4. Inle järv
Neljapäeval tõttasin pärast hommikust tundi bussipeatusesse, et sõita lähimasse linna, Hsipawsse. Bussijuhi päikesesirmis oli Buda pilt, mille suunas tegi ta rooli kohal kolm kummardust Buddhale, tema õpetusele — dharmale ja järgijaskonnale ehk sanghale, mille järel võiski reis alata. Erinevalt küll Kagu- Aasias levinud hinayana budismist, mis seab eesmärgiks individuaalse vabanemise, oli bussijuhi näol tegemist tõelise bodhisattvaga, kes teel Hsipawsse päästis kannatustest kõik teepervel seisvad bussi ootavad inimesed. Kohati tundus, et buss on kummist, aga kus on häid inimesi ees, sinna mahub juurdegi veel.
Minu kannatuste rada Taunggyi suunal sellega alles algas. Senimaani polnud mul veel kõhuhädasid esinenud, kuid reisi algus kuulutas kurja. Õnneks oli õhtuse bussini veel paar tundi aega, et kaasa võetud rohtudest lohutust leida. Buss jäi aga õhtul pea kaks tundi hiljaks. Järjekordsel vetsukülastusel ekslikult arvasin, et minu buss on saabunud ja tormasin söögikoha tagahoovist välja. Vapper neljajalgne valvur pidas mind aga ekslikult vargaks ja lõi hambad mulle säärde. Olime mõlemad juhtunust ehmunud, koer vist isegi rohkem kohkunud kui mina. Teel Taunggyisse istus minu kõrval tõeline joogi, kes õiget magamisaset otsides tegi minu kõrval kindlasti paar uperpalli. Seekord oli bussijuhiks hinayana austaja ja isikliku vabanemise eesmärgil peatas ta bussi ka privaatseks suitsupausiks. Sihtkoha lähistel juhtus bussil aga miskit veljega ja selle remondiks kulus oma kaks tundi, mille kõige tõttu venis reis lubatud 12 tunni asemel 16 tunnini.
Minu päästjaks osutus Yangonis elav perekond, kes korjas mind teepervelt ülesse ja kutsus endaga kaasa külastama Pindayas asuvat Shwe Oo Min-i koobastemplit, kus asub umbes 9000 marmorist, kullast, hõbedast, savist ja tiikpuust budakuju. Koopapimeduses helkisid kuldsed budakujud eriti võimsalt ja rahvast oli püha puhul murdu. Lisaks küüdipakkumisele kutsuti mind ka ühisele einele. Myanmari külalislahkusel pole piire.
Perekond viskas mind järgmises linnas maha ja sealt edasi läksin juba ise. Alles õhtul jõudsin Taunggyisse. Olin aga saatusevintsutustest ja joogi kõrval veedetud ööst niivõrd väsinud, et otsustasin peatselt lahkuda, et järgmist päeva alustada Nyaungshwe linnas värskelt. Hommikul seadsin sammud koos paadijuhiga Inle järve suunas. Järvel tervitasid meid kõigepealt kuulsad Inle ühejala aerutajad, kes tantsisid mägedest dekoratsioonide taustal kaladele. Inle järve põlisasukad Intha’d on pärit Lõuna Birmast, kes bamarite ja thailaste omavahelise arveteklaarimise eest põgenesid 18ndal sajandil praegusesse elupaika. Legendi järgi polnud Inthad, mis tõlkes tähendab “järve poega” ka uues elupaigas teretulnud, sest kohalikud elanikud ei lubanud neid järve kallastel end sisse seada, mistõttu rajasid “järve pojad” oma külad vaiadele järve peale ja juurviljaaia otse vette.
Pühapäeval õhtul jõudsin alles tagasi Namlani. Minu kurvastuseks polnud esmaspäevaks õpilastel aga kodutöö tehtud. Samas pahandamiseks polnud põhjust, sest nädalavahetuse veetsid noored laadal heategevuslikule oksjonile pileteid müües. Tunnis töötavad õpilased usinasti, aga individuaalse õppeplaani täitmisel esineb puudusi. Seega esmaspäevasel tunnil pühendasin 15 minutit noorte motiveerimisele. Küsisin nende käest, et mis on nende tulevikuplaanid ja kas nende teostumiseks on vaja osata inglise keelt. Kui jah, siis on vaja ennast ise tagant sundida, sest minu lähetus siin on ainult paar kuud. Minu taotlus individuaalse õppeplaaniga on tekitada noortes kasulik harjumus inglise keele õppimiseks, mis saaks ka jätkuda peale minu lahkumist. Sellel nädalal kasvas taaskord õpilaste arv ja praeguseks on mul nimekirjas 26 noort. Järgmisel nädalal leiavad aset Šani uuue aasta pidustused, millest kirjutan juba järgmine kord. Mon, Mon!
