Midagi väga tähtsat minu elu kohta

Lavastaja Juhan Ulfsak “Kaardi ja territooriumi” tagamaadest.

Proovisaalis.

Sind ei huvita antud lavastuse juures mitte ainult romaan „Kaart ja territoorium“, vaid laiemalt terve Michel Houellebecqi looming ning maailma tõlgendamise viis. Kas sa mäletad oma esimest kogemust Houellebecqi tekstidega? Millal ja kuidas ja mis juhtus ja mis sai pärast?

Minu esimene Houellebecq oli „Elementaarosakesed“ ja see oli suureliselt öeldes tekst, mis tõi mind tagasi ilukirjanduse juurde. (Paraku piirdus see esialgu küll sama autori teostega.) Kogemus oli sama, mida ma kunagi Camus’d, Dostojevskit või Salingeri lugedes tundsin: kellelgi õnnestub mulle öelda midagi väga tähtsat minu elu kohta.

Houellebecqi kirjandus ei käsitle inimest lahus tema sotsiaalsetest olekutest ning kaasaja fenomenidest. Reeglina on tema teoste peategelasteks Lääne-Euroopa kodanlus, kõrvalosades astuvad üles televisioon, kaasaegne kunst, supermarketid, tuntud kaubamärgid, seksuaalsus, joogalaagrid ja muu säärane. Kuidas sobituvad Houellebecqi väited Eesti konteksti, kus kodanlus on alles tekkimas ning ka kodanlik maailmapilt ei ole läbi tegemas „muutuseid“, vaid alles ehitub?

Põhimõtteliselt räägib Houellebecq läbi kõigi oma teoste samadest asjadest, erinevad vaid rõhuasetused. Kokku võib selle vast võtta väitega „Moodne elu on pask“. Moodsa elu eest aga pole meil kellelgi pääsu, meeldivad siis meile aiapäkapikud ja Kanal 2 või Apple Watch ja Telliskivi keskus. Houellebecq ei ole ühiskonnakriitiline, ta on inimesekriitiline. Tänases kontekstis tundub mulle, et Eestlastele peaksid olema igati südamelähedased Houellebecqi kangelased, kes tunnevad ülejäänud maailma vastu vaid nõrka solidaarsust ja nõuavad maailmalt õigust naudingutele, mille nad koos indiviidi vabaduste ja liberaalse turumajandusega kätte on võidelnud. Niikauaks kui seda maailma veel on.

Ettepaneku lavastada just Eesti Draamateatris tegid sa ise. See on veidi üllatav, kuna sinu senine näitleja- ja lavastajatee on kulgenud pigem eksperimentaalses teatris. Miks soovid selles majas töötada?

No lavastamine Draamateatri suurele lavale on nüüd küll üks eksperimentaalne tegu. Minu jaoks on soov seda materjali just siin teha seotud „Kaardi ja territooriumi“ teemaga: nostalgiaga postmodernismi-eelse tööstusliku ajastu ja kaduvate ametite järgi. Siin on inimesi, kes oskavad teha papist päikest! Ma tunnen siin mingit nostalgiat kadunud aegade järele ja usun, et Draamateatri suur lava reageerib autentsuse otsingutele huvitavamalt, ta ei ole nii rikutud, nii teadlik oma simulaakrumist. Ja loomulikult fantastilised näitlejad.

Lavastades meeldib sulle töötada algusest peale nii, et kogu loominguline niiütelda tiim — helikujundaja, valguskunstnik, kostüümikunstnik jne — on algusest peale protsessi kaasatud ning keegi ei tee sulle allhanget, vaid on lavastusprotsessi osaline. Miks see on sinu jaoks oluline? Kas ainult parema tulemuse nimel?

Kõik on tänapäeval niguinii üha üksikumad ja elud üha ühetaolisemad. Tore on koos teiste inimestega, vahest isegi natuke naljakalt tõsimeelselt koos mingit maailma luua. Kõlab hirmus banaalselt, aga mulle tundub, et see on see, mille pärast paljud seda tööd ikka veel teevadki.

Milline Houellebecqi väide on sind pannud pikalt järele mõtlema ja lõpuks nõustuma?

Koer on armastuse masin.

Show your support

Clapping shows how much you appreciated Eesti Draamateater’s story.