Saame tuttavaks: Janno Siimar

Minu asi on vaadata sellele projektile rohkem kui teenusele ja vähem kui graafilisele või kontseptuaalsele väljakutsele. Leida viis, kuidas võimalikult palju inimesi, kes ennast ja oma tegemisi maailmas tutvustavad, saaksid, tahaksid ja oskaksid kasutada Eestit kui argumenti. Et see kõik oleks mõnus, mugav, meeldiv ja lihtne ning hiljem ka juhitav ja jätkusuutlik.

See tähendab, et me ei keskendu nii palju sellele, mis on konkreetsel ajahetkel riigi sõnum vaid pigem sellele, kuidas tavaline inimene, proff või algaja, seda identiteeti tarbib, millise vankri ette rakendab, kuidas seda enda huvides ära kasutab. See on mõtteviisilt uus lähenemine ja ma usun 110%, et ootus uuele tulemusele eeldab ka uut moodi tegemist.

Miks ma tiimiga liitusin?

Tagaistmel virisemine on lihtne, kuid see ei vii edasi. Iseenesest asjad ei juhtu. Meil on probleem sellega, et inimesed tahaksid rääkida Eestist, kuid see on neile ootamatult raske. Ja kui ise ei tee, siis kes teeb? Olin nõus, kuna seltskond on lahe, kuna väljakutse on suur aga vast kõige enam seetõttu, et lähenemine on uus.

Mis on disinimüüt, mida tahaksin murda?

Disain pole asi, mida ainult disainerid teevad või mõistavad. Nii minu kogemus kui ka sättumus ütlevad, et parimad ideed on inimeste vahel klotside kaupa jaotatud ja disaineri asi on need klotsid leida ning suurepärasel viisil suureks pildiks kokku panna. Kümnest klotsist saab ehitada sada erinevat maja. Aga kõik need sada maja pole veel elamiskõlblikud.

Mida ma enne Eesti Disainimeeskonda tegin?

Minu probleem on vist selles, et ega ma ju ise midagi käega katsutavat ei teegi. Ma olen väga uhke Velveti üle, mida olen juba üle 12 aasta koos kümnete inimestega vedanud, mudinud, lükanud ja sudinud. Ma olen uhke iga projekti ja projektikese üle, mis on seal valminud ja iga inimese üle, kes me juures on töötanud, praktikal käinud või lihtsalt sisse astunud. Mul on au teha Velvet Academy nimelist sarja koos Amid Moradganjehiga ja väga suur au on olnud Art Directors Club * Estonia asju ajada nii, et Eesti disainile lõpuks ka kullad ja hõbedad kukkuma hakkasid. Ühtegi neist asjadest ei ole ma teinud üksi, aga ma olen hullult uhke, et olen kasvõi natuke saanud olla kaasas ja ehk ka abiks.