Kuidas kratt Eesti paremaks teeb?
Kuidas luua tehismõistust reguleeriv seadus nii, et see kaitseb meie inimesi, kuid ei muutuks mõttetuks innovatsioonipiduriks?
Kõigest kaheksa aastat tagasi tundus, et automaatses pildituvastuses on koera eristamine kassist pea võimatu. 2018. aasta veebruari alguses piloteeris Hiina politsei selliseid näotuvastusfunktsiooniga prille, mis tunnevad murdosa sekundi jooksul ära kõik suurlinna kodanikud ja külalised nimepidi, sh kuvades vajadusel selle konkreetse isiku liikumisi-kohtumisi viimase kahe nädala jooksul.
Riigikantselei digiinnovatsiooni nõunik Marten Kaevats kirjutab, mis on äsja loodud tehisintellekti ehk «krati» töörühma siht lähemaks aastaks. Viimastel aastatel on erinevad tehisintellekti tehnoloogiad pööraselt arenenud, märkimisväärselt on suurenenud arvutusvõime ja astmeliselt on kasvanud andmete hulk.
Kusjuures, kui BBC ajakirjanik testis jälgimisühiskonna musternäidist, suutis Hiina politsei nutikate prillide abil tabada «pahalase» seitsme minuti jooksul. Selline tehisintellekti areng sunnib ühiskondasid mõtlema selle üle, mida see ülivõimas tehnoloogia võib ja ei või teha. Demokraatlikus ühiskonnas muutuvad reeglid tehisintellekti rakendamisele fundamentaalseks. See ei tähenda üksnes totaalse jälgimisühiskonna keelamist, vaid ka jõupingutusi õiglaste ja eelarvamustevaba tehisintellektide kasutuselevõtuks.
Tehisintellekt (st masin-, süvaõppe, närvivõrkude jne metodoloogiad) ei tööta nagu päris tavalised arvutiprogrammid.
«Äärmiselt lihtsustatult: tehisintellekt toimib «intuitiivselt» — kui iseõppivale algoritmile sööta sisse piisavalt andmeid, siis täpsete filtrite ja agentide abil on suure tõenäosusega võimalik leida õige vastus väga kiiresti.»
Paljud riigid ja ettevõtted tegelevad põhjalikult nende meetodite katsetamisega, kuna see võimaldab märkimisväärset tootlikkuse kasvu märkimisväärselt väiksemate kuludega.
Näiteks Ühendkuningriigid investeerivad valdkonna arengusse igal aastal 170, Soome 160, Kanada 200 miljonit eurot, Prantsusmaa 1,5 miljardit eurot ja Hiina 130 miljardit eurot. Kõikide nende riiklike investeeringute taga on soov arendada välja tehnoloogiat, teenuseid ja ärimudeleid, et globaalses konkurentsis edukalt kaasa mängida ja tootlikust jõuliselt kasvatada.
Meie kratt
On hea meel jagada uudist, et ka Eesti ei istu käed rüpes. Tehismõistuse tehnoloogiatest kasu saamiseks ja samas end nendega seotud riskide eest kaitsmiseks luuakse riigikantselei juurde krati ehk tehisintellekti ekspertrühm. Kasutame mütoloogiast tuntud tegelast metafoorina, et kommunikatsiooni lihtsustada. Kui tehisintellekt on mitte-eksperdi jaoks miskit äärmiselt keerukat ja salapärast, siis muinasjuttudest tuttav kratt aitab seda uute võimaluste välja hõlpsamini mõista. Ja nagu ütlesin, peame oma kratid tegema õiglased ja kasulikud ning hoidma silma peal, et need kurja ei teeks. Ainult nii võime krattidest võita: vaba aega, meelerahu ja õiglasema ühiskonna.
Aastase töö jooksul on krati eksperdirühmal lihtsustatult kolm ülesannet: luua algoritmi-vastutuse seaduse eelnõu, panna kokku krati strateegia ja katalüseerida laiemat valdkonna tundmist terves ühiskonnas.
«Algoritmi vastutus» on fundamentaalseim küsimus ja vajab laiemat ühiskondlikku arutelu ning kokkulepet. Selle teekonna eesmärk on ühiselt leida kõigile arusaadav vastus küsimusele «kes/mis kuidas vastutab?» tegevuste puhul, kus ilmtingimata polegi ühtegi inimest vahetult otsustamas. Küsimus ei ole kindlasti tehnoloogiline, vaid tegu on inimese ja algoritmi vahelise suhte reguleerimisega. Tehnoloogiat on vaja tunda, et mõista probleemi püstitust.
Eesti praegune lähenemine eristub mujal maailmas toimuvast märkimisväärselt. Tavapärane on valdkonnapõhine lähenemine. Näiteks kui on tegu isejuhtivate sõidukitega, siis tuleb muuta liiklusseadust, või kui on teemaks droonide kasutamine kommertsotstarbel, siis tuleb muuta lennundusseadusi jne.
Kui asusime tegelema isejuhtivate autode õigusruumi küsimustega, avastasime peagi, et peamised õiguslikud keerukused on samad nende küsimustega, mis tekivad droonide, isejuhtivate laevade, tarkade külmkappide ja miks mitte ka automatiseeritult tehinguid teostavate börsirobotitega. Küsimused andmekaitsest, privaatsusest, vastutusest, eetikast ja moraalist on samad. Kõikide nende puhul on tegu otsuseid vastu võtva algoritmiga, mis, jah, peab igas olukorras inimest ja ta heaolu silmas pidama.
Juba praegu on empiiriliselt selge, et mõned sellised algoritmid eksivad märksa harvem kui inimesed. Riigi poolt on mõistlik lahendada piiratud otsustusvõimet vajavad ülesanded algoritmidega hetkest, kui need teevad vähem vigu kui inimesed — näiteks vähendab märkimisväärselt liiklusõnnetuste arvu, suurendab näiteks tervishoius diagnoosi või kirurgilist täpsust.
Tehismõistus toimetab, aga kes vastutab?
Kogu õigusliku arutelu eesmärk on ühiselt loodud ja kokkulepitud seadus. Selline seadus, mille rakendudes oskab iga mitte-ekspert öelda, kes/mis on süüdi, kui midagi tõesti peaks valesti minema. Tulevikukindluse mõttes ei tohi õiguslik lahendus kindlasti laskuda tehnoloogilistesse eripäradesse, kuna on tegu valdkonnaga, mis muutub väga kiiresti. Vastasel juhul muutub seadus mõttetuks innovatsiooni piduriks.
Samas, kui me lahendame vastutuse küsimuse, siis avaneb meie ees täiesti uus maailm oma rohkete võimaluste ja ka ohtudega. Eduka digiriigina kõnnime me pidevalt kaardistamata radadel, et leida kõige optimaalsemat ja meienäolist teed.
Lisaks õiguslikele küsimustele tegeleb eksperdirühm ka strateegiaga. Tehisintellekti strateegia on plaan sellest, kuidas Eesti ühiskond saaks sellest tehnoloogiast maksimaalselt kasu lõigata. Eestis on võrdlemisi arenenud digitaalsed riigiteenused. Näiteks oleme harjunud kasutama oma digitaalset identiteeti erinevates igapäevastes toimingutes. See annab meile selge konkurentsieelise, sest meil on juba praegu olemas suur hulk andmeid, mille peal kratte koolitada. Harjumus riigiga digitaalselt suhelda annab meile kõigile võimaluse mõelda, kuidas tulevikus needsamad teenused toimida võiksid.
«Kratid aitavad meil tarbetut bürokraatiat läbi närida ja automatiseerida, luues rohkelt lisaväärtust.»
Bürokraatia ainuke õigustus on läbipaistvus ja võrdsete õiguste tagamine. Kui andmeid kontrolliva ja sisestava riigiametniku iseloomustus koosneb tihti sõnadest nagu kohusetundlik, täpne, aus ja neutraalne, siis paneb see mõtlema krattidele, keda saab kirjeldada täpselt samasuguste omadussõnadega. Meil on võimalik lasta suur osa tavapärasest ametnike tööst teha bürokrattidel. Ehk võiksime hoopis ametnike hulka suurendada: luua juurde 1,3 miljonit bürokratti, millest igaühe ainuke eesmärk oleks oma peremehe või perenaise tootlikkuse ja õnnetunde suurendamine. Hästi teostatuna võiks tehisintellekt kaitsta Eestiga seotud inimese õigusi ja muuta tema elu dokumentide (läbipaistvuse) maailmas võimalikult lihtsaks.
Ettevõtete vaatenurgast tuleb samuti plaani pidada. Maailma Majandusfoorumi Neljanda Tööstusrevolutsiooni Keskuse hinnangul on tehisintellekti õiguslik ebaselgus suurim takistus järgmise suure muutuse rakendumiseks. Kordan siin, et see suur muutus võib meie elu teha mugavamaks, ohutumaks ja jõukamaks. Seesama «kes vastutab»-küsimus vajab hädasti vastust, et väga suure potentsiaaliga tehnoloogiad saaksid päris elus rakenduda. Õiguslik selgus annaks julguse investoritele ja ettevõtetele katsetamaks uusi ärimudeleid ja teenuseid. Need uued ärimudelid sillutavad teed järgmisteks murrangulisteks muutusteks, mille käigus muutub viis, kus uut väärtust luuakse.
Eesti riigi seisukohast peaks olema eesmärk kohanemisvõime kasvatamine, et kiirete muutuste ajastul võimalikult paljud võidaks ja hammasrataste vahele jäänud välja aidataks.
Globaalsete krati-tehnoloogiate kontekstis on vaja mõelda ka meie väärtuspakkumisele. Kuidas luua Eestisse parimad võimalikud tingimused, et siia tuleks võimalikult palju tehisintellektil põhinevaid ettevõtteid, et meie inimesed saaksid tulutoovaid ja rahuldust pakkuvaid töökohti? Milliseid oskusi peaksime selleks omandama? Mida saame teha riigi poolt, mida koostöös ettevõtete, kodanike ja ülikoolidega? Millised ökosüsteemi osad on olulisemad kui teised, kuhu peaksime ühist ressurssi suunama? Need on vaid mõned küsimused, mille lahenduse otsimisega eksperdirühm tegelema hakkab.
Arvestades selle teema keerukust, mõju ja selle ulatust, eeldame, et saame esimese aasta jooksul ühiselt joonistada eskiisi, loodetavasti proovida mõningaid uuemaid lahendusi. Esimeste katsetuste kaudu saame koos targemaks, milles oleme ise head ja milles läheb meil abi vaja. Lahenduste ja seda ümbritseva keskkonna ehitamine jääks järgnevatele aastatele. Vastus, millele küsimusi otsime, seisneb selles, kuidas meie, 21. sajandi eestimaalased, elada tahame. Vähemaga pole mõtet leppida.
Marten Kaevats
Riigikantselei digiinnovatsiooni nõunik
