Aga kas Minevikuihalus pole Nüüdisaja teine pealkiri?

Intervjuu Tõnu Õnnepaluga.

Kas mäletate, milline tunne ja milline mõte Teid Houellebecqi lugemise ajal kõige tugevamalt tabab?

Ega ma neid mõtteid ja tundeid tõepoolest enam väga hästi ei mäleta. Viimati lugesin Houellebecqi — see oli nimelt „La Carte et le Territoire“ — vast nelja aasta eest. Tema viimast romaani pole tahtnudki lugeda, sellest on nii palju räägitud, et lugemise mõnu on justkui ette ära võetud. Aga kui lugeda, siis kindlasti tuleb välja, et on hoopis midagi muud. Seda mäletan küll, et tunded ja mõtted Houellebecqiga seoses on alati olnud teravalt vastuolulised. Sealsamas olen väga nõus ja sealsamas väga vastu. Aga igal juhul on ta kirjanik, kes on äratanud tundeid ja mõtteid. Ja see juba on midagi.

On olnud väiteid, et Houellebecq pole niivõrd kirjanik kui esseist. Kes ta Teie arvates on? Miks?

Ma ei ole mitte üldse nõus. Ta romaanikirjanik, ja vägagi. (Muuseas ka luuletaja, täitsa huvitav, kord isegi püüdsin tema luuletusi tõlkida, aga ei leidnud võtit ja sinnapaika see jäi.) Muidugi on ta XX sajandi lõpu romaanikirjanik koos kõige sellest tulenevaga (ma ei tea, kuivõrd XXI sajandi alguse või kuivõrd see XXI sajand veel üldse päriselt alanud on), tema romaanides on ka esseistlik, ajakirjanduslik, dokumentaalne jne komponent. Kuigi ka Dostojevski oli paiguti väga esseistlik. Ja nii nagu Dostojevski on talumatu, kui ta hakkab otse väljendama oma ideid, nii võib ka Houellebecq talumatuks muutuda, kui „kuulutama“ hakkab. Õnneks ta väga ei kuuluta ja õnneks võib kõiki tema kuulutusi teatava huumoriga võtta. Eriti ettekuulutusi. Need on lihtsalt kirjanduslik võte: paigutada romaani tegevus (lähi)tulevikku. Muidugi kujutab ta, ja oskab kujutada ainult oma aega. Ta on oma aja kroonik nagu kõik romaanikirjanikud enne teda.

Kuivõrd on Houellebecq „prantslaslik“, st kuivõrd näete tema hoiakutes ja vaadetes prantslaslikkust?

Olga (Elina Netšajeva), Töömees (Indrek Sammul), Jed Martin (Hendrik Toompere jr).

Ma ei tea, kui prantslaslik, aga Prantsusmaa-keskne küll. Peaaegu kolkalik selles mõttes. Prantsusmaa saatus läheb talle väga korda, tema maailm tiirleb selgesti ümber Prantsusmaa, kui ka mitte ümber Pariisi, mida ta ilmselt pigem põlastab — selles mõttes on ta ebatraditsiooniline prantsuse kirjanik (kuid selliseidki on juba olnud küll). Aga muidu — ka mineviku suured prantsuse autorid on olnud Prantsusmaa kolkapatrioodid. Nende teostes muutub Prantsusmaa (või siis ainult Pariis) lihtsalt millekski universaalseks, üldinimlikuks. Houellebecqi romaanid kubisevad kõiksugu Prantsuse reaaliatest, kaasaja „päris“ tegelaskujudest, minevikupersoonidest jne. Aga näib, et teda võib vabalt lugeda ka kõigest sellest suurt midagi teadmata. Ega minagi kõiki neid dokumentaalseid või võltsdokumentaalseid vihjeid ei jaga, selles mõttes olen kusagil prantsuse ja eesti lugeja vahepeal, aga kindel on see, et prantsuse lugeja jaoks on Houellebecq üsna teine autor kui välismaalasele.

Olete mitmel korral Houellebecqi teosed käsitlenud, mh kirjutate 2005. aastal „Michel Houellebecqi romaanide lugemine pole ehk küll muutnud mu elu, või kui, siis õige natuke“. Kas tohib küsida, mis peitub „õige natuke“ taga?

Kui ma teaksin! Aga usun, et ta on üks neid kirjanikke, kes on julgustanud mind kirjutama nii, nagu ma tahan, või õigemini otsima seda, kuidas ma õieti tahan. Sest kuigi Houellebecq istub üsnagi sügavalt vanas heas Euroopa romaanikirjanduse traditsioonis (vahel on see isegi tüütu: jälle üks romaan, jälle üks dostojevskilik kangelane!), teeb ta ka päris julgelt asju, mida selles traditsioonis tehtud pole. Ja öelda, mida kombeks pole öelda, see on ju lausa tema kirjanduslik meetod.

Mil määral on Houellebecq Teie arvates „nüüdisaegne“ ja mil määral „minevikuihaluses“?

Aga kas Minevikuihalus pole Nüüdisaja teine pealkiri? Just oma minevikuihaluses on ta väga kaasaegne. Ja muidugi pole ta mingi lihtsameelne, kes usub, et minevikku on võimalik ellu äratada, et kuidagi on võimalik tagasi pöörduda esiisade „õnneliku elu“ juurde. Seda ta ei usu, aga kahtlemata näeb ta kaasajas langust. Või siis tupikteed. Nii nagu ta ise, pärineb see kaasaeg sõjajärgsete kümnendite suure tõusu ja ülesehituse ajast, kui kõik muutus kiiresti ja paljude arvates aina paremuse poole. See areng on, paistab, oma kütuse ära kulutanud ja sealt ka see tunne, et midagi väga head siit enam oodata ei ole. Parimal juhul vaikne hääbumine. Kuigi omal kombel jääb Houellebecq suureks optmistiks. Ta leiab, et see hääbuminegi võib olla päris talutav. Isegi talutavam kui kaasaeg, mis hääbumist veel tunnistada ei taha, elab ikka edasi kasvu ja arengu illusioonis.

Kas „Kaart ja territoorium“ ütleb midagi olulist kaasaja kohta?

Minu jaoks oli kõige võimsam see, kuidas too kunstnik, Jed, kes on päratu rikkaks saanud, ostab endale lahmaka maad kusagil Prantsuse kolkas ja laseb selle kõvasti ära tarastada, inseneriteaduse viimase sõna järgi. Ja siis elab seal täiesti eraldatuna oma ajast, või noh, niivõrd kuivõrd, sest lähikonna hüpermarketist toitu ostmas ta ikka käib, ja telekas, kui ma õigesti mäletan, on tal ka. Minu arvates see on väga kaasaegne fantasm: eraldada ennast oma aja hädadest, inimestest (mis ongi hädade teine nimi), aga nautida edasi kõiki selle aja mugavusi, isegi meelelahutust.

“Minu arvates see on väga kaasaegne fantasm: eraldada ennast oma aja hädadest, inimestest (mis ongi hädade teine nimi), aga nautida edasi kõiki selle aja mugavusi, isegi meelelahutust.”

“Ma kolisin maale. Mõni nädal pärast sissekolimist kuulsin, et minu kõrval on müügis üks viiekümne hektari suurune peaaegu üleni metsaga kaetud krunt, ostsin selle hetkegi kõhklemata ära. /…/ Olin seal ihuüksi − see tundus üsnagi õnnelähedane seisund.” (Jed Martin — Hendrik Toompere jr) (Foto Mats Õun)

Intervjuu ilmus esmakordselt 2. november 2015 lavastuse FB-lehel.