Ratturi üksindusest ja Houellebecqist

Profijalgrattur Tanel Kangert räägib oma tööst ja Houellebecqi lugemisest.

Kuigi 90% etapist sõidab jalgrattur ühes rühmas koos kümnete, isegi sadade pooltuttavate meestega, siis kui sageli tunnete ratta seljas, et Teie ametis on üksindust?

Pooltuttavad ilmselt olekski kõige õigem sõna kirjeldamaks proffide
omavahelist suhtlemist. Olen mõelnud, kui vähesed tiimikaaslased jäävad sõpradeks ka peale klubivahetust või alaga lõpetamist. Ometi on koos oldud aastate jooksul kuude kaupa koos laagrites ja võistlustel ning tuba jagatud. Mõnes mõttes on rattasõit üksikute huntide ala, sest treeningutest 70% viin ma läbi üksinda. Seega, jah, füüsiliselt olen ma kõige rohkem „üksi“ trennis, kuid üksikuna võib end tunda ka võidusõidul.

Kui palju te jõuate maastikku jälgida, kui sõidate? Milline on Prantsuse maastik rattasadulast vaadates?

Jõuan. Kahjuks ei ole aega vaadet pikemalt nautida üldjuhul ning ühe päva jooksul vahetuvad maastikud ja pildi nii kiiresti, et tegelikult salvestub sellest ilust üsna vähe. Parimad vaated minu jaoks on mägedes, millega võrreldes meil Eestis üks mõõde — sügavus — puudu jääb. Elu 3D-s on ikka super, eriti kui veel vorm hea ja mäkke sõita kerge.

Te olete tuntud kui rattur, kes jaksab palju mägedes „tööd teha“ ning samuti kui klubi liidrite heaks „töötav mees“. Mis on Teie jaoks ratturi „töö“ juures olulisim: kavalus, tahtejõud, võime töötada kellegi teise heaks, jõud, kiirus?

Ilmselt on minu tugevuseks stabiilsus. Olen aasta läbi võimeline „oma“ ära tegema, kuid see tähendab, et tippvormi kui sellist mul tavaliselt ei olegi. Olen üritanud ennast terve hooaja heas vormis hoida, selle asemel, et sihtida väga terav minek 2–3 nädalase perioodi peale. Minu rollis pole vähetähtis ka see, et kuulan tiimi juhiseid ning ei mängi salaja oma mängu.

Miks on Tour de France kõige olulisem rattamaailma sündmus?

Meeskondade sponsoritele on see lihtsalt maailma parim väljund imidžit kujundada ja üks odavamaid reklaamikanaleid, mida raha eest saab osta. Ma isiklikult tuuri rolli üle ei tähtsustaks. Tuur on lepingu ja nime tegemiseks, aga paljudel võidusõitjatel on lemmikuteks hoopis teised sõidud.

Mille peale mõtlete tavaliselt enne mägise etapi algust? Mille peale etapi ajal? Mille peale vahetult pärast etappi? Mille peale mitu tundi hiljem?

Mägise etapi eel ma hirmu ei tunne. Pigem on süda rahulikum, kui sõit lõpuks mägedesse jõuab, sest tean, et mägedes läheb mul heade kohtade saavutamine lihtsamaks ja abimehe roll suureneb. Etapi ajal jälgin maastikku, püüan meenutada võidusõiduraamatust legendi, rajaprofiili, tõusunurki jne. Enamasti tulevad tõusud, mida ma ka varem olen sõitnud, kohe tuttavad ette. Peale etappi mõtlen juba järgmisest päevast. Sama päeva etappi üldiselt hiljem pikalt ei analüüsita.

Mida Te arvate Michel Houellebecqist?

Võib-olla oleks hea seda prantsuse keeles lugeda, kuid ma kardan, et minu keeleoskuse juures oleks see liiga ambitsioonikas plaan. Igatahes minule meeldis terav eneseiroonia ja iseendast rääkimine kolmandas isikus.

Mis Te arvate, miks Houellebecqi võlus Laurent Fignon?

Googeldasin, võib-olla sarnane välimus :).

Kes on Teie lemmikrattur?

Loobusin lemmikutest, kui sain aru, et nad kõik on põrunud dopinguga. Samas, ajad olid teised ja 90-ndad ja 2000ndate algusaeg oli üks hämar aeg. Õnneks on rattasport üks väheseid alasid, kus petturid paljastatakse. Alaliit, mis ei soovi publikule puhtana ainult näida, vaid reaalselt ka ise ennast puhastab.

Tanel Kangert, Hoeullebecq, Laurent Fignon.
[Wikimedia Commons: autorid Natalie Muir, Bontemps, Mariusz Kubik]

Intervjuu avaldati esmakordselt 16. oktoobril 2015 lavastuse FB-lehel.

One clap, two clap, three clap, forty?

By clapping more or less, you can signal to us which stories really stand out.