Valitsuse kliimapoliitika on nagu kinnise suuga laulupidu

Keit Pentus-Rosimannus, riigikogu liige

Eesti Reformierakond
Sep 19 · 4 min read

Kui juhile meeldib kangesti rõhutada seda, kui palju ja kui tõsiselt ta millestki räägib, siis tasub alati vaadata, kas teod sõnu toetamas on. Valitsus on meil suvi läbi teinud kliimapoliitika teemal head nägu, aga järgmisel nädalal toimuvale üleilmsele kliimapoliitika tippkohtumisele läheb endiselt mitte-midagi-ütleva ebaleva positsiooniga. Võita pole sellisest kinnise suuga laulupeost kellelgi.

Kliimamuutus on põletav teema riigijuhtide kogunemistel, suurkorporatsioonide peakorterites ning ühe enam ka igapäevases käitumises. Kliimamuutusega seonduv mõjutab laialdaselt kõiki teisi poliitikaid, olgu selleks julgeolek, majandus, energeetika või transport. Kliimamuutustele lahenduste leidmine on järgmine suur megatrend, millel on oma võitjad ja kaotajaid.

Mis on nende muutuste raamistik? Maailma kliimavaldkonna tipp-teadlased on juba selle aasta varakevadel tulnud välja hoiatusega — kui atmosfääri paisatud süsinikusaaste hulk ületab kokku ca 550 Gigatonni piiri, ei ole enam suure tõenäosusega võimalik kliimamuutusi pidurdada või tagasi pöörata. Nagu teada, paisatakse praegu õhku umbes 40 Gigatonni süsinikusaastet aastas. Igaüks saab jagamistehte ise teha, kui mitu aastat limiidi täis saamiseni veel aega on.

Ja mis siis? Väga lühidalt öeldes ei ole sel sajandil mitte ühtegi eluvaldkonda, mida kliimamuutused ei mõjutaks. Tormid, põuad ja üleujutused muudavad haavatavates piirkondades drastiliselt toidu ja vee kättesaadavust. Kui inimestel ei ole võimalik enam toitu kasvatada või kui tormid ja üleujutused on muutnud näiteks kasutuskõlbmatuks puhta vee varud, otsivad nad endale elamiseks uue koha. Sellise, kus kliimamuutused ei ole (veel) elamistingimusi võimatuks muutnud. Taolise rände mõju rahvusvahelisele olukorrale oleks väga suur ja jõuaks vältimatult ka Eestini. Nii peaksid rände vastu sõnades sõdivad populistid olema tegelikult kõige aktiivsemad kliimamuutustele vastu hakkajad. Kliimapagulased on nimelt kliimamuutuste otsene tagajärg. Inimtekkeliste kliimamuutuste eitajad ei ole meie praeguses valitsuses veel suutnud seda loogikaülesannet enda jaoks lahti harutada. Nemad purjetavad muretult vilet lastes kogu ülejäänud tuleviku pärast südant valutavatest vastupidises suunas ja on asunud võitlusse diiselkütuse suurema kasutamise eest Eestis.

Tagajärgi on teisigi. Kliimamuutused on talumatud nii paljudele looduses elavatele liikidele, et eelmise nädala kliimakonverentsil esinenud ühe eksperdi sõnul on loodusteadlased on hakanud tulemusi nimetama „inimtekkeliseks massiliseks liikide väljasuretamiseks“. Lisaks — kiire troopiliste haiguste levik. Laastav mõju väga tundlikule ja niigi kehvas seisus Läänemerele, mille ökosüsteem muutub kliimamuutustega kaasneva vee lisandumise ja soojenemise tõttu oluliselt. Nii ökosüsteemide degradeerumise kui otseste äärmuslikest ilmaoludest tekitatud kahjude majanduslik mõju ulatub mõnede hinnangute järgi 10%ni majanduse koguproduktist (IPBES 2018).

Seda kõik me teame. Ja sellest kõigest hoolimata tuleb EKRE pantvangiks olev valitsusjuht kliimapoliitika üle arutava kogu ette ja ei ütle muud, kui et…tuleb arutada ja testida, kas ühiskond on muudatusteks valmis. Minu arvates on meil poliitikuid vaja selleks, et riigi tuleviku jaoks olulisi muudatusi ette näha ja eest vedada, mitte selleks, et nurgas nohistades avaliku arvamuse uuringuid oodata. Kui me oleksime digiriigile ülemineku ajal olnud sama ebalevad kui praegu süsinikuneutraalsele mudelile üleminekul, käiksime ilmselt siiamaani Skaibi kõnede asemel postkontorites telegramme saatmas ja jookseksime digiallkirjade andmise asemel erinevaid riigiasutusi pidi paber näpus templeid kogumas.

Muidugi nõuab otsus praegu ikka veel Euroopa kõige saastavamate majanduste hulka kuuluvast Eestist kõige innovaatilisema ja kliimamõjuta majanduse kujundamiseks ambitsiooni, järjepidevust ja eestvedamist. Aga kas digiriik ei nõudnud? Muidugi nõuab see investeeringuid. Suuri. Erinevates sektorites tehtavaid. Aga kas digiriik ei nõudnud? Muidugi nõuab see üleminekuaega ja inimeste koolitamist, erasektoriga koos tegemist. Aga kas digiriik ei nõudnud? Neil, kes kurdavad, et isegi 2050. aasta on ikka liiga kiire üleminek ja mine tea, kas me saame ja jõuame, tasub korraks mõelda 1988. aasta peale. Mõelge tollase asjaajamise, majandamise ja tehnoloogia peale. 1988. aasta on praegusest täpselt sama paljude aastate kaugusel, kui 2050. aasta. Kas 1988. aastal teati kohe vastuseid kõikidele küsimustele, mis lahendada on tulnud? Kindlasti mitte. Aga siht seati sellegi poolest ja hakati minema. Sihi suunas, mitte vastupidi.

Kliimamõjuta majandusele üleminekut võib karta, nagu kunagi kardeti arvuteid. Aga seda võib ka näha kui väga suurt võimalust meie tehnoloogiasektorile, võimalust uute, tarkade töökohtade üle käivas üleilmses võidujooksus konkurentsis püsida ja võimalust sel aastal esimesse klassi läinud lastele elamisväärne keskkond üle anda. Kõige keerukam ülesanne on Eestil lahendada energeetikasektoris, kust pärineb ligi 90% heitest. Ma ei nõustu nendega, kes ütlevad, et küll energeetikas lahenevad asjad iseenesest ja valitsus vaadaku lihtsalt pealt. Põlevkivienergeetika konkurentsist langemine toimub tõesti nii ehk naa, aga energiajulgeolekut tagav tervikplaan iseenesest ei teki. Kui me veel mõned aastad tagasi olime Euroopa Liidus kõige kiiremini taastuvenergia osakaalu kasvatanud riik, siis nüüd oleme toppama jäänud. Mis asendab 10 või 20 aasta pärast saastavat põlevkivienergiat? Kust, kuhu ja kuidas need võimsused tekivad? Selle kava tegemine peaks juba käima. Tean, et leidub küllaldaselt neid, kes vaatavad selle küsimuse juures Eesti metsa poole. Eesti metsadel on elurikkuse hoidmisele lisaks väga oluline tasakaalustav roll ka kliimapoliitikas, millega tarka ja terviklikku lahendust läbi mõeldes igal juhul arvestada tuleb, nii et metsade ära kütmine ei ole variant, mida kaaluda.

Samasugune kava peab (oleks juba pidanud) sündima Ida-Virumaa jaoks. Presidendi mõte, et sotsiaalset probleemi tuleb lahendada sotsiaalpoliitika meetmetega, on kindlasti asjakohane.

Teaduste akadeemia veetud kliimaarutelu käigus oli ilmselt enamiku saalis istujate jaoks selge, kui oluline on tulevikulahendusi otsides investeerida teadusse. Pakkusime juba eelmises parlamendi koosseisus reformierakondlastega innovatsiooni ja teaduse toetamiseks keskkonnatasudest rahastatava Tulevikufondi loomise. Siis hääletati eelnõu pikema jututa maha. Asjata. Sellist lahendust on vaja.

Kuidas praegust seisu kokku võtta? On kolm asja, mida täiendava viivituseta vaja on. Esiteks — otsus selle kohta, et Eesti siht on kliimamõjuta majandusele üleminek. Ebakindluseks ei ole enam aega. See läheb meile nii otseselt kui kaudselt liiga kalliks maksma. Teiseks — kava selle kohta, kuidas muutub energeetikasektor ja kuidas toetame mitmekesist energiaportfelli teket selliselt, et energeetikajulgeolek oleks tagatud. Selle osaks peab olema ka paralleelne sotsiaalpoliitiline lahendus nendele, keda 2050. aastaks läbiviidav energiahüpe puudutab. Kolmandaks — teadusesse investeerimise kava, mis muutust toetaks.

Ainult rääkimisest enam ei piisa ja ükski ladus retoorika ei suuda varjata seda, kui konkreetsed tegevused sihist kaugemale viivad.

Avaldatud Delfis 18. septembril 2019


Arvamuslood

Reformierakonna arvamuslood

    Eesti Reformierakond

    Written by

    Oled Reformierakonna programmide arutelukeskkonnas. Siin me esitleme uusi ideid, uuendame vanu ja arutleme, et jõuda Eesti järgmiste sihtideni

    Arvamuslood

    Reformierakonna arvamuslood

    Welcome to a place where words matter. On Medium, smart voices and original ideas take center stage - with no ads in sight. Watch
    Follow all the topics you care about, and we’ll deliver the best stories for you to your homepage and inbox. Explore
    Get unlimited access to the best stories on Medium — and support writers while you’re at it. Just $5/month. Upgrade