Vähem birmalasi Tai gei-baaridesse

ehk kus, kes ja miks?

Lühike versioon: Olen Kair, Mondo vabatahtlik Birmas, ja aitan siin ühte kohalikku haridusega tegelevat organisatsiooni. Pikem versioon on terve see blogi.

Ühtlasi olgu alustuseks kohe öeldud, et kui mingi sõna siin blogis on alla joonitud, siis see on link. Linkidele saab klikkida.

Kus?

Maailma ühes vaesemas riigis — Birmas (ehk Myanmaris). Mõnes mõttes on Birma Eestile väga sarnane. Gravitatsioon toimib (oluliselt stabiilsemalt kui kohalik elektrivõrk) ja siiani on iga hommik ka päike välja tulnud. Muus osas tuleb tsiteerida Rudyard Kiplingit, kes 1898 aastal kirjutas “See on Birma ja see maa on hoopis teistsugune kui iganes mõni paik siin maamuna peal võib olla.” Ka sada aastat hiljem on see suures osas tõsi.

Kuna olen Mondo poolt esimene vabatahtlik pioneer Birmas, siis tundub blogi mõttes asjakohane kõigepealt teha lühike Eesti vs Birma faktikaklus.

• Elanikke on Birmas 40x korda rohkem. Mõtteharjutusena tähendab see, et kui nad peaksid Eesti stiilis laulupidu, siis tuleks kokku üle nelja miljoni inimese.
• Pindala poolest mahuks Birmasse 15 Eestit.
• Birmat on viimased pool sajandit valitsenud diktaatorlik hunta. Alates 2011. aastast on tegemist parlamentaarse vabariigiga. Nagu birmatoloog Laur Kiik hiljutises Välismäärajas mainis, siis reaalsuses tähendab see siiski seda, et praegusest 36 ministrist 29 on endised sõjaväelased, kes vahelduseks vormi kappi riputanud. Elust endise riigikorra all räägib hästi üks taanlaste auhinnatud (ja netist vabalt kättesaadav) dokumentaal.
• Keskmine birmalane elab 8 aastat vähem kui eestlane.
• Mobiililepinguid ühe inimese kohta: Eestis 1,5 / Birmas 0,1.
• Netikasutus rahvastikust: Eestis 79% (2012 aasta andmed, tänaseks ilmselt 179%) / Birmas 1,1% (2012, tänaseks võibolla 0,1% parem).
• 9/10-st birmalasest on budistid. Eestlased nagu me teame on kõik padukristlased.
• GDP PPP ehk siseriiklik ostujõud ehk mitu kapsast jaksad turult osta on 6x väiksem kui Eestis.
• GDP nominaal ehk rahvusvaheline ostujõud ehk mitu iPadi jõuad osta on 18x väiksem.
• Peamised müügihitid, mida välismaale veetakse on nafta, puit, gaas, vääriskivid (90% rubiinidest on pärit Birmast) ja põllumajanduse viljad.
• Bensiini liitri hind on 1000 kyati ehk umbes 0,8 euri.
• Birma on suuruselt teine oopiumi (peamiselt heroiini) päritoluriik maailmas (25% planeedi toodangust). Igapäevaselt tegelevad moonikasvatusega ca 200–300 000 majapidamist.
• Kui Eesti on rahvusvaheliselt tuntud e-Riigi ja Skype’i poolest, siis Birma on üks maailma parimaid inimõiguste rikkujaid. Kuigi viimastel aastatel on asi liikunud positiivsemas suunas, siis riigisiseselt toimub endiselt loetlematu hulk okseleajavaid ettevõtmisi näiteks lapstööjõud ja sõdurid (sh sunniviisiline), orjatöö, inimkaubandus, vähemuste represseerimine (sh tapmine, vägistamine, riigist välja saatmine) ja sõnavabaduse piiramine (juulis pandi vangi viis ajakirjanikku, kes avaldasid loo Birma plaanidest ehitada keemiarelvatehas). Autoriteks on etnilised, usulised, kriminaalsed või riiklikud osapooled.
• Samas… võimalus näha naeratavat inimest tänaval: subjektiivselt 100x suurem kui Eestis.

Kõike seda arvesse võttes tuleb ära mainida, et Birma on üks riik sama palju kui Ukraina ja Venemaa on üks riik. Nagu ka ametlik nimi, Myanmari Liidu Vabariik, viitab, siis tegemist on mitme etnilise rahvusega, keda on kohati piiri tõmbamisega üsna tuimalt ahistatud. Põhja-Birmas asuv katšinite piirkond ja nende võitlus keskvalitsusega on ilmekas näide riigi tegelikust ühtsusest.

A kus täpsemalt?

Peamiselt Hsipaws, Šani osariigis.

Umbes 1/4 Hsipawst

Kuna hakkasin seda postitust kirjutama vahetult peale Hsipawsse (jälgede segamiseks tuntud ka kui Thibaw, Thipaw ja kindlasti veel mõned nimed) jõudmist, siis esimene mõte oli, et Eesti mõistes on tegu Viljandiga. Olles siin nüüd paar päeva ringi tiksunud, siis Viljandiga on siin sama palju ühist kui Maire Aunastel Oprah-ga. Kõige lähemal võiks olla, et mõlemas elatakse majades, aga ka see ei vasta siin 100% tõele.

Hsipaw on heas mõttes üsna uskumatu arhitektuuriga umbes 50000 elanikuga suuremat sorti küla, mille ümber asuvad jalutuskäigu kaugusel valdavalt šani, bamari, lisu, hiina ja palao elanikega minikülad. Tänavatel näeb ratastel toidupoode, koni tõmbavaid rollermunki, kohati alaealiste poolt juhitud veokeid, hunnikutes sõiduteele ohtlikult lähedal vedelevaid hulkuvaid koeri ja samapalju lastega emasid. Alla 5-aastased on siin muide oma tutimütside ja värviliste kapsunitega reeglina kõik kogematahipsterid.

Kes?

Kes mind ei tunne, siis minu nimi on Kair. Mulle meeldivad head naljad (näiteks: And the Lord said unto John, “come forth and ye shall receive eternal life.” But John came fifth and won a toaster), kassid ja reisimine.

Miks?

Kellel on huvi minu isiklike põhjuste vastu Birmasse tulla saab lugeda motivatsioonikirja, kus vastasin kandideerides sellega seotud küsimustele.

Birmas olen tänu mittetulundususühing Mondo algatusele, mille eesmärgiks on toetada kohalikku Šani osariigis tegutsevat organisatsiooni, mis tegeleb maapiirkondades koolide ehitamise ja manageerimisega. Mondo jaoks on tegemist vaid ühega sellelaadsetest projektidest, aga kui seni on tegutsetud peamiselt Eestis ja Aafrikas, siis Birma on täiesti uueks sihtriigiks. Kuna Mondo teeb päriselt ka lahedaid (ja olulisi!) asju, siis soovitan kõigil ennast nende tegemistega kurssi viia. Enne lahkumist oli viimane asi, mis silma jäi, et sealt saab jõuludeks osta Aafrika ja Afganistani külades Eesti vabatahtlike kaasabil valminud käsitööd, millest saadud tulu läheb küladesse tagasi.

See, et kõik algab haridusest (kultuurilisel, perekondlikul ja kooli tasandil), on üks väheseid elutõdesid, milles ma olen vankumatult kindel (üks teisi on see, et Priit Kutser on tegelikult mingi suuremat sorti äparduse tõttu ajamasinasse sattunud koopainimene). Kuigi ka Eestis jätab koolihariduse olukord soovida, siis õnneks on näha märke, et olukord läheb paremaks. Mõned näited sellest on algatused nagu Noored Kooli ja Tagasi Kooli (ise aitasin kaasa, ise kiidan), õnnestunud ministrivalik ning valitsuse tegelikult üsna tubli töö selle valdkonna arendamisel. Kellel nüüd kahe viimase avalduse peale peas veresoon lõhkes, siis soovitan ühendust võtta Triin Noorkõivuga Haridusministeeriumist, kes suudab asja täpsemalt selgitada ning suurema ajukahjustuse ära hoida. Ja et hiljem mingit jama ei tuleks, siis pean ilmselt ka toonitama, et need on minu isiklikud seisukohad.

Igatahes… kui Soome on tasemel 25 ja Eesti on vahepeal jõudnud kuhugile tase 20 kanti, siis Birma punnitab endiselt kuskil seal kolmanda taseme juures. Haridussüsteem põhineb tänu brittide pikale mõjule UK süsteemil (mis on vist hea?), aga kohustuslik on kahjuks vaid algkool. See tähendab 1–5 klass ehk kuni 9 eluaastani. Karm reaalsus on ka see, et 9/10-st põhikooli edasi ei lähe. Šani osariigis on mingite vanade 2003–2004 andmete järgi kokku hinnanguliselt ca 700 000 õpilast (rahvaarv on ca 6 miljonit), kellele lisanduvad kõik need, kes ühel või teisel põhjusel koolis ei käi. Statistika ja silmad ütlevad, et tohutult suur potentsiaal läheb raisku.

Kuna ühe ja sama ressursi (nt raha või aeg) kasufaktor on madalama arengutasemega riikides oluliselt suurem, siis igasugune haridusse panustamine tasub Birmas mitmekordselt ära. Mis ma selle all puust ja punasena mõtlen on see, et kui näiteks Eestist pärit vabatahtlik panustab Birmas kuu jagu oma aega, siis sellest on rohkem kasu, kui sama aega panustades Eestis. Printsiip kehtib ka muude ressursside, nt raha kohta. Eestis 1000 euriga võid toetada edukalt ilmselt ühe lapse kooliskäimist, siin ehitab selle rahaga terve kooli valmis. Just nendel põhjustel on Mondo Birma projekt (ja tegelikult ka nende teistesse sihtriikidesse viivad projektid) tundunud mulle väga tänuväärse tegevusena.

Ja nüüd pealkirjast. Üsna veidra kokkusattumusena avanes mulle esimesel päeval kohalikku inglise keelset ajakirja The Irrawaddy lugedes selline pilt:

Näete — polegi väljamõeldud probleem.

Kui tavaline pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis see pilt tekstist peaks küsimusele “Miks?” vastama üsna ammendavalt.

Käesolev blogi on osa minu “töökohustustest” Birmas ning panin sellele kolm eesmärki:

• Hoida kõiki kaasaelajaid kursis enda sammudega eesmärkide suunas. Mis need täpsemalt on saab lugeda siit.
• Tutvustada Birmat läbi oma kogemuste
• Tekitada huvi vabatahtlikuks olemise ja Mondo vastu

Täiesti eesmärgiväliselt leiab siit blogist ka kohati minu rändmõtteid suvalistel teemadel, aga katsun selle osa hoida miinimumi peal.

Esimese sissekande puhul mainin igaks juhuks ära, et:

1. Positused hakkavad ilmuma väga kaootiliselt
2. Kommentaarid/küsimused on väga teretulnud, aga vastused saavad ilmuma sama süsteemi alusel kui postitused

Lõpetuseks tahaks tervitada oma kassi, vanemaid, venda, vanaema, kõiki sõpru, paipdraivereid, vurre, mondolasi, Bangkok Airi (kõige parema pastaka eest, mida ma olen kunagi kasutanud) ja Reketit+Laskat, kelle video ma olin sunnitud terveks ööks laadima panema ja mis sai esimestel päevadel osaks mu ärkamisprotsessist.

Soovilugu tuleb Paul Oja ja Genka otse ahjust tulnud kullast albumilt ja pühendan selle Tallinnas elavale oh-häda-mu-Nexus-5e-kaamera-on-katki-iseendale.

PS. Mis ajast on Peipsi järv inglise keeles Lake Peipus? Miks?!

Loe edasi: Arbeit mach frei ehk kuidas mu esimene tööpäev oli puhkepäev