Millal ja mida digivaldkonnas õppida

Eestlastel on infoühiskonnas elamise kogemust rohkem kui 15 aastat. Tehnoloogia areng aga ei peatu.

Saame rõõmu tunda selle üle, et ligi 90% 15–74-aastastest eestlastest oskab kasutada arvutit ja internetti. Suurem osa neist teeb seda lausa igapäevaselt. Riigi ja paljude eraettevõtetega teeb suhtlemise mugavaks, kiireks ja turvaliseks kohustuslik ID-kaart, mis on taskus suuremal osal täisealistest kodanikest. 100 000 ID-kaardi omajatest kasutab veelgi paindlikumate võimalustega mobiil-ID-d.

Riigi roll on meie arvates kujundada nii lastel kui lapsevanematel positiivsed hoiakud tehnoloogia suhtes juba varases eas. Õpetada lapsi tehnoloogias rakendama leidlikkust ja loovust, põhjus-tagajärg seoseid, selgete tööjuhiste andmist ja esimesi nippe programmeerimisest, kasutades selleks näiteks roboteid.

Lasteaialastes huvi tekitamine ja hoidmine tehnoloogia vastu käib peamiselt läbi IKT-huviringide. 2016. aastal läbi viidud uuringu järgi viidi digiteemalisi huviringe läbi 13% lasteaedades. Samas ilmnes, et valmisolek tehnoloogiaalast algõpet läbi viia oli aga palju suuremal hulgal lasteaedades. Samal aastal haridus-ja teadusministeeriumi ellu kutsutud toetusmeetmega tegi IKT-huviringidega lasteaedade arv eelmiseks aastaks vägeva hüpe ja kasvas 40%-ni. Tegemist on tulemusega, mis peegeldab hästi, kui oluline on Eesti riigi jaoks tehnoloogiahariduse pakkumine.

Digipädevus on Eesti riiklikus õppekavas üks kohustuslikust üldpädevustest, mida koolid peavad õpilastes arendama. Kui vastavasisuline muudatus kolm aastat tagasi ellu kutsuti, nähti kohe ette ka nende oskuste arendamiseks vajalike toetusmeetmete olemasolu ning kättesaadavus: vajalikud juhised õpetajatele mõistmaks digipädevuse olemust ning nende rolli selle kujundamisel, õpetajate ja koolijuhtide täienduskoolitus, digitaalsete õppematerjalide kasutuselevõtu täiendavad arendusmeetmed kuni seiretegevusteni välja õpilaste digioskuste mõõtmise näol põhikooli ja gümnaasiumi lõpuklassides.

Programmeerimisõpetus Eesti riiklikus õppekavas kohustuslik ei ole. Küll aga on loodud võimalused nii formaal- kui mitteformaalhariduses mitmekülgsete IT-teadmiste omandamiseks, sealhulgas ka IT-süvaõppeks ning karjäärinõustamiseks, et teha plaane enda tulevikueriala osas. IKT-huvihariduse mõju IT-kõrghariduse omandamiseks on märkimisväärne — ca 36% IT-erialadele astunutest on just varasemalt huviringist saadud kogemust pidanud otsustavaks teguriks. Eelnevast tulenevalt võiks siis arvata, et need 319 Eesti üldhariduskooli (so. 68% kõigist koolidest), kus IT-huviringid tegutsevad, kindlustavad tulevikuks piisava hulga tudengikandidaate ka tehnoloogiaerialadele.

Üldharidust võib võrrelda vundamendi ladumisega tuleviku oskuste ja karjääri jaoks. Faktist, et suurem osa ametitest on tehnoloogiast moel või teisel tulevikus mõjutatud, ei tohi mööda vaadata. See aga tähendab, et noortele ja haridussüsteemis tegutsevatele spetsialistidele tuleb pakkuda võimalikult head ülevaadet tulevikutööst, oskustest ning võimalustest neid oskuseid arendada.

Eestis on majandusarengu tagamise kontekstis oluline roll IT-sektoril ja –spetsialistidel. Selleks, et tagada kõigi majandusvaldkondade jaoks piisaval hulgal IT-spetsialiste, on riigi ja erasektori poolt algatatud mitmeid kampaaniaid ja projekte. Pilti tahetakse rohkem tuua tüdrukuid ja naisi, kelle osakaal IT-spetsialistide hulgas on väike— sarnaselt teistele Euroopa riikidele. Praktiliste töötubade kaudu tutvustatakse IT-töö päris olemust ja murtakse müüte, et töö IT-spetsialistina võrdub koodikirjutamisega. Õpetajate ja karjäärispetsialistide teadlikkust IT-tööst suurendatakse läbi koolituste ja ettevõtete külastuste.

Eesti kutse- ja kõrghariduse väljakutsed on seotud eeskätt erinevate majandusvaldkondade digitaliseerimisega ning seda väheneva tööealise elanikkonna kontekstis. Ees ootab suurem kutsestandardite uuendamise protsess. Vajalik on kokku leppida kiiremas ja paindlikumas õppekavade kaasajastamise mudelis. Tööstussektori töötajatele, kes moodustavad ca ¼ kogu Eesti tööjõust, on vaja pakkuma hakata erineva tasemega ümber- ja täiendõppeprogramme, et ühelt poolt tagada nende erialaste oskuste areng, kuid teiselt poolt toetada sektoreid kompetentse tööjõu olemasoluga.

IKT-valdkonnas haridust omandavate õpilaste arv ning ka osakaal kutseõppurite seas on kasvanud viimase kümne aastaga kahekordseks. Kuigi kutsehariduse IKT-valdkonda vastuvõetute osakaal vastuvõetute seas on läbi aja kasvanud, ei ole lõpetajate seas IKT valdkonna lõpetajate osakaal samaväärset tõusu läbi teinud. Põhjuseks on IKT valdkonna õpilaste keskmisest kõrgemad katkestamise näitajad. Õpingute katkestamise ennetamine on üks olulisimaid väljakutseid IKT valdkonnas.

Hoolimata üldisest üliõpilaste arvu langusest on ka kõrghariduse puhul ilmne sama trend kui kutsehariduse puhul — IKT õppevaldkonnas haridust omandavate üliõpilaste arv ja osakaal on kasvanud. Võrreldes 2007/08. õppeaastaga on vastuvõetute arv kõigile kõrghariduse õppekavadele 2016/17. õppeaastaks vähenenud 28% võrra. Samas aga on IKT valdkonda vastuvõetute arv kasvanud ning IKT õppevaldkonna vastuvõetute osakaal on viimase kümne aastaga suurenenud 6%-lt 10%-le.

Peame oluliseks mitmekesiste õppimisvõimaluste (nii sisu kui õppevormi näol) loomist, et tagada IT-õppe kättesaadavus kõigile huvilistele, sh täiskasvanutele. Üks oluline trend kõrghariduses on ka see, et IT-kõrghariduse erialadele õppima asuvate inimeste vanus on tõusnud.

Ka välisüliõpilaste osakaal nii IKT kui ka teistes õppevaldkondades on viimase viie aastaga tõusnud märkimisväärselt. Kui 2016/17. õppeaastal oli välisüliõpilaste osakaal IKT valdkonnas 9,1% ehk veidi üle keskmise (8,2%), siis kuus aastat varem oli sama näitaja vaid 1,8% (keskmine 1,9%).

Riigi, ülikoolide ning ettevõtjate poolt 2012. aastal ellu kutsutud IT Akadeemia programm on kujunenud väga efektiivseks ja oluliseks veduriks IT kõrghariduse edasiviimisel nt nii õppekavade sisu kiire ja kvaliteetse ajakohastamise ning tööandjate vajadustele vastavusse viimise kui ka õpetamise kõrgetasemelisuse tagamisel. IT Akadeemia on märkimisväärne näide tööandjate, koolide ja riigi heast koostööplatvormist.

Lisaks lisarahastuse suunamisele IT-õppekavadele, on Eesti riik valinud välja strateegiliselt olulisi õppekavu, millele on antud täiendav rahastus ja riiklik tellimus spetsialistide koolitamiseks. Üheks selliseks on IT-õigus Tartu Ülikoolis. Õigushariduse andmise ajalugu Eesti ulatub sajandite taha ning valdkond on püsinud populaarsena tänaseni. Samas on tööturul toimunud olulised muutused — enam ei ole vaja sellises mahus traditsioonilise õigusharidusega inimesi, vaid tehnoloogiamaailma mõistvaid ja seda õiguslikult kujundada oskavaid spetsialiste. Eesti riik on andnud viieks aastaks lisarahastuse 100 IT-õiguse spetsialisti koolitamiseks, kellest nähakse lisaks eelnevalt kirjeldatule olulist tuge e-Eesti teenuste ja lahenduste tutvustamisel ning rakendamisel teistes riikides — tegemist on e-Eesti eksportijatega.

Ülikoolid on täiendavalt loomas erinevaid õppekavu juba töötavatele inimestele, sh juhtidele, et suurendada nende teadlikkust ning parendada oskusi oma ettevõtte efektiivsemaks juhtimiseks tehnoloogia abil.

Täiskasvanuhariduse raames võib IKT õppel olla kaks peamist eesmärki — kas säilitada oma senist töökohta (aina enam töökohti eeldavad IKT oskusi) või ümberõppida (selleks, et IKT valdkonnas tööle asuda). Lisaks on digipädevuse kui üldpädevusega seotud oskuste omamine ja omandamine oluline seetõttu, et aina enam teenuseid (sh nt sotsiaalhoolekande ja tervishoiu vallas, mille tarbijaskond on eelkõige vanemaealised) on IKT-põhised ning seetõttu ohustab arvuti ja interneti mittekasutamine nende inimeste jaoks ka teenuste kättesaadavust ja ühiskonda kaasatust. Digitaalmajanduse ja -ühiskonna indeksi kohaselt on Eesti Euroopas 9. kohal. Kuigi Eesti tulemused on head internetikasutajate, digitaalsete baasoskuste taseme ning IKT-spetsialistide osakaalu poolest, on interneti kasutamise oskuste ja baasdigioskuste tase meie täiskasvanud elanikkonna hulgas võrreldes 2016. aastaga langenud.

Kui üldine statistika infoühiskonnas tegutsemise osas on positiivne, siis keerukamad ülesanded tehnoloogiat kasutades valmistavad paljudele eestlastele raskuseid. See võib saada takistuseks just tööalaste IT-oskuste arendamisel — kui puudub digitaalne baaskirjaoskus, puudub ka julgus töötada keerulisemate seadmetega.

Baasoskuste koolitamisse elukestvas õppes panustavad Eestis paljud osapooled — ministeeriumid, Töötukassa, raamatukogud ja kogukonnad. Viimaste rolli soovib riik veelgi kasvatada ning on käivitanud projekti e-kogukond, mille eesmärgiks on rahvaraamatukogude baasil kujundada raamatukogudest infoühiskonna suuremad või väiksemad tugikeskused, kus töötavad pädevad inimesed, kes oskavad inimesi omakorda aidata nii e-teenuste kasutamisel kui teistes tehnoloogilistes küsimustes.

Selles postituses on korduvalt mainitud tööturu ja tööstuse vajadusi seoses digitaliseerimisega. Sarnaselt teistele riikidele, on Eestis madalama haridustasemega inimeste elukestvas õppes osalemise määr (vabatahtlikult) madal. Selleks, et väärtuslikku tööjõudu siiski motiveerida koolitustel osalema, on käivitatud just tööstussektori lihttöötajatele suunatud digioskuste koolitusprojekt DigiABC, ning nendele püütakse läheneda läbi ettevõtete, kus nad töötavad.

Ühe huvitava trendina saab Eestis välja tuua keskmise vanuse, millega minnakse uuesti õppima — see on nii meeste kui naiste puhul 35 eluaasta ringis. Järjest enam kandideerib kutse- ja rakenduskõrgkoolide õppekavadele inimesi, kellel on juba varasemalt amet omandatud, kuid soov on teha karjääripööre. Tegemist on igati positiivse nähtusega, sest on valdkondi, kus vajadus spetsialistide järgi on vähenemas, aga teises vastupidi kasvamas. Trendi toetamiseks, algatas riik koos Eesti IT-ettevõtetega pilootprojekti Vali-IT!, mis annab 500-le varasema kõrgharidusega inimesele võimaluse omandada uus kutse ja saada tarkvaraarendajaks. Huvi kandideerida on väga suur!

Eestlaste poolt on hästi omaks võetud ka veebikursuste ehk MOOCide (massive open online courses) kasutamine. Teerajajaks on Tartu Ülikooli Arvutiteaduste Instituudi korraldatavad erineva tasemega programmeerimisõppe online-kursused, millest tänaseks on osa võtnud juba mitu tuhat inimest. MOOCide mõju ilmestab aga hästi edasiõppijate osakaal akadeemilises kõrghariduses.

Elame kiiresti muutuvas keskkonnas, formaalharidussüsteemis muudatuste ellu kutsumine võtab rohkem aega (õppekavade muutmine, õpetajate koolitamine jne). Sellist ajalist lõtku vajaduse ja formaalhariduse järele jõudmise vahel aitab kompenseerida mitte-formaalharidus. Mitte-formaalhariduses on võimalik erinevate sihtrühmade ja väiksemate gruppidega katsetada kõike uut, mida tehnoloogia võimaldab.

Koostöö ja sünergia nii ministeeriumide kui ka teiste osapoolte (tööandjad, koolid, kolmanda sektori organisatsioonid), vahel on Eesti puhul olnud väga edukas. Ilmselt mängivad siin rolli ka väikese riigi eelised. Mitmed ministeeriumid teevad koostööd ja toetavad üksteist. Usun, et see annab hoogu juurde ka järgmiste sammude astumisel.

Ave Lauringson, MKMi riigi infosüsteemide juhtivspetsialist
Kristel Rillo, HTMi e-teenuste nõunik

Digiriik

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi blogi…

Digiriik

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi blogi digiühiskonna arengust ja digipoliitikast.

Digiriik

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi blogi digiühiskonna arengust ja digipoliitikast.