Eesti digiühiskond 2030 — kas moonshot või konservatiivne tööplaan?
Digiühiskonna arengukava on Vabariigi Valitsuse heakskiidu saanud ja saadetud Riigikogule arutamiseks. Selle kümnendi digiühiskonna plaan on pealtnäha lihtne — pakkuda meie inimestele parimat kogemust.
Mida täpsemalt see kõik tegelikult tähendab, saad lugeda varasemast blogipostitusest. Arengukava loomine on aga omaette oluline protsess, sest hea plaan tagab selle, et teeme tööd ühise eesmärgi nimel. Et nii öelda mängiksime kõik ühte ja sama mängu.
Kuidas muutus arengukava protsessi jooksul ja millised teemad vajavad eraldi esiletoomist, sest need muutusid arengukava loomise jooksul enim?
Digiühiskonna arengukava kokkupanemine võttis kaks aastat. Pandeemia muutis seda, kuidas head ideed kokku korjata (konverentsid ja seminarid asendusid digikoosolekute, kümnete meilivahetuste ja üks-ühele aruteludega). Samas andis kriisiolukord aga ka võimaluse peegeldada, mida kodanikud e-lahendustest enim ootavad ja meie algne eeldus pidas paika: Eestis oodatakse toimivat ja mugavat digiriiki. Süsteemid peavad olema töökindlad ja lihtsasti arusaavad ning info peab asutuste vahel liikuma. Sest kui on kriis, pole kellelgi enam aega ega tahtmist auke täitma hakata.
Inimkeskne lähenemine
Arengukava looma hakates, esimesest sammust alates oli inimkesksus kõige olulisem. Inimeste jaoks parim digiriik on toodud esile nii põhimõtetes kui ka visioonis, kuid kumab ka läbi mõõdikute. Inimkesksust sai veel eraldi rõhutatud andmeid käsitlevates peatükkides, sest usaldus meie digiriigi vastu on Eesti üks suuremaid tugevusi. Meie digiriigi kasutajad peavad alati saama usaldada, et nende andmed on turvaliselt hoitud ja ainult eesmärgipäraselt kasutatud. Teenused peavad olema ligipääsetavad ja võimendama inimese valikuvõimalusi.
Eestis oodatakse toimivat ja mugavat digiriiki. Süsteemid peavad olema töökindlad ja lihtsasti arusaavad ning info peab asutuste vahel liikuma.
Arengukava loomisel tekkis arusaadavalt arutelusid, mis vahetevahel tekitasid tunde, et arengukava veetakse eri, isegi vastandlikes suundades. Kes arvas, et ambitsiooni peaks rohkem olema, kes leidis, et me ei tohiks midagi välja lubada, mida kindla peale kümne aastaga täide ei vii. Pikkade arutelude tulemusel usume, et loksus ka see paika. Arengukavasse said kirja ambitsioonikad lubadused (nt et Eesti on esimene riik, kus saab avaliku sektoriga asjad aetud vestluskrati abil), kuid need on tehtavad asjad. Soovunelmaid kirja ei pandud, kuid raskeid ja ühist pingutusi nõudvaid arenguhüppeid küll.
Eesti on esimene riik, kus saab avaliku sektoriga asjad aetud vestluskrati abil
Palju oli arutelu ka selle üle, mis on Eesti ambitsioon välismaal. Kas Euroopa Liidus hakkame juhtima vägesid ja kirjutama ette, kuidas teised riigid peaksid enda digiriike üles ehitama? Pigem mitte. Kuid Eesti on jätkuvalt eeskujuks ja partneriks ülejäänud 26-le riigile. Oleme alati avatud oma kogemuste jagamisele ja igapäevaselt peame Euroopa Liidus toimuvaid arenguid juhtima nii, et meie loodud lahendusi saaks soovi korral igal pool kasutada. Oluline on arendada veel edasi piiriüleseid teenuseid, sest inimesed liiguvad aina enam ja ootus mugavale teenusele ei oma enam riigipiire.
Teeme e-Eestit eelkõige meie endi inimeste heaks. Kuid inimesed teistes riikides oma vajadustega pole erinevad. Nad tahavad samuti mugavalt ja kiiresti asjad ära aetud. Seega, meie inimeste poolt hästi vastu võetud lahendused leiavad kindlasti huvilisi ka teistes riikides. Uute lahenduste katsetamine, selleks paindlikkuse hoidmine ja riigi ning erasektori koostöö on kõik olulised, et avalik sektor saaks maksimaalselt toetada erasektori edulugusid siin- ja sealpool piire. Riik peab olema avatud katsetamiseks ja proovimiseks, uute ideede lendu laskmiseks. Väikeriigi luksus ongi ju see, et meil saab käiku lasta vahvaid ja varemtundmatuid ideid palju kiiremini.
Arengukava on kokkulepe, kuidas Eesti digiühiskonda ehitame. Millised on mängureeglid ja milline ambitsioon. Ja usume, et iga meeskond ise teab kõige paremini kuidas seda ambitsiooni kõige edukamalt täita saab, kompetents on igas majas selleks olemas. Sellepärast pole arengukavasse kirja pandud konkreetseid arendusi või projekte, vaid pigem läbivaid suundi, mille konkreetseid versioone saab iga valitsemisala oma äranägemise järgi luua.
▹Näiteks kratid. Andmete ja tehisintellekti parem kasutamine annab suure tõhususe- ja kvaliteedihüppe. Kuid millise krati peaks näiteks kultuurivaldkonnas järgmiseks lahti laskma, seda teavad kultuuriinimesed ise. Peaasi, et see kratt austab ühiseid mängureegleid.
Väikeriigi luksus ongi ju see, et meil saab käiku lasta vahvaid ja varemtundmatuid ideid palju kiiremini.
Ka digioskuste teema kerkis ikka ja jälle diskussioonides esile. Ei saa ju ühtegi asju ellu viidud, kui meil pole selleks olemas asjalikke inimesi. Selles arengukavas oleme digioskustest rääkinud ainult avaliku sektori töötajate võtmes. Usume, et digioskusega inimeste koolitamine on lahutamatu haridussüsteemist. Seetõttu on meil heameel, et digioskuste õpetamine koolides (sh õpetajate endi digioskused), elukestvas õppes ning IKT-spetsialistide koolitamine on kaetud uues Haridusvaldkonna arengukavas , olles nii loomulik osa kogu haridusvaldkonnast. Ootuse, et digioskused on haridusvaldkonna prioriteediks, oleme kirja pannud ka eraldi peatükis, kus kirjeldame kõiki kaasuvaid teemasid, mis on määrava jõuga digiühiskonna arengukava edukuses.
Digiühiskonna arengukava on saanud väge täis ambitsiooni, mille ellu viimine on saab olema meeskondlik pingutus. Kuid meid teeb optimistlikuks teadmine, et selle protsessi esimene etapp — arengukava enda loomine — oli sisuka kaheaastase koostöö tulemus ja sadade inimeste panus, tänu millele sai kokku plaan, milles on kuhjaga tööd meile kõigile, kuid ka ideid inspireerivat tulevikuvisiooni.
Kaidi-Kerli Kärner
Digiühiskonna strateegia nõunik
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
