Valija otsustab, milliseks kujuneb Eesti majanduspoliitika

Siim Kallas, Reformierakonna auesimees

Peab tunnistama, et sünnipäevade ütlus „Sul on pool elu veel ees“ ei klapi enam hästi. Erakond Isamaa tegi ettepaneku tõsta 2040. aastaks pensioniiga 70. aastani. Kui oleme lahkunud, jäävad meist maha lapsed ja lapselapsed. Kas nad tahavad meid mäletada? Uhkusega mäletada?

Eks see, kuidas meie lapselapsed meid mäletavad, sõltub sellest, millise riigi me neile jätame. Kas me kulutame ära kõik, mis võimalik, või pärandame midagi ka neile.

Statistikaameti andmetel on Eestis pensionäre kokku 375 600 ehk 28,5% kogu elanikkonnast. Enamik on aktiivsed inimesed, kõigele lisaks ka valijad.

Valve Kirsipuu kirjutas 1994. aastal, et uue Eesti Vabariigi ülesanne on tagada, et vanaduspension oleks pool keskmisest palgast. Paraku pole me veel kaugeltki sinna jõudnud.

Igale vanaduspensionärile tuleks iga kuu 200 eurot rohkem maksta. See võtaks aastaeelarves 901 miljonit. Kuidas selleni jõuda?

„Kuigi loosung kuradile majandus, ehitagem üles korralik maailm!“ võib kõlada uljalt, on see tegelikult lihtsalt vastutustundetu. Tänases seisus, kus igaüks on veendunud, et ainelisi tingimusi tuleb siin ja seal parandada, seisnevad meie korraliku maailma ülesehitamise lootused üksnes meie suutlikkuses ka tulevikus keskmist sissetulekut tõsta“. Nii kirjutas liberaal Friedrich Hayek 1944. aastal. Kas pole kaasaegne?

Meie sissetulek tõuseb, kui majandus kasvab.

Me võime muidugi olla oma heaoluga rahul. Öeldakse, te olete maailma 50 rikkama riigi hulgas. See on tore. Aga oma naabritest, Soomest ja Rootsist, jääme paraku maha. Ikka oleme veel tulude poolest alla Euroopa keskmise. Iseseisvuse taastamise järel oli üks meie juhtmõte kui mitte öelda visioon — Soomele järele! Maailmapanga tabeli järgi on meie keskmine majanduskasv aastail 2013–2017 madalam kui Rootsis. Kui pole majanduskasvu, kaotavad inimesed lootuse. Kui inimesed kaotavad lootuse, hakkavad nad väljapääsu otsima posijatelt, selgeltnägijatelt või näiteks EKREelt. 
See on kahjuks iseloomulik tänasele Euroopale. Euroopa Liit kaotab Hiinale ja USAle, kuna tema majanduskasv on madalam. See on paljuski tingitud ettevõtjavaenulikust majanduskeskkonnast, investeeringute vastasususest ja tööturu jäikusest. Alles piirati otsustavalt tööjõu vaba liikumist Euroopas. Pean silmas lähetatud töötajate direktiivi muutmist, mis otsustati Eesti eesistumise ajal.

Öeldakse, et poliitilistel erakondadel pole tulevikuvisiooni. On ikka küll, mõnel lausa muinasjutulised! Aga muinasjutte pole mõtet uskuda. Tõsi on, et reformierakonna programm on üsna ettevaatlik. Nii mõnigi radikaal näeks äkilisemaid plaane. Aga kas äkilisemate ideede jaoks on tellimus olemas? Pigem on olemas tellimus usaldusväärse valitsemise jaoks, mida reformierakond pakub.

Eesti valija tahab tulevikku sõita tasuta bussiga. See on meie elu peamine muinasjutt.

Majandusvisiooniga on asi lihtne — vaja on investeeringuid, ettevõtlusvabadust, paindlikku tööurgu, vaba konkurentsi ja turumajandust. Kes sellega nõus ei oleks? Aga kui asi puudutab suurimat taristuinvesteeringut — Rail Balticut, siis seda investeeringut me ju ometi ei taha. Tuuleparke, seni ainukest majanduslikult suutlikku taastuvenergia tootmist, ka ei taha. Uut tehast ei taha. Uut lauta ega kanalat ei taha. Tööturul tahaksime Saksa spetsialiste ukrainlaste makstava palgaga.

Korraldatakse küsitlusi ja spekuleeritakse tulevase koalitsiooni koosseisu üle. Ärme tõtta sündmustest ette. Valimised on see tõehetk, mil selgub, kuhu suunas meie majandus liigub.

Eesti valimiskorraldus on selline, et parlamenti pääsevad erakonnad, kelle poolt hääletab vähemalt 5% valijatest. See tähendab, et hääled, mis antakse erakondadele, kes ei pääse üle künnise, tulevikus Eesti elule mingit mõju ei avalda. Hullemgi veel. Alla künnise parteidele antud hääled jaotatakse ümber nii, et valimiste võitja saab suurima portsu. Valija, kes andis oma hääle alla künnise parteile, peab teadma, et tema hääl läheb hoopis sellel erakonnale, keda ta ehk silmaotsaski ei salli. Nii et mõistlik on anda oma hääl nendele erakondadele, kes tulevases parlamendis reaalselt asju otsustavad ja teevad. Siis vähemalt on tead, keda süüdistada.