“Nädala jooksul nägime vaeva päris mitme idee kallal, see andis õpetust, et alati ei lähe kõik plaanipäraselt”, kirjutab äsja Hugo Treffneri Gümnaasiumi lõpetanud Hans-Hendrik Karro, kuidas ta sattus suvekooli Hüppelaud ja mida huvitavat seal juhtuma hakkas:
“Kauaoodatud suvevaheaeg oli alanud ja ma tundsin, et lõpuks ometi olen mõneks ajaks täiesti vaba. Just seetõttu suhtusin üsna pessimistlikult sõbra ettepanekusse ohverdada suve keskelt terve nädal mingit laadi suvekooli tarbeks. Kahtlusi lisas ka see, et üritus toimus esimest aastat ja infot sellest, mis reaalselt juhtuma hakkab, oli vähe.
Tagantjärele mõeldes muigan, kui pikalt seda otsust kaalutud sai, sest kaotada polnud tegelikult ju midagi: suvekooli ega ka toitlustuse eest maksma ei pea, mentorite loetelu ja taust on pehmelt öeldes märkimisväärne ning õpilased, kellest moodustub meeskond, on ühevanused ja tulnud kohale üsna sarnaste ootuste ning mõtetega. Õnneks tookord lõpuks ikkagi kandideerisin ja osutusin ka valituks, nüüd jäi üle ainult kohale minna.
Toimumiskohas oli esmamulje vägagi positiivne, nii korraldajad kui ka teised osalejad olid sõbralikud ja ühised jututeemad tekkisid kiiresti. Üritus algas ideede esitlemisega: kõik soovijad said vabas vormis tutvustada mõtteid või plaane, mis oli väga põnev. Kui ka endal idee puuduma peaks, siis paarikümnest esitletust on mõni ikka meelepärane. Seejärel moodustasidki osalejad omavahel meeskonnad, igaüks sai liituda just selle grupiga, mis tundus kõige huvipakkuvam. Eriti meeldiski mulle, et osalejatele anti palju vabadust: töögruppides jagati ise rollid, valiti endale sobivad mentorid ja töökoht ning koostati ajakava.
Nädala jooksul nägime vaeva päris mitme idee kallal, see andis õpetust, et alati ei lähe kõik plaanipäraselt, samuti saime ideedega katsetamise käigus aimu turu-uuringu vajalikkusest. Näiteks esmane idee - ürituste korraldamise lihtsustamiseks mõeldud kaasaegne hankeplatvorm -, tundus esialgu uuenduslik ja potentsiaalikas. Suheldes aga inimestega, kes igapäevaselt üritusi läbi viivad, selgus, et sellel maastikul toimivad asjad peamiselt tutvuste najal. Korraldades ei otsita mitte iga kord uut parimat hinda vaid usaldatakse juba ennast isikliku kogemuse põhjal tõestanud teenuseid.
Järgmine sähvatus tundus samuti paljulubav — Eesti seenemetsi hõlmav kaardirakendus. Inimestelt selle vajalikkuse üle uurides selgus aga, et see ei toimiks väga lihtsalt põhjusel, et inimesed lihtsalt ei taha enda traditsioonilisi seenel käimise kohti kõigi ees avalikustada.
Realiseeruva ideeni jõudsime alles kolmandal päeval ja üllatuslikul kombel oli selleks hoopis medalihoidja. Innukate spordipoistena jagasime muret, et puudub hea viis võistlustelt korjatud autasusid kodus hoiustada. Tasapisi erinevaid variante testides saavutasime lõpp-produktiks dekoratiivse mehhaniseeritud pöörleva medalihoiupuu Wurritaja 3000, mis pälvis ka Hüppelauda väisanud noore olümpialootuse, Kelly Sildaru heakskiidu.
Tööprotsess oli seinast seina alates ketassaega vineeri lõikamisest kuni kodulehe ülesehituse ja arvutis disainielementide joonestamiseni. Eraldi tooksin välja mentorite panuse, kes polnud mitte ainult Eestis vaid ka rahvusvaheliselt tipptegijad. Nad haarasid meie ideid lennult ja oskasid koheselt anda õpetussõnu või muudatusettepanekuid. Üks mentoritest saabus Tartusse näiteks otse Silicon Valleyst ning tema energiline ja asjatundlik lähenemine motiveeris kogu meeskonda veelgi enam pingutama.
Kui omad ideed aga mõni aspekt valmistab muret või teadmatust, siis Hüppelaua meeskonnas leidub kindlasti inimene või isegi mitu, kes on sarnases valdkonnas aastaid töötanud ja käigupealt valmis aitama.”
Kui Sul tekkis soov ka ise midagi ägedat ehitada, siis on viimane võimalus registreerida end suvekooli Hüppelaud 2018, mis sel aastal toimub Tallinnas, Telliskivi loomelinnakus.
