E-riik. Mis see on, miks see on ja mis sellega edasi saab?

Selleks, et päriselt aru saada, mis loom see e-riik on ja miks teda vaja on, tuleb korraks ajamasinale hääled sisse panna.

Sten Tikerpe
Aug 30, 2018 · 9 min read

Igaüks on selle kohta raadiost kuulnud, telest näinud ja uudistest lugenud — ainuüksi Postimehe veebilehel leiduv otsing annab juba 2018. aastal avaldatu seast kümneid artikleid, millest fraas “e-riik” läbi on käinud.

Vähe sellest. Sa oled seda ise kasutanud. Ilmselt veel viimase 24 tunni sees.

«Oot, mismõttes?»

Kui see väide pani kasvõi hetkeks kulmu kortsutama siis tasub mõelda, ega sa juhuslikult hiljuti mõnda digiallkirja andnud või näiteks mobiil-ID’ga panka sisse loginud ei ole. Ma pakun, et päris tõenäoliselt oled.

«Okei…ma vist saan aru, mida sa mõtled…»

No on ju nii, see on meile juba sama iseenesestmõistetav, kui hammaste pesemine. Tegelikult kui mõelda laiemalt riigiga asjade ajamise peale ja sellele, kui palju keegi meist viimase 5 aasta jooksul on üldse pidanud sellepärast mõnes riigiasutuses füüsiliselt kohal käima, siis loodetavasti on enamiku puhul meist vastus, et mitte eriti palju.

Tuludeklaratsiooni esitamine, apteegist e-retsepti alusel rohu soetamine, auto registreerimine, isegi valimised. See, et me saame oma riigiga pea kõik asjad aetud, ise kasvõi keset Kakerdaja raba jõhvikaid korjates, võtab ju põhimõtteliselt e-riigi olemuse kokku.

Artikli lõpp? Mitte päris. Nagu kõlas Marika Korolevi hääl kunagistes ikoonilistes teleturu reklaamides — “…aga see ei ole veel kõik.”

Selleks, et päriselt aru saada, mis loom see e-riik on ja miks teda vaja on, tuleb korraks ajamasinale hääled sisse panna ja hüpata tagasi sellesse paari aastakümne tagusesse aega, kus eestlased kurjuse impeeriumi nõrkushetke kavalalt ära kasutasid ja otsustasid, et on aeg siinmail jälle ise iseenda ülemuseks hakata (loe: taasiseseisvumine).

Oma riigi tagasivõitmine oli muidugi parim, mida üks väike rahvas loota võiks. Sini-must-valge lehvis, laulud kõlasid ja meeleolud olid ülevad. Kui aga oli aeg lauluväljakul asjad kokku pakkida ja riiki ehitama hakata, avastati (või pigem leidis kinnitust) et nagu muudeski valdkondades, valitses ka riigi tehnoloogias, sidesüsteemides ja seda puudutavas õigusruumis täielik korralagedus. Laenates e-riigi akadeemiast kuuldud humoorikat liialdust, olime piltlikult öeldes olukorras, kus oli teada, et kusagil seinte sees ja maa all mingid juhtmed jooksevad. See, miks pooled neist seal on ja kas või kuhu need üldse ühendatud on, oli aga juba üsna arusaamatu.

Nõukogude võim jättis lahkudes maha paraja segaduse.

Teisisõnu olime me olukorras, kus praktiliselt kogu riigi IKT ja seda toetav õigusruum tuli üles ehitada nullist. See andis värskelt taassündinud riigile laias laastus kaks valikut:

a) minna juba paljude poolt sissetallatud, nn. Vana-Euroopa teed ja sealne demokraatliku riigi toimimise “vanakooli” mudel lihtsalt siia ümber kopeerida, või

b) olla julged ja proovida riik üles ehitada uutmoodi — tuginedes paindlikule õigusele ja ühiskonna harimisele selliselt, et uued põlvkonnad tehnoloogiliselt kiiresti arenevas maailmas konkrentsivõimeliseks kasvaks.

Algus ja edu

Kui eelnimetatud valikutest oleks langetatud esimene, siis ei oleks meil tänases mõttes ilmselt mingit e-riiki olemaski. Tõenäoliselt toimetaks me samasuguses puises bürokraatiarägastikus, nagu täna seda paljudes riikides tehakse, ilma sellest ise eriti arugi saamata. Sest koguaeg on ju nii olnud.

Aga õnneks valiti toona variant b.

Selle tulemusel toimus järgneva 15 aasta jooksul toimus plahvatuslik areng. Mõned olulisemad verstapostid sellest on järgmised.

  • 1996. aastal käivitati Tiigrihüppe programm — peaaegu kõik koolid said arvutiklassid ja internetiühenduse. Tehnoloogiaharidust ja arvutiga ümberkäimist kui elementaarselt vajalikku oskust populariseeriti nii noorte kui vanade seas, suuresti ka erasektori initsiatiivil.
  • 2002. aastal hakati välja andma ID-kaarte
  • 2005. aastal sai esimest korda valimistel e-hääletada
  • 2010. aastal ilmus viimane paberkandjal versioon Riigi Teatajast (juristide lemmikajakiri)

…ja nii edasi.

Viimase paarikümne aasta vahemikku jääb lugematul hulgal teisigi erinevaid digitaalseid verstaposte.

Koosmõjus on need meid aga tänaseks toonud ühiskonda, milles:

  • 100% koolidest ja kohalikest omavalitsustest on varustatud arvutitega (kas keegi kujutaks tänapäeval üldse enam vastupidist ette?)
  • 99% pangaülekannetest toimuvad elektrooniliselt
  • 98% maksudeklaratsioonidest esitatakse elektrooniliselt
  • 95% retseptiravimitest ostetakse digiretsepti alusel (2014)
  • 88% kodudest omas aastal 2015 internetiühendust (kui sul oli ennevanasti kodus veel dial-up ühendus, siis nostalgiat leiad siit)
  • 31,7% viimastel valimistel antud häältest anti e-hääletamise teel (KOV 2017)

Muide, täna on alles ainult 3 riigi teenust, mida ei saa elektrooniliselt kasutada.

Boonusküsimus: kas arvad ära, mis need kolm on? Vastuse leiad artikli lõpust.

Ettevõtjad ei jäänud samuti käed rüpes ootama. Vastupidi. 2003. aastal nägi ilmavalgust tänaseks mütoloogilise sümboli staatusesse tõusnud Skype.

Skype näol oli tegemist Eesti esimese “ükssarvikuga” (before it was cool, sest sellist poppi terminit ei olnud toona veel olemaski) ehk miljarditesse küündiva väärtusega tehnoloogiaettevõttega. 2005. aastal eBay’le 2,3 miljardi eest müüdud ettevõte pani Eesti maailmakaardile ja Skype’i kodumaana tutvustame me endid ju tihtipeale veel tänagi, 15 aastat hiljem.

Ja välismaalasedki teavad, et ei tasu olla see tüüp, kes tõstatab teema stiilis “but weren’t the actual founders Swedish or Danish..”.

See on eestlaste seltskonnas libe tee. Garanteeritult.

Skype oli Eesti esimene ükssarvik.

Aga Skype oli alles algus. Internetitelefoni tohutu edu ja müük tõi Eesti turule päris korraliku koguse “tarka raha” (Skype müügist teenitud raha, mis edaspidi idudesse investeerimisele suunatud on) ja näitas sedagi, et ühe laheda, maailmamuutva idee elluviimiseks ei pea kolima Londonisse, Berliini või Silicon Valley’sse. Seda saab teha siinsamas, Eestis.

Teisisõnu võib öelda, et Skype ja selle lugu ning sellega seotud inimesed panid (i.e. the Skype effect) kindlasti vähemalt osaliselt aluse Eesti startup kogukonna tekkele. Startup kogukond kui innovatsiooni powerhouse on minu arvates aga samuti üks e-riigi väga olulistest tahkudest.

Näiteks on Eesti iduettevõtted:

  • loonud üle 4000 uue töökoha
  • maksnud 2017. aastal 35 miljonit eurot tööjõumakse
  • viimase 10 aasta jooksul kaasanud üle 880 miljoni euro välisinvesteeringuid

.. rääkimata sellest, et aidanud kaasa Eesti populariseerimisele. Usun, et paljuski tänu meie ettevõtjatele tuntakse eestlasi täna nutika ja ettevõtliku rahvana, mitte ainult selle Euroopa kirdepoolse seltskonnana, kes vist päris palju alkoholi joob ja aeg-ajalt mujal juveelipoode röövimas käib.

Muide, mõned aastad tagasi tundus, et viimased pingutavad ka eriti intensiivelt, et Eestit “populariseerida”. Õnneks see on vaibunud.

Tagasi rööpasse — iduettevõtlus on põnev teema ja siin proovisin ma edasi anda ainult väikese, e-riigi teemadega kattuva lõigu sellest. Mis siit minu arvates välja joonistub on see, et e-riik, eelkõige bürokraatiavaba ettevõtluskeskkonna tähenduses on ühest küljest edukate iduettevõtete tekkimise eelduseks. Teisest küljest taastoodab iduettevõtlus omalt poolt e-riiki. Lihtne näide — on ju riik ja selle erinevad asutused innovaatilisi lahendusi välja töötavale tarkvaraettevõttele potentsiaalseks kliendiks.

Esimesed tuleristsed

Kõik läks esialgu kenasti. E-riik kasvas, e-majandus kasvas ja tundus, et midagi ei saagi valesti minna. Kuni 2007. aasta kevadel lisandus Eesti e-riigi portfellis sisalduvate teemade hulka ka (vähemalt senisest tunduvalt suuremas mahus) küberturvalisus.

Ja seda mitte vabatahtlikult.

2007. aasta kevad läks kirja kogu maailma küberajaloos ühe olulise verstapostina. Esimest korda tõi füüsilises maailmas toimunud sündmus (ühe teatud monumendi teisaldamine) kaasa enneolematult laiaulatusliku küberrünnakute tulva ühe riigi territooriumilt teise riigi territooriumil tegutsevate asutuste ja ettevõtjate vastu. Ligi kahe kuu vältel tabasid rünnakud näiteks Riigikogu, Presidendi Kantselei, ministeeriumite, kuid ka sideettevõtjate ja pankade veebikeskkondi.

Rünnakute tõrjumine oli edukas, aga selleks kulus palju raha. Tagantjärele vaadates võib aga uskuda-loota, et Eesti on toonased investeeringud tänaseks kindlasti tagasi teeninud.

Esiteks — süsteemide tugevdamine on aidanud tõrjuda lugematuid hilisemaid küberrünnakuid, mille sagedus aina tõuseb (vaata live-kaarti maailmas toimuvatest küberrünnakutest siin), hoides ära neist põhjustatud potentsiaalse kahju.

Teiseks loodi, ja tõenäoliselt on õige väita, et otseselt nende rünnakute tulemusel, Tallinnasse NATO küberkaitsekeskus.

Kolmandaks andsid toonased kogemused Eestile meie kogemuste näol väärtusliku müügiartikli — mitte ükski teine riik ei olnud selleks hetkeks sarnase ulatusega küberrünnakute ohvriks langenud. Meie oskasime nüüd kõigile huvilistele rääkida, kuidas selliseid rünnakuid ennetada, nende korral käituda ja hiljem tagajärgedega tegeleda.

Tuleristseid erinevate e-riigi komponentide osas on ette tulnud hiljemgi. 2017. aasta suve lõpus ja sügisel aset leidnud ID-kaardi kriis on neist ilmselt värskeim. Aga kogemustest tuleb õppida ja targemana edasi minna.

E-riigi funktsioonid ja nende loomisel saadud õppetunnid, kuid ka 2007. aasta kogemustest õppimine (ja neist ausalt rääkimine), tõstsid 21. sajandi esimese kümnendi lõpuks Eesti kui digipioneeri maailmas “suurte poiste” klubisse. See omakorda tõmbas väikesele riigile ja majandusele tähelepanu ja meil oli selle üle hea meel. Suuresti sellele tuginebki Eesti kui e-riigi tugev maine.

Ja maine on oluline — ühest küljest muudab see riigi atraktiivseks välisinvestoritele, kelle jaoks on innovatsioonile avatud turg ja seda toetav õigusruum ilmselt mõistlik koht, kuhu raha paigutada. Samuti on digiriigi mainest abi kodumaistele ettevõtjatele, kes Eestist väljapoole vaatavad.

Kuidas edasi

«Oh, you’re from Estonia! Is it true that you guys can do *insert activity* online and in, like 3 minutes?”

See võib paljudele meist kõlada tuttava fraasina. On tõsi, et paljud neist “is it true that..” algusega küsimustest võivad isegi eestlastele utoopilised tunduda, aga kuulujuttudega lihtsalt on nii, et need kasvavad teinekord suuremaks, kui reaalsus. Aga meil pole sellest hullu midagi, kui pakend esmapilgul kaubast natuke rohkem läigib.

Siiski ei ole me kaugeltki sellises konkurentsipositsioonis, et võiks jala sirgu lasta. E-riigi senised saavutused on viljakas kandepinnas ainult lühikese aja vältel ja üha tihenevas konkurentsis tuleb meil mõelda, kuidas mitte rongist maha jääda. On ju teisedki riigid avastanud e-riiginduse niši tohutu potentsiaali ja olgem ausad, nad teevad selles valdkonnas jõudsaid edusamme. Vaadakem Singapuri, USA ja Hiina poole.

Või tegelikult siinsamas Baltikumis — oli see ju ei keegi muu kui Leedu, kes suutis oma õigusruumi kiiresti muuta ja Uberi ja Taxify-laadsed teenused legaliseerida enne Eestit.

Kahtlemata saadab selline käik väliskapitalile olulise sõnumi — kas asume tegutsema riigis X, toimetame reguleerimata (või keelatud?) valdkonnas ja teeme aastaid teadmata tulemusega lobitööd… või läheme riiki mis näitab selgelt, et nad on valmis innovatsiooniga kiiresti kaasa tulema ja takistuste asemel looma võimalusi uut moodi äri ajamiseks.

Teisisõnu ei tohi me oma mineviku saavutustele kui loorberitele puhkama jääda. Aeg läheb edasi ja konkurents on tihe. Seetõttu murrab riik koos erasektori partneritega pidevalt pead, kuidas e-riiki järgmisele tasemele viia.

Mida võiks endast kujutada e-Eesti 2.0? Kas me tahame ja on reaalne, et me võiks olla näiteks Euroopa “Silicon Valley”?

Kui jah, siis kuidas seda teha? (Selle küsimuse vastust artikli lõpust ei leia, sest ma ei tea seda. Kui sina tead, siis anna julgelt märku.)

Aga lisaks mõttetööle on päris paljud uued projektid ka reaalsuseks saanud. Mõned uuemad arendused, mis juba käigus või hilises work in progress staadiumis asuvad, ja millega e-riigi eestvedajad igapäevaselt rinda pistavad, on järgmised:

  • e-residentsus (alates 2014)
  • start-up viisa programm (alates 2017)
  • e-estonia showroom (alates 2014)
  • riigipilv
  • andmesaatkonnad
  • tehisintellekti regulatsioon

Lisaks tulevikuvisiooni visandamisele on tänaseks selge seegi, et nii mõnigi e-riigi rajamise algusaastatel kasutusele võetud infosüsteem ja lahendus hakkab ajale jalgu jääma. Sellised süsteemid vajavad uuendamist enne, kui täielikult amortiseeruvad.

Lõpetuseks

Kokkuvõtvalt on minu arvates e-riiki kui mõistet võimalik vaadelda kahes osas — nagu juristidele ikka meeldib ütelda — kitsas ja laias tähenduses.(Tänud, Sandra, sel teemal kaasa mõtlemast!)

Kitsas tähenduses räägime me e-eestist kui riigist, kus 99% avalikest teenustest on ühiskonnale kättesaadavad digitaalselt.

Laias tähenduses räägime me aga e-riigist kui digitaalsest ühiskonnast, kus nii kodaniku, ametniku kui ettevõtja jaoks on riigiga suhtlemine võimalikult mugavaks ja bürokraatiavabaks kujundatud, loodud eeldused teadmuspõhiseks ettevõtluseks ja e-teenuste kasutamine on muutunud nii intuitiivseks, et palju harjumatum on anda käsikirjalist, kui digiallkirja.

Nagu inimesed, tahavad ka riigid karbis kirkamate kriitide seas olla.

E-riik ja selle võimalused on täna see, mille poolest Eesti maailmas hallist massist eristub. Ja kuigi loomulikult tuleb eelkõige riigil selle nimel tööd teha, et see ka homme nii oleks, on ilmselt igaühel võimalus midagi teha, et see maine ei tuhmuks.

Kui sinu rinnus tuksub ettevõtjasüda, siis võibolla oled sa alustamas mõnda järjekordset Eesti edulugu (idulugu)?

Võib-olla oled sa mõnda e-riigi teenust hiljuti kasutanud ja sul tekkis selle käigus mõtteid, kuidas seda paremaks muuta.

Võib-olla oled sa tudeng ja sul on vaja kirjutada uurimis- või lõputööd. E-riigiga seonduvalt uurimisteemadest juba puudust tekkimas ei ole, ma usun, et peaaegu kõigi erialade lõikes.

Võib-olla on sul lihtsalt mõni välismaalasest sõber, kelle “is it true that..” stiilis küsimustele tore vastata on. Sest eks teadlikkuse tõstmine neist teemadest, mis muide oli selle artikli üks eesmärk, on ka suuresti abiks.

Loodan, et see sai täidetud ja oli huvitav lugemine.

Sten Tikerpe, MKMi õigusnõunik

P.S.: Ahjaa, vastus esimesele küsimusele. E-teenuse kaudu ei saa me abielluda, lahutada ja kinnisvara osta/müüa…

...veel.

***

Allikaid:

e-Estonia: e-Governance in Practice (2017)

Digiriik

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi blogi…

Digiriik

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi blogi digiühiskonna arengust ja digipoliitikast.

Sten Tikerpe

Written by

Digiriik

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi blogi digiühiskonna arengust ja digipoliitikast.