Vastus Kristiina Heinmets-Aigro küsimusele eilses Delfi Naisteks esitatud küsimusele: Mida teha lastetoetustest elatuvate peredega?

Signe Riisalo, Põhja-Tallinna piirkonna juht

Arvamusloos tunneb Kristiina Heinmets-Aigro muret üha suurenevate lastetoetuste ja seetõttu ka toetuste lõksu jäävate perede pärast. Lihtne on anda valimislubadusi erinevate toetuste tõstmiseks. Natuke keerukam, kuid mitte võimatu neid täita. Oluliselt keerulisem, kuid pikas vaates on tulemuslikum rahaliste toetuste tõusu asemel teenuste kättesaadavus ja korraldus, mis aitab perel lastega toime tulla ilma, et vanematest üks peaks kodus olema. Sotsiaalkaitse idee jätkusuutlikus ühiskonnas peab seisnema lihtsas tões: ulata abivajajale õng mitte kala. Ulatades ühe suuremat kala ehk tõstes erinevaid toetusi, paneme inimesed olukorda, kus tööl käimine oleks laus rumalus. Miks ratsionaalselt kalkuleeriv lapsevanem peaks sukelduma tööellu kui ligilähedase sissetuleku palgaga tagavad erinevad toetused. Ratsionaalne ja ettevaatav poliitika peab aga püüdlema võimalikult kõrgete tööhõive näitajate poole, kus iga inimene saab ennast tööalaselt teostada ja selle eest vääriliselt tasutud.

Olen sügavalt seda meelt, et riik ei keskvalitsuse ega kohaliku omavalitsuse isikus tohi inimeste rahakotti ja perede eelarvetesse tungida. Perede enesemääratlusõigus ja väärikus ei tohi saada riivatud. Õigusriigis peab olema tagatud proportsionaalsuse nagu ka eesmärgipärasuse põhimõtted.

Kristiina mure on õigustatud, kuid vaid väikese perede ja laste hulga osas. Eestis oli 2017 aastal 8366 abivajavat last, kellega kohalikomavalitsus juhtumikorralduse põhimõttel tegeles. Samal ajal oli 2017. aastal lapsetoetuse saajaid on 257 504. Kas tõesti on proportsionaalne ja eesmärgipärane 3,2% abivajava lapse tõttu luua õigusraamistikku, mis lubab iga pere eelarvesse piiluda ja sekkuda? Pakutud ettepanekud tunduvad aga suuresti lahtisest uksest sissemurdmisena, sest juba kehtivad seadused võimaldavad abivajava lapse puhul ka perehüvitiste osas kohalikul omavalitsusel lapse huvides sekkuda.

Olulisem on aidata peredel laste eest hoolitsemise ja laste heaolu tagamisega toime tulla, kui sekkuda jõuliste vahenditega. Meil on võlanõustamise teenus peredele, mis aitab pere eelarvet koostada, meil on abivajavate laste peredele loodud lastekaitse kohalikus omavalitsuses. Lastekaitsetöötajal on suurem õigus kui politseiametnikul sekkuda ohu kahtluse korral lapse kaitseks. Iga täiendava pereellu, mis on kaitstud Põhiseadusega, sekkumise puhul peab olema põhjalikult kaalutud riive pere enesemääratlusõigusele.

Samas on kahtlemata võimalik perede toetamiseks, ilma jõulise sekkumiseta, palju teha. Alustades lasteaia kohatasu kaotamisest ning koheldes lapsi alushariduses võrdselt koolis käivate lastega, sest tasuta haridus on Eesti lapse õigus ja alusharidus haridussüsteemi oluline ettevalmistav osa.

Veel enne vajame 1,5–3 aastastele lastele piisavalt lapsehoiukohti ja erivajadustega lastele lapsehoiuteenust, samuti tugiisikuid. Kui lastele suunatud teenused on kvaliteetsed ja turvalised vanema jaoks ning lapse vajadusi ja heaolu tagavad ei kõhkle emad ja isad tööelus osaleda. Tuleb luua paindlikud töötamise võimalused sh osaajatöö võimaldamine lastevanematele. Rahalistel toetustel on oma roll perede toetamisel, kuid teenuste kättesaadavus ja kvaliteet nagu ka inimkesksus ja vajaduspõhisus peavad tasakaalustama toetuste maksmist.

Abi peredeni viimine ei pea olema sularahas, vaid hästi korraldatud ja ligipääsetavate haridus- tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kaudu. See on õnge, mitte kala andmine.

Avalik ressurss on alati piiratud, selle kasutamisega kaasneb vastutus. Mida enam jagame välja sularahas küsimata kas saaja ka vajab sellist abi, seda vähem napib ressursse teenuste tagamiseks.

Kes siis ikka vastaks küsimusele: „Kas eelistate toetust suuruses 60 või 100 eurot?“, et ei meile piisab 60 eurost. Aga kui see vastaja saab 100 eurot ja ei saa lapsehoiu või lasteaia kohta ning peab loobuma tööl käimisest, siis kes on kaotaja? Riigil pole maksumaksjat, inimene ei saa ennast tööalaselt teostada ja lapsel pole teiste lastega koos sotsiaalsete oskuste arendamise võimalust.

Mida me veel vajame?

Kogupäevakoole lastele, kes elavad koolist kaugemal ja vajavad vanemate tööpäeva lõppemiseni arendavat ja turvalist keskkonda selle asemel, et üksi kodus vanemaid oodata, et tal oleks võimalus tegeleda meelepärase huviharidusega. Vajame vanemlike oskuste koolitusi, perenõustamis ja kriisinõustamist peresuhete parandamiseks ja lapse kasvatamise toetamiseks.

Lapse suhtluskorra või elatise suuruse üle vaidlevatele vanematele kohustusliku kohtueelse menetlusena perelepitust.

Need on küsimused, mille lahendamisel on meil lapsetoetustest elatuda püüdvate perede abistamiseks tegelikult tööriistad.