6. Mondo sünnipäev
Esmaspäeval pidasin CRED’i meeskonnaga koosoleku, kus rääkisime motivatsiooniprobleemist ja kuidas sellega tegeleda. Sain inspiratsiooni individuaalse õppeplaani rakendamiseks Jere Brophy raamatust “Kuidas õpilasi motiveerida”, mille järgi sidusin individuaalse õppeplaani järgimise eneseväljendusega. Neljapäeval ja reedel tegid noored ja CRED’i meeskond suurepärased ettekanded kodulugemise põhjal. Märkimisväärne on, et algajad rääkisid esimest korda iseseisvalt inglise keeles pea viis minutit. Olen nende edusammude üle ääretult uhke.
Presentatsioonid olid tehtud kodulugemise ja kuulamise põhjal, milleks olen igal nädalal palunud õpilastel valida ajalehe artiklid ja raadiosaated endale huvitaval teemal, tänu millele avanes mul ka suurepärane võimalus oma õpilasi paremini tundma õppida. Presentatsioonid varieerusid laulukirjutamisest kuni toidu ekspordi-impordini ja olid kõik korralikult ettevalmistatud. Lisaks palusin õpilastel põhjendada oma teemavalikut ja uurisin nende artikli allika kohta. Teemavaliku põhjendus on seotud eneseväljendusega, mille läbi saame üksteist paremini tundma. Küsimus allika kohta annab aga suurepärase võimaluse jagada õppematerjale ja -meetodeid klassikaaslastega.
Sellel nädalal täitus Mondol kümme tegevusaastat, mis ei jäänud siin Namlanis ka tähistamata. Laupäeva õhtul korraldasime filmiõhtu, mis täitis osaliselt ka ülikooli minevate õpilaste ärasaatmispeo rolli. Mandalay Ülikooli minevad kohalikud neiud kinkisid mulle šani rahvariided, mis ka filmiõhtuks kohe selga panin. Laud oli erinevates suupistetest lookas: saiakesed, küpsised, krõpsud, erinevad limonaadid ja arbuusiviilud. Filmiks valisin Charles Chaplini “Modern Times”, mis läks kõigile hästi peale ja CRED’i klassiruumist kostus naerukilkeid hiliste õhtutundideni.
Pühapäeval avanes mul võimalus reisida Põhja Šani suurimasse linna, Lashiosse, sest kolleegil oli vaja vanu fotosid välja printida ja tema õemehel äri asju ajada. Minul õnnestus samal ajal külastada Bodhi Ni Tau templit (2000de Buddha templit), millest avanes suurepärane vaade Lashiole ja taamal paistvatele mägedele. Lashios proovisin esimest korda süüa praetud rohutirtsu. Maitsel polnud väga vigagi, ainult hind lõi hinge kinni. Üks rohutirts maksis 100 kyatti. Oleks ma seda varem teadnud. Nimelt Namlani jõudes, magasin alguses alati lahtise aknaga, nii et hommikuks oleks väikese vaevaga olnud “rohutirtsumiljonär”. Õhtul, pärast asjatoimetusi, läksime üheskoos Lashio kuumaveeallikasse lõõgastuma. Tagasi Namlani jõudsime väsinute ja rahulolevatena alles kell 10 õhtul. Järgmise korrani: ”Mon, mon!”
