Saame tuttavaks: Jan Tomson

Mis on sinu ülesanne EDMis?

Välja töötada visuaalne identiteet ja seda kooshoidev reeglistik ning ühtlasi ka sellele eelnev sisuline kontseptsioon luua — viimane on muidugi keerukas protsess ning selle välja sõelumine toimub koostöös paljude mõtlejate, strateegide, kultuuriinimeste ning ettevõtjatega. Aga eks siin on tubli eeltöö tegelikult juba ka ära tehtud — küll info kogumise ja spetsialistide kaasamise osas, aga samas on kõikvõimalikud läbikukkumised ka juba läbi käidud ning ebatõhusate meetodite värske kogemus peaks kursi enamvähem paigas hoidma.

Miks sa olid nõus selles projektis osalema?

Kui vaadata avalikku arvamust ning meedia suhtumist EAS-i ettevõtmistesse selles valdkonnas viimasel aastal, siis ega me enam palju sügavamalt põhjast alustada ei saaks — keegi ei usu, kõik näitavad näpuga või siis üldse ei tee välja — mina samas leian, et need on ideaalsed tingimused selle asjaga tegelemiseks, seda enam, et lõpuks on ka väga kainelt komplekteeritud ning toimiv seltskond, kus tõesti tegeletakse probleemi lahendamisega. Ja probleem on inspireeriv — kuidas me ikkagi Eestist räägime ja seda näitame. Ning tagatipuks, kelleks me siiski just sisuliselt saada tahame? Hetkel on meie ülesandeks leida fokusseeritud häälestus tulevikku vaatamiseks ning suuna näitamiseks. Tulemus peaks siiski olema ju vettpidav või kavalalt paindlik järgmised 10–15 aastat.

Kas Eestile disainimine erineb sinu jaoks nt. erasektorile disainimisest?

Otseselt mitte. Lihtsalt ühe külge rakendatakse ilmselgelt rohkem perspektiive ning isiklikku sidet. Aga lõpuks taandub kõik ikkagi otsustaja selgrooni. Meie töö eesmärk pole ju kellegile midagi pähe määrida ega ka midagi kaunistamise pärast kaunistada. Avalikkus peaks ka pisut kainemalt seda asja vaatama — vajadused on siin märksa objektiivsemad ning funktsioonikesksemad (import-eksport, kommunikatsioon, tööriistad). Ei midagi isiklikku.

Mis on disainimaailmas see, mida sulle kõige rohkem meeldib teha?

Aru saada, mis tegelikult toimub, millele või kellele ma tegelikult otsa vaatan. Iseenesestmõistetavuse pidev eemale peletamine ja tagakiusamine. Kui inimesed tõesti rohkem endalt küsiksid, kust asjad tulevad ja miks nad sellised on, siis hakkaks üksjagu üsna kiirelt muutuma. Mitte ainult asjad, aga ka mõtte- ja käitumismudelid. Niiöelda “kahe jalaga maas” on minuarust just need inimesed, kes mõistavad kui ajutised ja juhuslikud on tegelikult enamus kujundeid ning konstruktsioone meie ümber, mistõttu on nad võimelised neid ka uueks looma. Ja nad on kahe jalaga maast tegelikult väga kaugel.

Mis on sinu jaoks number 1 disainimüüt, mida tahaksid ümber lükata?

Igasugune iseenesestmõistetavus inimese poolt loodud maailmas.

Mis on üks äge asi, mis sa teinud oled enne EDMi?

Ma ei tea, sõitsin rulaga Lennusadama katusel enne kui seda KOKO arhitektidega uuendama hakkasime. Tollal oli kuplite paksus mõnes kohas 2cm ning betoonis polnud armatuuri enam ollagi. Aga tegelikult ka ühe meie ajalooliselt oluliseima tööstusharu — Eesti piiritustööstuse — elluäratamise juures olemine ning sellele väärika ning mölavaba ilme andmises.

Jan Tomson — graafiline disainer, on õppejõud Amsterdamis Gerrit Rietveldi Akadeemias ja toimetab EKA sisearhitektuuri arengunõukogus. Töötab valdavalt graafilise identiteedi kallal kultuurisfääris ning era- ja avalikus sektoris. Kujundanud muuseume, näituseid, loonud lavakujundusi ja visuaalseid lahendusi muusikasündmustele ja muusikutele Eestis ja mujal euroopas. Kunstnikuna käsitleb disaini ning kunsti vahel peituvat hägusat ala.