„See“

Heli Allik Lovecrafti kaudu Houellebecqist ja vastupidi, kursiivist, hirmust ja „sellest“… Ühesõnaga — kirjanduse nägemuslikust jõust.

„H.P. Lovecraft. Maailma vastu, elu vastu“ ilmus teie tõlgituna Loomingu Raamatukogus 2016. aasta lõpus. See on hetkel kõige värskem Houellebecqi tõlge eesti keelde. Pärineb see aga ajast, mille kohta võiks öelda „kõik on veel alles ees“. Mis aeg oli Houellebecqi jaoks 1990ndate algus?

Ta oli omandanud agronoomiainseneri diplomi, kuid töötas IT-tehnikuna Põllumajandusministeeriumis ja seejärel Rahvusassamblees. Kitsamas kirjandusringkonnas oli ta juba tuntud, kuna oli siin-seal ajakirjades avaldanud ootamatus klassikalises prantsuse aleksandriinis kirjutatud lõikavatoonilisi värsse. 1991. aastal ilmus tal korraga kolm raamatut — seesama käsitlus Lovecraftist, esseid, novelle ja kirjanduskriitikat koondav õhuke kogumik „Jääda ellu“ (Rester vivant, vt ka Vikerkaar 8–9/2000) ning luulekogu „Õnnejaht“ (La poursuite du bonheur, vt ka Vikerkaar 1/1999). Samal aastal katkestas ta lõplikult suhted oma emaga. See mõjub natuke sümboolselt.

Aga huvitav on see, et nagu kirjutab tema kauaaegne sõber ja biograafia autor Dominique Noguez, ei näinud mitte keegi teda „romaanikirjanikuna tulemas“. Tagantjärele on Lovecrafti-raamatu veidi hämarat-raskepärast stiili või luuletuste üks kraad siiski veidi liiga kanget groteski hinnates muidugi kerge öelda, et see, mis tegelikult saab, oli juba siis ilmselge. Aga tol ajal ei osanud tõepoolest isegi majanaabrist kirjanik Marc-Edouard Nabe, kellega Houellebecq üsna tihedalt läbi käis, märgata muud kui seda, kuidas hilisem edetabelite kuningas ja Prantsuse kultuuri tähtsaim ekspordiartikkel igal hommikul tööle läks, „parka seljas, arvutiparandaja kott üle õla ja nägu morn“.

Praegu lugedes võib juhtuda, et lugejale ei lähe Lovecraft ja tema looming üldse korda, huvi hoiab üleval võimalus saada teada midagi Houellebecqi enda kohta. Raamatu kaks esimest lauset panevad Houellebecqi fännid juubeldama: „Elu on piinarikas ja masendav. Seetõttu on mõttetu kirjutada uusi realistlikke romaane.“ Mis piirini võib Lovecrafti-käsitluse põhjal midagi järeldada Houellebecqi enda loomingu ja tõekspidamiste kohta? On see raamat rohkem Lovecraftist või ikkagi ka Houellebecqist endast?

Stephen King kirjutab raamatu ingliskeelsele tõlkele lisatud eessõnas, et see on „akadeemiline armastuskiri“. Ja kuigi nii originaalile kui tõlgetele võib üle maailma leida tänulike poolehoiuavalduste kõrval ka teksti punkt-punktilt põrmustavaid arvustusi, tundub mulle Kingi diagnoos väga täpne.

Ühest küljest on muidugi tõsi, et nii mõndagi fakti Lovecrafti juures interpreteeritakse muudes allikates teistmoodi. Lovecrafti psüühilised iseärasused, mis Houellebecqi sõnul tulenevad suurekssaamise šokist — „Täiskasvanuiga on põrgu,“ kirjutas Lovecraft tõepoolest –, võivad olla palju maisemal kombel seotud tema geneetilise pärandiga, kuivõrd tema mõlemal vanemal oli kokkupuudet vaimuhaiglaga. Täielik huvipuudus seksuaalsuse vastu, mida talle omistab Houellebecq, ei leia mujal tingimata kinnitust. Freudil, kelle teooriate kohta Lovecraft tõepoolest kasutas väljendit „lapsik sümbolism“, võib siiski vastupidiselt Houellebecqi öeldule olla ameeriklase loomingule teatav mõju.

Kuna Houellebecqi raamatus oli palju tsitaate Lovecrafti teostest ja kirjadest, tuli tõlkimise käigus konsulteerida ka ingliskeelset kommenteeritud tõlget, mille valmimisele olid kaasa aidanud Ameerika suurimad Lovecrafti-spetsialistid. Ilmnes, et nii mõnegi tsitaadi päritolu pole võimalik tuvastada — ehk teisisõnu jääb kahtlus, et need on Houellebecqi omalooming.

Aga esiteks kuulakem Houellebecqi ennast: „Tagantjärele on mul tunne, et ma kirjutasin selle raamatu teataval kombel oma esimese romaanina. Romaanina, kus on ainult üks tegelane (H. P. Lovecraft ise); romaanina selle piiranguga, et kõik ära toodud faktid, kõik tsiteeritud tekstid peavad olema tõesed; kuid siiski teatavat sorti romaanina.“ Ja romaan kui selline ei saa mitte kunagi eksida.

Ja romaan kui selline ei saa mitte kunagi eksida.

Ning teiseks — kas pole mitte nii, et iga lummus on vastastikune? Kui sa oled kelleski midagi ära tundnud, kas pole paratamatult nii, et see teine on midagi ära tundnud sinus? Kui nii Lovecraft kui Houellebecq kasutavad teaduslikku stiili, et paremini esile tuua „objektiivne õudus“; kui mõlema teostes segatakse lõpmatutesse tähendustesse laiali voolavat kirjanduslikku režiimi üheselt verifitseeritavast maailmast pärit Plancki kvantteooria, Heisenbergi printsiibi, Hilberti geomeetria ja Riemanni hüpoteesiga, millest saab mitte vaid terminoloogiline ressurss, vaid tõepoolest lugude teoreetiline raamistik; kui mõlema kirjaniku juures on, kui nüüd Houellebecqi enese sõnu kasutada, midagi „mitte päriselt kirjanduslikku“ — ja kui ausalt öeldes on tegelikult raske leida vettpidavaid vastuargumente väitele „Elu on piinarikas ja masendav.“ –, siis kellest või millest see raamat õigupoolest räägib? Kas see ei räägi kokkuvõttes neist mõlemast, ja samal ajal kirjanduse nägemuslikust jõust, mis ei saa mitte kunagi olla vale?

Aga mida Houellebecq kindlasti teeb — ta annab Lovecraftile tagasi tema suuruse. Mõnes mõttes on lause „lugejale ei lähe Lovecraft ja tema looming üldse korda“ tõsi, aga täpsemini sõnastatuna on asi minu meelest nii, et sellele lugejale, keda huvitab Houellebecq, intellektuaalne kaasaegne prantsuse kirjanik, ei lähe Lovecraft ja tema looming üldse korda. Ja ka vastupidi.

Nii-öelda moodustava jõuna on Lovecraft kohal kogu 20. sajandi popkultuuris. Tema konkreetsele mõjule on samal ajal raske kontuure tõmmata. Teda ei tsiteerita, vaid nagu ütleb Houellebecq, „jätkatakse“; teda ei lavastata, ei tooda ekraanile, aga tema kuulus „nimetamatu“ genereerib aina uusi hämaruse kuristikest hüpnotiseeritud kõhedaid filme; tema monstroosseid „suuri muistseid“ ei ole isegi lõpuni võimalik graafiliselt kujutada, aga nende tuhanded transformatsioonid kummitavad aina uutes arvutimängudes. Tihti ei ole need, kes on Lovecraftist inspireeritud teoste kirglikud fännid, tema konkreetsest mõjust isegi teadlikud. Kuid Lovecrafti kaudne mõju on harukordselt suur.

See publik teisalt, keda võiks nimetada intellektuaalseks publikuks, võib teoreetiliselt olla sellest mõjust isegi teadlik. Kuid nemad jälle ei loe Lovecrafti ega mängi ka arvutimänge. Kuigi keeleliselt on Lovecrafti looming tihti päris hämmastav poeesia, tema teoste mõju otse arusaamatult elektriseeriv ja tema visionäärlik jõud hetkiti titaanlik, liigitub ta kultuuriliselt žanrikirjanduse alla, mis tähendab, et suure osa haritud publiku laual tema raamatuid ei leidu. Lovecrafti ja suure kirjanduse vahel seisab üsna kivine sein.

Houellebecq ehitab silla üle selle barjääri.

Houellebecq ehitab silla üle selle barjääri — ta kingib Lovecraftile selle, mida võiks nimetada tema lettres de noblesse, kuid samas avab ta ka Lovecrafti fännidele tema loomingut intellektuaalselt huvitaval viisil, millisel nad ei ole ise tingimata oma kultusobjekti kunagi analüüsinud. Ta toimetab justkui teataval kombel verevahetust. Ja mida paremat oleks üldse võimalik teha?

Raamatu teise osa alapeatükkide pealkirjad moodustavad lause — kas see on tsitaat mõnest Lovecrafti kirjast või raamatust?

Mulle tundub, et need pealkirjad ei moodusta isegi mitte lauset, vaid peaaegu omamoodi tervikliku luuletuse:

Alustage lugu, nagu oleks see hiilgav enesetapp
Öelge elule kartmatult jõuline ei
Siis te näete võimsat katedraali
Ja teie meeled, sõnulkirjeldamatute tajuhäirete kandjad
Visandavad täieliku viirastusunenäo struktuuri
Mis haihtub nimetamatusse aegade arhitektuuri.

Sellist võtet esseeraamatus kohates tundub see esmapilgul nii ootamatu, et tõepoolest hakkad siit tahtmatult otsima mõnd tsitaati või muud kavalat võtit. Kuid kõigi märkide järgi siin siiski Lovecraftiga tegemist ei ole. Vähemalt ei ole sellest mitte ühtegi jälge ei Houellebecqi enese raamatus, selle ingliskeelses kommenteeritud tõlkes ega ka kusagil mujal. Pigem tundub mulle, et see siin on noor Houellebecq, kes kõhkleb veel žanrite vahel ja liigub oma teoses kord horisontaalselt, kord vertikaalselt. Kord teeb ta seda, mida teeb essee või biograafia — üritab fakte lineaarselt reastades tuvastada kui mitte tõde, siis vähemalt ühte tõde; kord aga liigutab sõnu mööda teosesiseseid jooni üles-alla ja laseb tegutseda kompositsioonist enesest sündinud reeglitel. Hiljem, oma romaanides, sulatab ta need kaks telge kokku.

Aga lisaks tundub mulle, et sellistest printsiipidest lähtuvalt loodud tekst lõikab õhku täpselt selle sama katedraali, mida Lovecraft „elule kartmatult ei öeldes“ oma lugudega lakkamatult ehitas. Houellebecq rajab siin seda unenäolist arhitektuuri, kuhu Lovecraft ise end elu eest peitis, ja seda viirastusliku unenäostruktuuri, mida ameeriklane pakkus lugejaile. Neis alapealkirjades-luuleridades leidub muide ka vihje Arthur Rimbaud’ kuulsale väljendile „dérèglement de tous les sens“, mida on eesti keelde tõlgitud nii „kõigi meelte ratsionaalne segipaiskamine“, „kõikide meelte korratus“, „kõigi meelte hägustamine“ kui „kõigi meelte häirimine“. Ka siit paistab Houellebecqi soov mitte ainult kirjeldada seda, mida tegi Lovecraft, kelle teoste lummus võlgneb tegelaste teadlikult häiritud tajudele tõepoolest nii mõndagi, vaid viia selsamal viisil segipaisatud lugemisruum ameeriklasest rääkivasse teksti ka sisse.

Ja mulle tundub veel kord, et mõistmine, millega Houellebecq Lovecrafti lugejale avab, on hoolimata mõnest faktilisest ebamäärasusest mõnes mõttes sügavam ja elavam kui see, milleni ta oleks jõudnud akadeemilise, täpselt dokumenteeritud biograafiaga.

Ühes paariaastataguses intervjuus Guardianile ütleb Houellebecq, et romaani ülesanne on meelt lahutada ning hirm on üks meelelahutuslikumaid asju üleüldse. Lovecrafti õudusjuttude maailma kirjeldades viitab Houellebecq nii selle maailma sisesele hirmule, aga ta näitab ka, kuidas hirm on selle maailma sünni eelduseks. Kuidas teile tundub, mis koht on hirmul Houellebecqi maailmas?

Mõnes mõttes funktsioneerivad Houellebecqi teosed, milles hirmu osa ei paista tõepoolest väike, minu meelest nii, nagu funktsioneerivad hirmuga tegelevad tekstid kirjanduses üleüldse. Reaalsed hirmud projitseeritakse kirjanduse territooriumile, elatakse nad kirjanduse ruumis läbi. Seda on võimalik ühest küljest teha karistuse ja häbimärgistamise kartuseta — kirjanduse ainus seadus on see, et seal pole seadust, nagu ütleb üks suur surnud prantslane. Aga teisest küljest toimub see mäng meist väljapool asuval selgepiirilisel alal, kinnises kontrollitud klaaskuplis, kus neid hirme saab justkui kõrvalt vaadata. Ja lõpptulemuseks on, kui läheb hästi, katarsis.

Muidugi paistab Houellebecqil lisaks olevat veel eriline anne neid 21. sajandi Lääne ühiskonna healoomulise ilmega pealispinna all varitsevaid ebamääraseid änge konkreetseteks sõnadeks destilleerida ja eriline soodumus neid ka üleüldse tajuda. Nagu ta on isegi öelnud — ta ei kirjelda oma teostes seda, mis kindlasti hakkab juhtuma, vaid seda, mida inimesed kardavad. Aga siiski tegelevad samade teemadega ka väga paljud teised kirjanikud. Miks tema raamatud sel viisil inimesi kõnetavad ja miks nende lugemine kogu nende sünge sisu juures pigem vabastab hirmudest? Mulle tundub, et see, mis niimoodi töötab, on tema stiil.

Miks tema raamatud sel viisil inimesi kõnetavad ja miks nende lugemine kogu nende sünge sisu juures pigem vabastab hirmudest?

Houellebecqi stiil, mida on muuhulgas nimetatud ka „nullstiiliks“, „tühjaks stiiliks“, „lamedaks stiiliks“ ja „halvaks stiiliks“, sisaldab väga erinevaid komponente, aga üks tähtsamaid dominante selles on teaduslik-ajakirjanduslik tarbekeel. See on see keel meie ümber, milles meile esitletakse „objektiivset informatsiooni“, „kontrollitud fakte“ ja „teadusuuringute tulemusi“ — keel, mis presenteerib end ainuvõimaliku, vääramatu ja iseenesest mõistetavana ja mis apelleerib laiemas plaanis täiesti vaieldamatule tõele. See on ka keel, millega kaasneb teatav maailmavaade — käes on hea uus ilm, ütleb see keel; teil on keelatud karta.

Aga mida kardab inimene 21. sajandi alguses? Vähihaigust, erektsioonihäireid, terroriste, rippuvaid rindu, vanadekodu, piinarikast surma, kollektiivist väljaheitmist, Audi vargust, Alzheimerit, tüütut naabrit Phuketi-lennul, üksildast piinarikast surma. Ja kas vähihaige leiab raskel hetkel toetust kvantfüüsikast? Kas hüljatud keskealine naine saab üksindushirmule reaalset leevendust vallaliste joogalaagri päikesetervitusega plakatist? Kas CNN-i kaadrid kätt suruvast Hollande’ist ja Merkelist hajutavad päriselt selle inimese ängi, kes hommikul laskub Pariisi metroosse? Kas geenitehnoloogia progress lohutab tegelikult ühiselamukasvandikku, kes leitakse „hoovi taganurgast peldikust alasti, kägaras, üleni sitaga koos“ („Elementaarosakesed“, tlk Indrek Koff)?

Houellebecqi saladus seisneb minu meelest selles, et ta korjab järjest kõik meie hirmud üles, ja seda täpselt neis neutraalseis-pseudoteaduslikes rüüdes, milles nad meid lakkamatult kummitavad. Aga seejärel asetab ta need oma teostesse ja laseb need miljoni pisikese puhtkirjandusliku võttega, mille kirjeldamine siin läheks pikale, järjestikku tühjaks. Lugejale öeldakse seeläbi — sa ei ole süüdi, kui sul on hirm. Ja hirmudega hakkama saamiseks ei ole minu meelest olemas paremat varianti.

Aga meelelahutus? Muidugi on hirm ka meelelahutus. See on nauding. Ja see on pelgupaik elu eest.

Milline oli teie enda esimene kohtumine Houellebecqiga? Mis teid tema puhul köidab?

Minu kohtumise meeleolu tema loominguga 1998. aasta novembris Pariisi metroo kõige koledamas Châtelet’ jaamas sobiks päris hästi edasi andma need sõnad, millega Houellebecq ise kirjeldab lugejate kohtumist Lovecraftiga: „Meid esimesel lugemisel tabav närvisšokk võib mõnel juhul olla märkimisväärne. Sa naeratad omaette, hakkad ümisema operetiviise. Lühidalt öeldes: pilk elule muutub.“

Ma olin, nagu kõik nõukogude inimesed, veetnud suure osa oma lapsepõlve- ja noorukieast raamatuid lugedes. Ei olnud üldse küsimustki — Herman Hesse rääkis ilmselgelt täpselt minu elust, Fjodor Dostojevski oli kõik oma romaanid kirjutanud otsejoones mulle. Raamatud tõmbasid enda poole täpselt sama loomuliku jõuga, nagu Päike tõmbab planeete, ja peaaegu iga lugemine oli nagu isiklik restart selles väikses arvutis, mis asus minu peas.

Aga siis midagi juhtus — ja mitte vist ainult minul, vaid väga paljudel inimestel. Viivi Luik on sellest kirjutanud raamatus „Inimese kapike“: „Olen möödunud suvel mitu korda proovinud kätte võtta selle sajandi moodsate kirjanike raamatuid, neidsamu, mis on mulle olnud alles hiljuti nii olulised ja armsad. Nüüd aga panin nad ükskõikselt ja tüdinult kõrvale, sest järsku olid nad vanaks saanud ja tühjaks jäänud. Nad tundusid sellele aastanumbrile (tekst on kirjutatud 1994 — H.A.) ja tänasele päevale olevat niisama võõrad ja ükskõiksed nagu mõned läinud sajandi krestomaatilised teosed.“ Ja muidugi sain ma aru, et päris piinlik, harimatu ja naiivne on tahta, et raamatud minuga isiklikult ka meile saabunud postmodernsel ajastul veel edasi „räägiksid”, aga ega see ebamugav tühjuse-, puuduse- ja kaalutaolekutunne sellepärast veel kuhugi ei kadunud.

Ühesõnaga ostsin rongi oodates ühe sõbra soovitusel ajalehekioskist „Elementaarosakesed“. „Pilk elule” muutus, ma ütleksin, sealsamas metroojaamas, kus oleks lausa nagu iga suudme kohale selgelt kirjutatud „kõik lootus jätke, astudes siit sisse“. Ja õnneks pole selle kohtumise mõju siiamaale lõppenud.

Aga mis mind tema puhul üleüldse köidab? Victor Hugol on raamatus „William Shakespeare“ sellised read: „Homerosele heidetakse ette verepulmi, millega ta täidab „Iliase“; Aichylosele tema koletislikkust, Hiiobile, Jesajale, Hesekielile ja pühale Paulusele nende mitmetimõistetavust; Rabelais’le tema nilbet alastust ja mürgist kahemõttelisust; Cervantesele tema salakavalat naeru; Shakespeare’ile tema teravmeelsust; Lucretiusele, Juvenalisele ja Tacitusele nende hämarust; pühale Johannesele ja Dante Alighierile nende pimedaid sügavikke.

Neid etteheiteid pole võimalik teha teistele suurvaimudele, vähem suurtele vaimudele. (….) Nende juures pole ei liialdusi, pimedaid sügavikke, hämarust ega koletislikkust. Mis neil puudu on? See. “

Ja ma arvan, et see „see“ mind köidabki.

Noor kunstnik (Piret Krumm).

Parasjagu valmivad selle blogi viimased sissekanded — intervjuu teiega ja Triinu Tammega. Nii et oleme jäänud kolmekesi kirjanikuga, kelle naistegelased on pehmelt öeldes ühekülgsed. Mulle tundub, et lugedes tekib mul ikkagi mingi tõrge, justkui loeksin läbi mingi filtri („Noh, eks ta meil olegi alati selline huvitav olnud”), mis kokkuvõttes ikkagi ei lase teda päris lõpuni tõsiselt võtta. Kuidas teile tundub? On see üldse teema?

Jah, seda on tihti öeldud, ja palju on räägitud Houellebecqi misogüüniast. Aga ma pean tõesti tunnistama, ma ei ole kunagi päriselt aru saanud, mida sellega mõeldakse. Üks tüüpiline Houellebecqi lause „hiljem vajusid ta rinnad ära ja ka meie abielu jooksis liiva“ („Elementaarosakesed“) on minu meelest pealtnäha nii mehe kui naise vastu võrdselt halastamatu ja tegelikult täidetud lohutu kurbusega võrdselt mõlema pärast. Mõned tema romaanide kõige sümpaatsemad, kõige suurema armastusega välja joonistatud tegelased on naised — „Elementaarosakeste“ Annabelle ja Michel Djerzinski vanaema, „Platvormi“ Valérie näiteks. Ja vastupidi, terve pikk meestegelaste rivi on üsna haletsusväärsed karikatuurid. Peategelane, see, kelle vaatepunktist maailma kujutatakse, on tema raamatutes tõepoolest alati mees, aga ega asjaolu, et meeste kujutamine võtab kvantitatiivselt rohkem ruumi, neid tegelikult veel tingimata mitmekülgsemaks või sümpaatsemaks ei tee. Ja ka karikatuursus omakorda ei vähenda tegelikult kujutatu tõsiseltvõetavust. Raamat tohib öelda asju, mida autor ei mõtle.

Ja ka karikatuursus omakorda ei vähenda tegelikult kujutatu tõsiseltvõetavust. Raamat tohib öelda asju, mida autor ei mõtle.

Lisaks kuulakem veel kord Houellebecqi: „Võib isegi öelda, et Lovecrafti tegelaste kavatsuslik lamedus võimendab tema universumi sugestiivset jõudu. Kõik liiga esileküündivad psühholoogilised jooned moondaks nende tunnistusi ja hägustaks nende läbipaistvust; me liiguksime materiaalse õuduse valdkonnast psühholoogilise õuduse valdkonda. Ja Lovecraft ei soovi meile kirjeldada psühhoose, vaid jälestusväärset reaalsust.“ Houellebecq teab minu meelest väga hästi, mida kirjanik teeb, kui ta tegelased üheplaaniliseks jätab. Ja kuidas see tema tegelikele eesmärkidele kaasa aitab.

Ei, kuidas ma ka ei pinguta, mul on tunne, et ta räägib inimeste õnnetusest ja mitte mingit vahet ei ole, ka ta räägib meestest või naistest.

Üks teine meelierutav teema on kursiiv. Ta kasutab seda järjepidevalt ja silmatorkavalt tabavalt. Kui David Foster Wallace on ühes oma jutustuses vallandanud kursiivi plahvatusliku koomilise jõu, siis Houellebecqi kursiivikasutus võib päästa elusid. Kuidas teile tundub, millal ei ole kursiivist pääsu? Milleks ta seda kasutab? Kas kursiivi on lihtne tõlkida?

Kursiivi on kaht sorti — ortograafiline kursiiv ja rõhukursiiv. Mõlemad märgivad sõna tekstis võõrkehana, mõlemad toovad sisse mingi teise registri, mõlemad näitavad ühel või teisel viisil, et see sõna ei ole osa kõneleja keelest ja maailmast. Aga sealt edasi töötavad nad erinevalt. Esimesel puhul, näiteks lauses „Kuivanud ja mumifitseerunud laipa ekspluateerivad kasuka- ja nahanäki vastsed ning liigi Aglossa cuprealis ja riidekoi Tineola biselliella röövikud.“ („Elementaarosakesed“), järgib kirjutaja lihtsalt reeglit, mille kohaselt võõrkeelsed sõnad tekstis peavad olema kursiivis. Teisel puhul, näiteks lauses „Ise ei opereerinud ta juba pikka aega; kuid ta oli, nagu öeldakse, hea juht.“ (samas), saadaks sõnu justkui kellegi grimass, tema ümber tekiks justkui omamoodi jutumärgid. Nähtav kõneleja küll ütleb need sõnad, aga see, kes tegelikult teksti taga on, ei võta neid omaks. Selle tulemusena ei tähenda need sõnad enam seda, mida need tähendavad. Või õigupoolest tekib ruum, kus nad ei tähenda enam üht ega teist, vaid kolmandat.

Valdav enamus Houellebecqi kursiive tõmbab valgusvihku mõne meie ühiskonna ideoloogilise moodustise. Kõigis neis sõnades kehastub mõni väärtus, millele meie ühiskond on pealtnäha justkui ehitatud, aga mis oma mittekehtivuses on muutunud tegelikult täiesti talumatuks. Kursiiv tõstab sõnad teksti iseenesest mõistetavast kangast järsku justkui välja, eraldab teistest ja asetab suurde plaani. Korraga saame me neid justkui vaadata eest ja tagant, nad muutuvad mitmedimensiooniliseks. Nende sisse tekivad öeldu ja mõeldu, mis teineteisele vastu räägivad, ja lugeja on nende vahel järsku täiesti vaba. See kursiiv võib lugejate elusid päästa küll.

Nende sisse tekivad öeldu ja mõeldu, mis teineteisele vastu räägivad, ja lugeja on nende vahel järsku täiesti vaba. See kursiiv võib lugejate elusid päästa küll.

Aga mis puudutab tõlkimist — kuigi prantsuse keeles kasutatakse ka ortograafilist kursiivi rohkem kui eesti keeles, ei ole — või vähemalt mulle tundub niimoodi — kursiivi tõlkimine kõikvõimalike tõlkeprobleemide keskel kõige suurem probleem. Sellele küsimusele leitakse ikka tavaliselt mingi lahendus (kui otse ei saa, siis võetakse appi jutumärgid, kursiivialuse sõna nihutamine veidi teise kohta, veidi erineva tähendusega väljendi toomine teksti, et irooniline konnotatsioon säiliks jne) ja leidsin toimetaja Triinu Tamme tänuväärse abiga ka mina. Samas kui tõlketöös on alati ka asju, millele lõpuni häid lahendusi ei olegi.

Töömees (Indrek Sammul) otsib päris Prantsusmaad.

Kas Houellebecq Prantsusmaal on sama, mis Houellebecq mujal maailmas? Kas on märgatavaid erinevusi, kuidas teda ja tema loomingut tajutakse kodumaal ja kuidas „välismaal“?

Kui võtta veel kord üles vana ütlus „ükski prohvet pole kuulus omal maal“, siis kuulsusega on tal tegelikult Prantsusmaal väga hästi. Oma ebakonventsionaalse eluviisi ja väljaütlemistega ei saa ta, eriti inimesena, tähelepanupuuduse pärast sugugi kurta. Aga puhtkirjanduslikku austust paistab ta tõepoolest kohtavat kergemini välismaal.

Näiteks 2015. aastal, kui Prantsusmaa kõige tähtsama kirjandusauhinna Goncourt’i lõppvalikusse jõudsid pakilistes poliitilistes oludes vaid raamatud, mis olid seotud islami või araabiamaadega, ei leidnud samal aastal ilmunud „Alistumine “ kohta isegi ühegi suurema kirjandusauhinna esialgses longlist’is. Sel ülimalt rikka kirjandusliku ülikoolitraditsiooniga maal pole tema loomingule pühendatud rohkem kui kolm doktoritööd (Le Clézio, Houellebecqist ainult veidi vanema kirjaniku loomingu teoseid käsitlevatel teemadel on neid näiteks kaitstud 30, rääkimata vanematest, surnud autoritest, kelle puhul numbrid ulatuvad mitmete sadadeni). Ka minu isiklik kogemus ütleb, et kirjarahva keskel Houellebecqi suhtes poolehoidu väljendades tuleb valmis olla kirglikeks seisukohtadeks. Ja nii edasi.

Välismaal aga korraldatakse ridamisi tema loomingut käsitlevaid konverentse, tema teoseid arvustavad kõige lugupeetumad kirjanduskriitikud, tõlgivad parimad tõlkijad — ta on prantsuse kirjanik par excellence.

On ilmselt võimatu lõpuni seletada, miks see niimoodi on. Liigne meediakära arvatavasti tekitab paradoksaalsel kombel prantsuse publikus kahtlusi tema loomingu täisväärtuslikkuse suhtes — välismaalastel jääb see etapp paratamatult vahele ja nad saavad otse teksti juurde minna. Ilmselt mängib oma rolli ka asjaolu, et Prantsusmaal, tuhandeaastase kirjandustraditsiooniga maal, vaatab minevikust tänase peale juba nii suur hulk säravaid klassikuid, et päris raske on otsustada, kes veel elavatest kirjanikest üldse Panteoni mahub. Samuti ei saa tõenäoliselt alahinnata tõsiasja, et Prantsuse intellektuaal on traditsiooniliselt vasakpoolne ja progressiusku, mida Houellebecqi kohta päriselt öelda ei saa. Enneolematult suured müüginumbrid ei räägi Prantsusmaal, kus vahe kõrge ja veidi madalama kultuuri vahel on endiselt suurem kui näiteks Ameerikas, samuti tingimata haritud publiku silmis alati teose kasuks. Lisaks ollakse paljudes maades ajaloolistel põhjustel endiselt harjunud lugema Prantsuse kirjandust teatavate kindlate ootustega ja omistama sellele iseenesest mõistetavat prestiiži. Ja siis muidugi stiil, see õnnetu stiil! Öelda stiilimeistrite kodumaal, nagu Houellebecq seda teeb: „Kirjutamise esimene ja ainus eeldus on, et sul on midagi öelda. Kõik muu tuleb iseenesest.”, ja siis kirjutada nii, nagu ta kirjutab — see kõik ei ole just parim viis endale kultuursete sõprade võitmiseks.

Aga võib-olla on asi mõnes mõttes palju lihtsam (ja teisalt raskem). Võib-olla on nii, et välismaise autori suhtes on lugejal võimalik säilitada teatav turvaline distants. Paratamatult on tõlge sunnitud teravaid nurki natuke ümaramaks lihvima, paratamatult ei mõju ka teadmine, et raamat on tegelikult sündinud ühes teises keeles, meile samamoodi kui meie oma keele särk, see kõige ligedam. Lisaks on kaugemalt vaadates palju lihtsam mõelda, et Houellebecq räägib ju prantslastest, meil nii ei ole. Või noh, et võib-olla ta räägib küll „inimesest“, aga igal juhul ei pea ta silmas mind. Me ei tea ju, kuidas me käituks, kui keegi sama asja Eesti materjalil teeks. Võib-olla ei taluks me teda üldse.

Kui pole veel lugenud mitte ühtegi Houellebecqi raamatut, siis millisest võiks teie arvates alustada? Ja miks?

Inimesi kõnetavad ja sütitavad nii erinevad asjad, et sedasorti soovitusi on peaaegu võimatu anda. Minul isiklikult on tunne, et tema kaks kõige võimsamat romaani senini on olnud „Elementaarosakesed“ ja „Kaart ja territoorium“. Esimene oli plahvatus, kus korraga sisaldus kogu tema kirjanduslik võimsus ja kõlas hääl, mille sarnast enne kuulda polnud olnud, aga samas oli see mastaapne ja läbinägelik Prantsuse, õigupoolest kogu Lääne ühiskonna panoraam. Teine sukeldus justkui pärast väikest kogumisaega ja uue õhuga kopsudes jälle sama sügavale ellu, ainult see oli jõudnud vahepeal juba kõvasti muutuda — praegu, tagantjärele võiks öelda, et juba hakkas raamatusse post-truth’i sisse viskama, kuigi aastal 2010 seda mõistet veel ei olnud. Need on olnud minu suurimad elamused.

Aga on olnud inimesi, kes prantsuse lehvivast espriist teoorias suuremat lugu ei pea, ja on tema ülejäänud raamatud oma fantasy-huvi kaudu avastanud just tänu tema kõige esimesele ja mõnes mõttes alles otsivale romaan-esseele Lovecraftist. On neid, keda ulmearmastus viis „Saare võimalikkuseni“, neid, kes lugesid esimest korda „Alistumist“, sest islami-küsimus vajas valgustamist, ning neid, kes on avanud kõigepealt „Platvormi“, tahtes rohkem teada saada seksturismist ja lootes (igati õigustatult) sealt leida erootilisi stseene. Millisest alustada — ma tõesti ei oska öelda. Niikuinii on pärast paari lõiku selge, kõik tuleb läbi lugeda.

Niikuinii on pärast paari lõiku selge, kõik tuleb läbi lugeda.

Loe ka lisaks artikleid: Ja kaaned ikka ei põle , Michel Houellebecqil ei ole stiili.

Intervjueeris Kairi Kruus.