et just selle suure potentsiaali tõttu on meie riigil kohustus toetada innovatsiooni ja ettevõtlust.