Crusoe fenomen

Ehk ainukese välismaalasena Namlanis

Olin pikka aega ainuke välismaalane Namlanis. See oli uhke tunne. Ja inimene harjub kiiresti. Seepärast oli minu pettumus suur, kui Naw Kham teatas, et tuleb üks Wales’i proua organisatsiooni arengut nõustama. Piinlik tunnistada oma tundmust! Õnneks osutus see proua üheks lahedaks inimeseks, kelle nimi on Elaine ja kes juba üle 2 aasta on Myanmaris elanud ning ca 40 aastat sarnast tööd selles regioonis teinud. Ta on osutunud mõnusaks kaaslaseks, jutupartneriks, teenäitajaks ning on aidanud mul ka minu tööd siin teha. Usun, et olen saanud ka vastu pakkuda. Viimastel nädalatel olemegi paarisrakendina töötanud — mina numbritega ning tema organisatsiooniga. Eks see Naw Khamile keeruline ole, aga minu arvates on tulemused head.

Õmblustöökojas. Elaine tellib endale järjekordset longyi’t.

Pärast kursust olen fookuse seadnud äriplaani loomisele. Aga et see lihtsalt hüüdjaks hääleks kõrbes ei jääks, olen sinna ümber kasvatanud suurema idee, kuidas tulevikus sarnased sotsiaalsed ettevõtted võiksid puugina ümber MTÜ moodustudes olla ka doonorid, et vabaneda pidevast projektipõhisuse survest ning sellest johtuvast võimatusest tegevusi ning arengut pikemalt planeerida. Mul on valminud sellekohane dokument ning plaanin seda järgmisel nädalal suuremale ringile presenteerida. Lisaks aitan CREDi üldise eelarveplaani koostamisega. Mondo vabatahtlik, Kadri Kalmus, lõi ca 4 aastat tagasi väga hea Exceli tööriista, kuidas seda kõike oleks lihtne planeerida. See on väga hea põhi, kuhu lisada uusi projekte ning võimalikust ettevõtlusest tulenevat tulubaasi, et näitlikustada mu esialgset ideed. Sain seda pisut mugandada ja loodan, et selliselt infot jagades suudame oma tehtud tööd edasi arendada.

Aga mitte ainult tööst ei tahtnud ma kirjutada. Käisin Naw Khami ning Elaine’iga Pyin Oo Lwinis, kus toimus ühe katuseorganisatsiooni raames uue projekti koosolek (siinkohal ma ei hakka detaile lahti harutama, aga mainin, et selliste organisatsioonide struktuuride keerukus oleks Nobeli väärt!). Kohtusin ühe vabatahtlikuga, kes RISE’i nõustab. Jällegi, väike sisend juures. Osa seal oldud ajast kirjutasin oma dokumenti, aga võtsin ka vabalt ning nautisin seda kuurortlinna. Käisin botaanikaaias, mis oli kui oaas! See oli vist siiani esteetiliselt ilusaim kogemus minu siinviibimise ajal. Üks ala on nii kenasti korda tehtud ja korras hoitud, et silm puhkas.

Seda pilti vaadates on pea võimatu ette kujutada, et aia taga valitseb teistsugune maailm.

Tagasi Hsipawsse tulime Elaine’iga rongiga. Ja see oli ka üks ütlemata meeldiv kogemus. Ei mingit tolmu ning närvilist liiklust, vahelduvad maastikud, õõtsuv ja rahulikus tempos sõitev rong. Briis akendest jahutamas ja soojendamas üheaegselt. Ja loomulikult Gokteiki terasest sild, mis on üle 100 aasta vana ja pea 700 m pikk. Ehituse ajal pikim maailmas.

Vältimatu foto tegemise hetk — Gokteiki sild oma võlus ja valus.

Hsipaws viibisime paar päeva, sest oli nädalavahetus ning sel ajal oli ka täiskuufestival. Nagu hästi suure küla jaanituli (aga ilma lõkketa). Oli suur lava, erinevad müügiputkad, atraktsioonid ning see kõik muidugi suure pagoda ümber, kus peitusid 12. sajandist pärit neli Buda puitskulptuuri. Ja seal leidis ka aset mu elu kõige absurdsem photoshoot! Nimelt, tegin parajasti meie grupist pilti, kui mulle lähenes mundris turvamees ja küsis, kas ma tunnen teda. Mu peas käisid läbi erinevad stsenaariumid. Ja siis tuli mulle meelde — jah, ühe coffee shop’i juures sattusin kunagi rääkima ühe vanamehega. Ta oskas üsna head inglise keelt. Ja tema oli seal üritusel nüüd turvameheks. Ja tahtis minuga pilti teha. Ja haaras mu käest kinni. Ja niimoodi me jäime pildile! Panen selle siia üles, et näidata, et suudan enda üle ka pisut nalja heita.

Juhin tähelepanu kätele!

Tagasi Namlanis ja töörütmis. Seljataga on mitu intensiivset “eelarvearutelu” sessiooni. Töö käib ka sektsioonides.

Ahjaa, kuna menüüd on söögikohtades kõik šanikeelsed, siis hakkasin tellima huupi. Mõned on täitsa täppi läinud :)