Kuidas peaks välja nägema maailma parim soome-ugri näitus?

Uurali kaja — Eesti Rahva Muuseumi püsinäitus

Oktoobris 2016 avas Eesti Rahva Muuseum Tartus Raadil oma uue, kauaoodatud hoone uksed. Eestlaste, Eesti ja soome-ugri rahvaste lugude rääkimisele pühendunud muuseum asub ebatavalises paigas. Ulatudes üle tiigisilmade, tõuseb muuseum õhku kunagise Raadit asustanud Nõukogude sõjaväe lennuvälja maandumisrajalt. “Aga Eesti Rahva Muuseum ei olegi tavaline institutsioon. Muuseumi minevik on mähkunud ühte maa ja riigi enda minevikuga,” ütleb muuseumi arhitektuurist rääkivas artiklis Guardiani ajakirjanik. Saja-aastane unistus oma ERMi oma muuseumihoonest saab Raadil teoks.

Tartu linna serval paiknev muuseum on suuresti inspireeritud tervet ala domineerivast mahajäetud lennuväljast. “Mälestuste välja” nime kandva projekti autoriteks on Pariisis tegutsev arhitektuuribüroo Dorell.Ghotmeh.Tane Architects, mis on muuseumiprojektiga rohket rahvusvahelist tähelepanu pälvinud ning tänaseks võitnud ka esimed arhitektuuriauhinnad. Uue muuseumihoone näitustel käis esimesel kolmel kuul üle 100 000 külastaja.

Uus Eesti Rahva Muuseum. Dorell.Ghotmeh.Tane Architects.

“Hoone struktuur meenutab klaasist kiilu, mis on maastikusse löödud nii, et see kerkib aeglaselt maastikust üles — riigi kujunemisjärgus ajaloo ehituslik allegooria.” Dorell.Ghotmeh.Tane Architects

Eesti Rahva Muuseumis on kaks püsinäitust. “Uurali kaja” keskendub põhjapoolsete soome-ugri rahvaste keele ja kultuuri tutvustamisele. Teine püsinäitus — “Kohtumised” — on mitmekihiline jalutuskäik läbi Eesti ajaloo kõige tähtsamate hetkede ja saavutuste.

Muuseumi joonis. Dorell.Ghotmeh.Tane Architects.

“Lähenedes asukohale tundlikult, jätkab rahvusmuuseumi hoone — katuse kerkides ja lõputu ruumi suunas laienedes — lennuvälja, kutsudes külastajat astuma maastikule ja muuseumi südamesse.” designboom

Uurali kaja: näituse lugu

Uurali keelepuu. Kuidas keelelised sarnasused kõlavad.

“Uurali kaja” näitust kavandades sõnastasid muuseumitöötajad väljakutse lihtsalt: “loome maailma parima soome-ugri näituse”. Suuremate ja väiksemate keele kaudu seotud soome-ugri rahvaste lugu on varem jutustatud näitustel Soomes ja Ungaris. Kuid see polnud varem kunagi olnud osa sellise mastaabiga püsiekspositsioonist muuseumis, millele kuulub üks suurimaid soome-ugri kollektsioone maailmas: Eesti Rahva Muuseumis.

Näitus “Uurali kaja” räägib komide, hantide, manside, maride, saamide, karjalaste ja udmurtide lugu. Näituselt on puudu eestlased — nemad leiate korrus kõrgemalt, muuseumi teiselt püsinäituselt — ning soomlased ja ungarlased, kel on mõlemal olemas oma riigid ja muuseumid.

“Uurali kaja” kujunduse kontseptsiooni juured on muuseumi rikkalikus soome-ugri kollektsioonis. Kollektsiooni südamiku moodustavad argiesemed ja tööriistad, mis on muuseumi kogudesse jõudnud peamiselt 20. sajandi keskpaigas. Selle asemel, et ehitada ekspositsioon üles lihtsalt ritta lükitud eksponaatidest, põimisid disainerid tööriistad, rõivad, ehted, jahiriistad, potid-pannid ja relvad soome-ugri külades ja kodudes elatud elude laiema haardega loo sisse.

Originaale eksponeeritakse näitusel kontekstis, mida aitavad luua täismõõdus ehitatud majad, hiiglaslikud fotopannood, läbimõeldud helikeskkond ja animatsioonide abil jutustatud muinaslood — ning vahetevahel isegi spetsiaalselt tekitatud lõhnad.

Et publik saaks paremini aru, kuidas komi, mari, udmurdi ning teiste rahvarühmade igapäevane elu kulges, juhitakse külastaja läbi nelja suure näitusesaali, mille kujundus on inspireeritud looduse aastaringist ja ööpäevasest tsüklist. Esimesest saalist leiab külastaja kevadhommiku, järgmisest suvise keskpäeva ja kolmandast sügisõhtu, viimasest aga talvise südaöö. Igas saalis tegutsevad paari-kolme keelerühma rahvad.

kevad / suvi / sügis / talv

Teine teemalõng, mis läbi terve näituse jookseb, räägib kahest iidsest elemendist — naisest ja mehest — kelle elu erinevaid etappe lapsepõlvest, täiskasvanuks saamise rituaalidest, pulmadest, tööst ja igapäevaelust kuni surma ja leinani näitus lahti jutustab. Soopõhine jaotus võib meie tänaste elude kontekstis kummaline tunduda, ent ajal ja paikades, millest näitus räägib, olid inimeste rollid — nende igapäevased tööriistad, rõivad ja isegi lood, mida räägiti — palju enam soost sõltuvad.

“Meie eesmärgiks oli suunata valgusvihk soome-ugri meeste ja naiste tegevustele ning sellele, kudias need tegevused inimeste eludele mõtte andsid. Mehi ja naisi vaadeldes võib kultuuri kohta palju õppida.” Art Leete, näituse kontseptsiooni autor (Tartu Ülikool)

Etnofuturistlik lähenemine vanale ja uuele

Soome-ugri näituse disain põhineb etnofuturismil. Etnofuturism on Eestist alguse saanud ning soome-ugri pärandist lähtuv kõikehõlmav kultuuristrateegia. See säilitab arhailised kultuurilise mitmekesisuse mustrid, põimides ürgse traditsiooni tänapäevasele ja tuleviku kultuuriväljale. Näituse disainimeeskonnalel tähendas see ajalooliste „graafikate“ — mustrite, vaiba- ja vöökirjade, peremärkide ja kaljujooniste — „sissehingamist“ ja moodsa käsitluse „väljahingamist“. Graafilise disaini, nii nagu ka arhitektuurse sisekujunduse eesmärk oli luua ajaloolise ainese ümber uus, selgelt tajutav ekspositsioonikiht, mis on seotud, kuid ei segune etnograafiliste eksponaatidega. Graafilises disaini põhivorm on diagonaalrist või romb. See on põline kujund, sest 45-kraadine küljejoon kordub noasälkudes, kudumites… Nüüd jätkab see uut elu näituse logos, tüpograafiast, mustrites: näiteks “Uurali kaja” esimese saali seinu katab krohv, millesse on uuristatud iidsetest petroglüüfidest inspireeritud, ent uued, tänapäevased figuurid ja sümbolid.

Keskkond, mis kutsub endasse sukelduma

Et külastajad tajuksid suuremat lugu, mille osaks eksponeeritud originaalesemed on, pani disainimeeskond suurt rõhku haarava näitusekeskkonna loomisele. Läbi terve näituse voolab helendav sinakas LED-valgusjõgi, mida mööda külastajad ühest ruumist teise sammuvad. Jões ujuvad animeeritud kalakesed, mis reageerivad külastajale, kes jõepinnale astub: esmalt ujuvad eemale, ent jalutajaga harjudes naasevad külastajate jalgade ümber tiirutama. Näituse helilahendus lisab valgusjõele loomulikkust: kuuda on tõelise oja vulisemist ja vee laksumist kivide vastu.

Näituse avab hiiglaslik keelepuu, mis kujutab kõiki omavahel suguluses olevaid keelerühmi, keda “Uurali kaja” tutvustab, nende geograafilisi asupaiku ja statistikat. Külastajad saavad istuda ning kuulata kuidas erinevad sõnad erinevates keeltes kõlavad, märgata sarnasusi ja erinevusi.

Näitusele püstitati elusuuruses karjala saun, kus külastaja saab kogeda, mil moel ja milliste rituaalidega kanti hügieeni eest hoolt siis kui kraanivesi ja elekter polnud kättesaadavad. Saunas hõljub suitsusauna lõhn ning lisab kogemusele tõetruudust. Halud, millega sauna “köetakse”, on valatud betoonist ning on nii tõetruud, et inimesed kipuvad neid käega katsuma, et saada aru, millega on tegu. Läbi kogu näituse räägitakse iidseid lugusid kaasaegsete vahenditega: digitaalne karu möirgab külastajate peale, kui tema ette astub pruut, komi tare söögilaud laseb inimestel sukelduda komi toidutraditsioonidesse ning näha, mida söödi argipäeval, mida pidudel, uurida komi hommiku- ja õhtusöögimenüüd kuni retseptideni välja. Kogu näituse esitletud etnograafiline materjal on välja pandud aga võimalikult puutumatuna.

“Näituse kavandamise käigus sai selgeks, et meil pole vaja otsida eksootilisi tõlgendusi mütoloogiast. Avastasime, et tõeline maagia sünnib hoopis igapäevastest tegevustest ja tõelistest situatsioonidest.” Jan Graps, sisearhitekt

Südatalvisesse öisesse keskkonda paigutatud Saami onn pakub külastajale võimaluse heita pilk külmas tundras elavate põhjapoolsete rahvaste igapäevaelu pisiasjadesse. Näitusesaali valgus- ja helimaastik annavad aimu sellest, mis tunne võib olla vaadata virmalisi, olles loodusjõudude eest kaitstud vaid õhukeste katetega.

Hiiglaslikud fotopannood toovad looduse näitusesaali

Näitusesaalide ellu äratamiseks ja portreteeritud rahvaste elutingimuste näitlikustamiseks, kaeti nelja peamise näitusesaali seinad fotopanoraamidega, mis kajastavad vastavate rahvaste elupaiku. Põlisrahvaste elukohtade looduse või tehiskeskkondade jäädvustamiseks tehti viis ekspeditsiooni, mis panid proovile nii fotograafid kui ka nende tehnika, millega varustas autorid Canon Overall. Fotograafid ja tehnika pidid hakkama saama nii ekstreemsete ilmastikuoludega, kus temeperatuur langes allapoole -35C kui ka maastikega, mida oli võimatu autodega läbida. Märkimisväärse keerukuse lisas projektile veel see, et iga duubli tegemiseks kulus umbkaudu 30 minutit, aga ühe panoraami jaoks kulus omakorda mitmeid kümneid duubleid, mis tuli pärast jupphaaval kokku õmmelda.

Kuna arvutused ja testid näitasid, et 5 meetri kõrguste näitusesaalide seintele mõeldud fotode kvaliteetseks väljatrükiks oleks optimaalne pildistada see mosaiigina 5 või 6 kaadrit kõrguses ja laiuses nii mitu kaadrit, kui laia panoraami vaja on, tuli selleks kasutada statiivirobotit ja fotod hiljem kokku lõigata. See viis lõplike trükikõlbulike fotode suuruse 120–200 GB-ni ühe kaadri kohta. Lõpptulemusena on loodud keskkond, kus fotod koos eksponaatide ja heliinstallatsiooniga moodustavad tervikliku ümbritseva ruumi, kuhu on võimalik end vaat et unustada.

Kokku trükiti välja viis rohkem kui 200 m2 fotopanopraami, mis seintele kleebiti, tuues kogu trükimahu kokku rohkem kui 1000 m2 peale, mis on ligikaudu võrdne näituse saale hõlmava põrandapinnaga.

Panoraamide ülesanne oli külastaja jaoks luua näitusele emotsionaalne foon — andmaks edasi kevadhommikut (Permi saal), suvist pärastlõunat (Volga saal), sügisõhtut (Läänemeresoome saal) ja polaarööd (Põhjarahvaste saal). Fotode eesmärk oli panna külastaja unustama, et ta viibib hiiglasliku muuseumi keldris, viia ta hoopis teise aega ja teise kohta.

Kui me tahame oma päritolust, oma juurtest, oma taustast aru saada ja seda lastele või külalistele seletada, siis tänasel globaliseeruval ajastul on topelt oluline mäletada oma päritolu.Peeter Laurits, fotopanoraamide autor

Tehnoloogia abil põlisrahvaste lugude rääkimine

Video: Taiga Films, Music: Martin Kallasvee

Valgusjõgi ühendab erinevad maailmad

Soome-ugri püsinäitus võtab enda alla neli saali, mida ühendab metafoorne “valgusjõgi”. Külastaja pannakse ruumi- ja ajaränduri saabastesse, kes rändab mööda “jõge” läbi terve soome-ugri maailma. Jõgi on see, mis külastajaid tervitab ning mis toimib ekspositsiooni disaini keskse elemendina. Jõe motiiv tähistab piiri näitusesaalide vahel, mis kujutavad näituse peamisi etnilisi gruppe. Sellel näitusel — nagu ka elus — on jõgi see, mis piiritleb ja ühendab, jagab ja viib kokku.

Valgusjõgi on käiguteede süsteem, mis töötab giidina ning mille erinevad osad hargnevad erinevatesse näituse sektsioonidesse. Jõgi on tehtud klaaspaneelidest ja nende alla paigutatud LED-ekraanidest. See on ehitatud inimest kandma ning selles ujuvad animeeritud kalad, mis ka külastajate sammudele reageerivad. Kui inimene astub klaasile, kalad ehmatava ja ujuvad eemale. Kui külastaja seisab ühe koha peal, ujuvad uudihimulikud kalad peatselt asja uurima. Kuigi animeeritud kalade väljanägemine on minimalistlik, on nende käitumine muudetud võimalikult sarnaseks päris kaladele. Et kogemust veelgi realistlikumaks muuta, lisati jõele helilahendus, mis matkib jõe liikumist, pannes selle kahlama ja kulisema nagu päris oja.

Multimeedia lahendus hõlmab endas 57. 60x60cm LED-ekraani, erinevaid sensoreid ja arvuteid, mis panevad liikuma animeeritud tehis-kalad, liikumisanduritega mikrofone ja 93 meetrit LED valgusribasid. Läbipaistev põrand koosneb 120st erikujulisest kolmekihilisest klaaspaneelist.

Kohtumine karuga

Karupulm on Põhjarahvaste saali interaktiivne stseen, kus külastaja saab kogeda karu emotsioone. Näituse külastaja saab tunda, mida karu tunneb, proovida karu raevu või armastust. Kui karu on raevunud, tekivad tema käpajäljed puutüvedele ja tema möirgamist on taustal kuulda — LED paneelidele ilmub ka raevutseva karu kujutis. Kui karu on heas tujus, visualiseeritakse külastajatele karu südametuksed ja vastav heli.

Karu animatsioon on graafiline lahendus, mis koosneb LED spot-valgustitest, mis näitavad külastajatele elusuuruses karu. Lahendus kasutab puutetundlikke ikoone puutüvel ning kaardus LED paneele, mis moodustavad seina. Meeleolu luuakse näitusesaali valgustusega ning heli- ja valguseffektidega puu sees, mis kujutavad endast karu käppa.

Puudutuse peale ellu ärkav söögilaud

Üks kõige köitvamaid ja populaarsemaid interaktiivseid eksponaate on Komi tares olev laud. Külastajad saavad elusuuruses taresse sisse jalutada ning puudutades söögilauaks muudetud ekraani tutvuda Komi rahvaste toiduainete, toitude ja lauakommetega. Tegu on kaasaegse koopiaga lauast, mis oleks olnud kasutuses päris Komi tares, muutes eksponaadi näitusemaailma loomulikuks osaks. Laual erinevaid toidukordi ja toidurituaale läbi mängivat külastajat ümbritsev keskkond loodi näituse disainerite poolt võimalikult autentsena: tares on elusuuruses ahi, millest kostab põlevate puude praksumist ning ahjutaguselt lesolt on kuulda kellegi tasast norskamist.

Soome-ugri helimaailm ulatub külastajate kõrvu

Ekspositsiooni oluliseks osaks on ka loodushelide aastaringi moodustav heliinstallatsioon, kus helid lähtuvad vastava näitusesaali aastaajast ja teemast. Helimaastike disaineri Taavi Tulevi loodud heliinstallatsioon laotub ligikaudu 1000. ruutmeetrile ning 140-kanalilise heli edastamiseks kasutatakse 126. kõlarit. Suure tõenäosusega on tegemist maailma suurima ruumilist helikogemust pakkuva heliinstallatsiooniga.

Autori sõnul on tegu ruumiga, kus heli on täielikus sümbioosis kõigega, mida külastaja näeb ja kogeb — ruumiline heli äratab ekspositsiooni staatilised osad ellu. Erilist tähelepanu pöörati detailidele: üle terve ekspositsiooni leiab pisikesi heli-üllatusi, mille eesmärk on etteaimamatuid külastajaid jahmatada.

Külastaja liigub soome-ugri hõimudega tutvudes mööda aastaringi: kevadest suvesse, suvest sügisesse, sügisest talve. Näitusel ümbritsevad teda lisaks silmaga nähtavale erinevate aastaaegadega seotud helid: rändlindude tiivavihin, talvised tuuleiilid, jõe vulin aga ka kivide veeremine ja lõkke praksumine.

Tulev veetis projekti algstaadiumis pikki tunde, otsides oma hiiglaslikest arhiividest loodussalvestusi, mis annaksid edasi soome-ugrilasi ümbritseva looduskeskkonna hääli. Kui arhiividest üht või teist konkreetsesse ruumi või eksponaadi juurde ei leidunud, käis Tulev looduses helijahti pidamas.

Helikujundust hakati planeerima juba enne sisearhitektuurse osa ehitamist. See andis võimaluse kasutada erilisemaid tehnoloogilisi lahendusi heli edastamiseks ning lõpptulemus tuli sellevõrra esteetilisem. Heli on, aga kõlareid näha polegi — tekkiv keskkond mõjub sellevõrra loomulikumana. Loodus- ja etnograafilisi helisid üksteise otsa lükkides võeti arvesse külastajate liikumist näitusesaalis ning kui kaua nad ühe või teise ekspositsiooni osa juures aega veedavad. Kasutusel on üheksa sensoritega trigerdatavat heliefekti- ja kaheksa kontaktmikrofoni helinivoode tuvastamiseks.

Installatsiooni tehniliseks edastamiseks kasutati 256 sisendit ja väljundit omavat QSC Q-Sys helisüsteemi juhtseadet, 39 sissepahteldatud kõlarit, 15 miniatuurset sisseehitatud kõlarit, 45 lakke süvistatud kõlarit, 6 rippuvat 360 kraadi kõlarit, 9 suundkõlarit, 11 muud efektkõlarit ja ühte bassikõlarit.

Sellel näitusel on heli sümbioosis kogu ülejäänud nähtava ja kogetavaga — ruumiline heli muudab kogu staatilise elavaks. Tulemus viib külastaja meele võrdlemisi hästi kujutatavasse aega ja kohta. Naturaalne loodusfoon paneb külastaja unustama, et ta viibib muuseumis vanade asjade keskel.Taavi Tulev, heliinstallatsiooni autor

Kokkuvõtteks: aeg näitab

Lõppeks on see külastajate otsustada, kas “Uurali kaja” tõesti on maailma parim soome-ugri näitus. Hetkel teame me kindlasti vaid seda, et uut ERMi ja selle näitusi külastasid esimesel kolmel kuul üle 100 000 külastaja. Ainus kindel viis teada saada, kas näitus täidab algselt seatud eesmärki, on külastada muuseumi ja ise näitust kogeda. Igasuguse tagasiside eest oleme loomulikult väga tänulikud!

Mine vaatama

Saamaks infot Eest Rahva Muuseumi ja Uurali kaja näituse avamisaegade ja piletite kohta külastage muuseumi veebilehte.

Meeskond

Kontseptsioon: Art Leete ( Tartu Ülikool)
 Peakuraator: Svetlana Karm

Kuraatorid: Piret Koosa, Indrek Jääts (ERM), Madis Arukask, Nikolai Kuznetsov ( Tartu Ülikool)

Sisearhitektuur: Jan Graps, Ken Kristjan Ruut , Anne Määrmann (JANKEN Wisespace)

Disain: Kristian Kirsfeldt, Kaarel Vahtramäe, Martin Kenkmaa, Siim Tikk, Magnus Haravee, Janno Siimar, Kadri Pukk (Velvet)

Produtsendid: Mart Lankots (Velvet), Viljar Pohhomov (ERM)

Helikujundus: Taavi Tulev

Fotopanoraamid: Peeter Laurits author, Lembit Jürgenson, Maarja Pabunen, Pääro Metsand, Siim Vahur

Multimeedia: Keijo Kraus, Pärtel Vurma, Reimo Unt, Madis Lunkov, Rainer Kull (Velvet)

Animatsioonid: Valter Uusberg, Mattias Mälk, Heiki Ernits, Martinius Klemet, Ülo Pikkov, Kristjan Holm, Mait Laas, Priit Tender, Priit Pärn, Olga Pärn, Horret Kuus

Näituse osaliste täielik nimekiri on leitav siit

Võta ühendust näituse meeskonnaga

team@echooftheurals.com
JANKEN Wisespace / Velvet Design / Estonian National Museum

Pressipakk

Kasutatud fotod:

Kaido Haagen, Kristjan Mõru, Ken Oja, Tõnu Tunnel, Tarmo Haud, Takuji Shimmura, ERM

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.